2
fotot

Viimasel õhtul Sarajevos otsustasime siis ka midagi muud, kui vaid McDonaldsi õunakoogi hõrgutisi süüa ning läksime lähedal asuvat söögikohtadest tulvil tänavat uurima.

Mõtlesime uuesti kohalikku toitu proovida, seekord tellis abikaasa neid lihajupikesi leiva ja salatiga ning mina kana kebabi grillitud juurviljadega. Minu taldrikul oli isegi tibake kastet, abikaasa sai aga jälle hunniku valget sibulat. Jagasin siis oma natukest kastet temaga, sest tuju võttis see kuivavõitu toit temal küll ära.

Natuke lõbustas teda üks ringi jalutav must kassipoeg, keda kõik teised minema ajasid meie aga pakkusime oma lihanatukesi talle ning lootusetu kassisõbrana sai abikaasa kassipojaga tükk aega mängida.

Järgmisel päeval kõndisime veel enne ärasõitu pisut linnas, sest ajalooliselt on Sarajevo ju kuulus. Küll kahjuks sõdadega seoses, siin tapeti ka Frans Ferdinand ja algas Esimene Maailmasõda.

Ka tegime viimase põike McDonaldsisse, et süüa veel viimased krõbedad õunakoogiampsud. Samuti toetasime üht heategevust, sest see tüdruk lihtsalt ei jätnud meid rahule. Ta luges ette kõikvõimalikud keeled, milles meiega suhelda (siiski, hollandi keele unustas mainida) ning abikaasa arvas, et juba püüdlikkuse eest võib siis need 5 KM ühe töövihiku eest maksta.

Väidetavalt siis kogutakse nii raha, et Bosnia lastele inglise keelt varakult õpetada. Miks selleks üks paks töövihik trükkida tuleb ja turistidele müüa, me küll aru ei saanud, aga vähemalt olime enda panuse andnud. Lisaks sai hiljem linnavahel lihtsamini ringi liikuda, sest sai teistele aktivistidele vihikut näidata ja öelda: "juba olemas, jäta meid rahule".

Bussijaamas läks küll pisut kauem aega pileti ostmisel, enamik töötajaid ei osanud inglise keelt ning ei saanud aru, mida ma "ei taha Eurolines bussile, tahan tavalist bussi, mis Tuzlasse viib" jutuga mõtlesin.

Õnneks oli seal ka üks naisterahvas, kes lahkesti tõlkida aitas ning tema abiga sain ka bussipiletid ostetud. Üllatuseks olid seekord piletid poole odavamad. Lisaks maksin 1 KM juurde, et toetada heategevust (seekord tuberkuloosi ravimiseks)- bussipiletile lisati väike kleeps ja hinnale 1KM juurde.

Noh, naersime Hollandlasega, et see raha, mis me just enne heategevuseks kulutasime, selle raha saime nüüd tagasi ja rohkemgi veel.

Tagasisõit läks millegipärast kiiremini. Kuigi peatuseid oli rohkem, sai see buss terve tee sõidetud lausa kolme tunniga. Ja võibolla läks aeg kiiremini ka seetõttu, et abikaasa ei süvenenudki terve tee mossitades vaid telefonis mängude mängimisele, vaid oli nõus ka minuga rääkima.

Millegipärast jõudsime taaskord Hollandi haridussüsteemi juurde ja nii ta siis seletas mulle, kuidas kõik asjad käivad ja milline oli tema haridustee. Lõpptulemuseks võin öelda, et nüüd tean asjast tibake rohkem, aga tegu on ikkagi niivõrd keerulise asjaga minu jaoks, et ma lihtsalt ei viitsi väga süveneda. Ja noh, vaja ju ka pole.

Endal on haridus käes ja hetkel ei näe ka põhjust edasi õppimiseks. Aga omamoodi huvitav oli küll aktiivselt kaasa küsida, enamasti on rääkimine abikaasaga nii, et tema räägib ja räägib ja räägib. Ja mina saan vaevu midagi juurde lisada.

Tuzlas oli jälle ilus ilm, linnavahel sõitsid Hollandi päritoluga bussid, osadel veel hollandi keelsed reklaamidki peal. Varem jäi see meil millegipärast märkamata. Läksime tagasi oma armsasse Rooms Centre hotelli ning saime ööbimiseks vist isegi väiksema toa, kui varem.

Et viimane õhtu oli käes ja raha planeeritust pisut rohkem alles, siis otsustasime seekord korralikult süüa ning läksime ühte Itaalia sugemetega restorani Mamma Mia. Mina tellisin lasanje, Hollandlane stroganovi, sest seal on kindlast kastet ka. Olime selle kuiva ja kastmevaesest toidust pisut tüdinenud ning nii sai kindel valik tehtud. Õnneks valik igati õigustas end. