Kommentaar

Taavi Pukk | Läbiotsimine igasse kodusse! (5)

Taavi Pukk, Eesti Keskerakonna pressisekretär, 5. november 2014, 16:14
Foto: TEET MALSROOS
Tartus Lutsu tänaval Jaani kiriku vastas asub 18. sajandist pärinev varaklassitsistlik roheline hoone, mille kõik aknad on kinni kaetud. Kui veel 19. sajandil asetses hoones Tartu sillakohus ehk Liivimaa kubermangu madalama astme politseikohus, asub selles hoones tänapäeval Katsepolitseiameti Lõuna osakond.

14. juunil 2011 seadis oma sammud endise politseikohtu suunas härra Jüri Luik.
Härra Luik on tuntud oma heli- ja valgustehnika rentimise ja ilutulestiku korraldamisega seotud äri poolest, mis reklaamib end loosungiga „Dünamiit igasse kodusse". Seetõttu tuntakse härra Luike Lõuna-Eestis peamiselt Pommionu nime all. Varasemalt on kurikuulus Pommionu pidanud ka matuseäri, mida reklaamis hüüdlausega „Surm igasse kodusse!". Mullu kihises ajakirjandus aga tema kandideerimisest Võru linnapea ametikohale.

Mõjuvõimuga kauplemine?

Ometi ei külastanud Pommionu Kaitsepolitseiameti ruume seoses dünamiidi või matuseäriga. Pommionu rääkis Kaitsepolitsei ametnikele, kuidas Ester Tuiksoo viis ta kokku Jaanus Mutliga, Tallinna Kultuuripealinn 2011 koordineeriva sihtasutuse juhiga, et Pommionu saaks esitada oma pakkumisi heli- ja valgustehnika rentimiseks ja ilutulestiku korraldamiseks. Pommionu selgitas, kuidas tal tekkis Jaanus Mutliga kohtumisel mulje, et Mutli soovib ürituse saamise eest temapoolset pakkumist ja vastutasu.

Ajendatuna kohtumisest Jüri Luigega alustati kriminaalmenetlus uurimaks mõjuvõimuga kauplemise süütegu. Kontrollimaks härra Luige poolt esitatud fakte, asusid Kaitsepolitseiameti töötajad kahe riigikogu liikme suhtes usinalt tegema mitmeid ulatuslikke politseioperatsioone, mille põhiseaduslikkus on rangelt küsitav. Nimelt jälgiti Ester Tuiksoo ja Priit Toobali iga liigutust poole aasta vältel, neid kuulati pealt, jälitati ning ühel külmal jaanuarikuu päeval 2012. aastal otsiti läbi riigikogulaste kodud, sõiduautod, suvekodud ning töökohad.

Kriminaalmenetluse kese seisnes selles, nagu oleksid Ester Tuiksoo ja Priit Toobal ametiisikutena kasutanud ebaseaduslikult ära oma ametikohast tulenevat mõjuvõimu ning mõjutanud 2011. aasta märtsist septembrini Jüri Luige palvel Sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liiget Jaanus Mutlit. Mõjutamise eesmärk oli see, et Mutli organiseeriks Jüri Luigele võimaluse osutada heli- ja valgustehnika rentimise ning ilutulestiku korraldamise teenuseid Tallinna Kultuuripealinn 2011 raames korraldatavatel üritustel. Vastutasuks olevat Priit Toobal ja Ester Tuiksoo soovinud, et Jüri Luik annetaks teenuste eest saadud tulust osa Keskerakonna toetuseks. Luige poolt väidetavalt vastutasuna annetatav osa koosnes kahest maksest summades 200 ja 300 eurot.

2012. aasta kevadel otsustas riigiprokurör Inna Ombler nimetatud teo osas kriminaalmenetluse aga lõpetada ja seda põhjusel, et Toobali ja Tuiksoo tegevuses puuduvad kuriteo tunnused. Nimelt on ametiisiku mõjutamine iseseisva tegevusena ebaseaduslik ainult siis, kui mõjutamisega pannakse toime iseseisev kuritegu. Nii näeb ette karistusseadustik. Seega ei hõlma mõjuvõimuga kauplemine kui kuritegu sotsiaalselt aktsepteeritud lobitööd.

Seega ei olnud Ester Tuiksoo ja Priit Toobali tegudes kuriteo tunnuseid, kuna nende poolt toime pandud ametiisiku mõjutamistegevus ei olnud ebaseaduslik ning rahvasaadikute tegusid ei saanud lugeda keelatuks. Kuigi nimetatud põhimõte tuleneb otse karistusseadustikust, kinnitas sellekohast tõlgendust ka Riigikohus 2012. aasta kevadel ning riigiprokurör Inna Ombler oli hiljemalt vastava kohtupraktika tekkimisel sunnitud kriminaalmenetluse Tuiksoo ja Toobali tegude osas lõpetama.

On kuritegu või ei ole?

Sisuliselt on Riigiprokuratuur ja Kaitsepolitseiamet alustanud kriminaalmenetluse uurimaks tegu, mis ei ole kuritegu ja mis ei vasta mõjuvõimuga kauplemise koosseisule. Veel enam, kuna Jüri Luik oli Kaitsepolitsei ametnikele selgitanud põhjalikult asjaolusid, pidid uurijad ja prokurör saama aru, et antud juhul ei esine kuriteo tunnuseid. Ometi ei saanud proua Ombler lasta niivõrd head võimalust käest! Olid nad ju kaua oodanud võimalust Toobalit ja Tuiksood jälitada, pealt kuulata ja läbi otsida nende kodusid ja töökohti. Jüri Luige tunnistus selle võimaluse neile ka pakkus.

Piltlikult öeldes viskas proua Ombler õnge poliitilise maailma meresügavusse ning lootis, et ehk näkkab midagi kuritegelikku, mida kannataks ka kohtuniku ette viia. Riigiprokurör teadis, et tegu, mis kõlbas küll kriminaalmenetluse alustamise põhjendamiseks, ei saa kohtusaalis vett pidada ning lootis leida midagi, mis võiks osutuda piisavalt kriminaalseks, et kannatab ka kohtulikku kriitikat. Kui õngest jäi väheks, võttis proua Ombler kasutusele drastilisemad meetmed.

Eesti Vabariigi kriminaalkohtupidamise ajaloos ei ole kindlasti teist sellist kriminaalmenetlust olnud, kus pelgalt 500 euro suuruse teo (mis ei olegi üldse kuritegu!) uurimiseks mehitatakse läbiotsimisoperatsioonid kolmeteistkümne ametnikuga ja kuulatakse pealt Riigikogu liikmeid. Tegemist oli vaid ettekäändega leida midagi muud, mis võiks proua Omblerile ja Kaitsepolitseiametile tükk maad rohkem huvi pakkuda. Ja leitigi. Uurijad avastasid Hannes Rummi kirjavahetuse Priit Toobali töökohast Keskerakonna büroos.

Kriminaalmenetlust võib läbi viia võib aga teha ainult kuritegude uurimiseks ja menetlemiseks. Antud juhul oli küll alustatud kriminaalmenetlus, kuid puudus kuritegu, mida uurida. Seega ei olnud läbiotsimine õiguspärane. Niisamuti ei olnud õiguspärane ükski teine antud kriminaalmenetluses tehtud toiming. Kui Riigiprokuratuur ja Kaitsepolitseiamet oleksid käitunud vastavalt (põhi)seadusele, ei oleks tohtinud kriminaalmenetlust Tuiksoo ja Toobali suhtes alustada ning rahvasaadikute jälgimine, pealtkuulamine ja nende kodude läbiotsimine oleks jäänud ära.

Jälle „1984"?

Kuigi Toobali kabinetist leiti Hannes Rummi elektronpostkastist pärinev kirjavahetus, mis võis viidata kuriteo toimepanemisele, ei ole antud leid õigusriigis kuidagi aktsepteeritav. Ilma mingi õigusliku aluseta on kuulatud pealt Riigikogu liikmeid ning otsitud läbi nende kodusid, autosid ja töökohti. Ei saa lubada seda, et Eestist saab politseiriik, kus menetleja suva järgi võib otsida läbi ükskõik kelle kodu või töökohta lootuses, et ehk leiab sealt midagi huvitavat. Antud juhul on aga täpselt nii juhtunud.

Kuigi sellest ajast, kui Lutsu tänaval asus politseikohus, on möödas sadu aastaid, ei ole tegelikkuses palju muutunud. Sillakohtu aegadel mõisteti lisaks seadusele õigust ka moraali pinnalt ning tundub, et ka tänapäeval hinnatakse Lutsu tänava rohelises majas isikute käitumist pigem moraalireeglite kui karistusseadustiku normide järgi. Ühel päeval võib selline praktika eskaleeruda selliselt, et igaühe kodu on Kaitsepolitsei ametnikele avatud inspekteerimiseks ning George Orwelli „1984" saab (taaskord) reaalsuseks.

5 KOMMENTAARI

r
reede 11. november 2014, 18:01
Põhiseaduse nõuetest teavad meie unepuuduses vaevlevad prokurõri seltsidaami küll üsna ähmaselt aga selle teeb tasa ammendumatu kuulsusjanu
r
reede 11. november 2014, 18:01
Põhiseaduse nõuetest teavad meie unepuuduses vaevlevad prokurõri seltsidaami küll üsna ähmaselt aga selle teeb tasa ammendumatu kuulsusjanu
Loe kõiki (5)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee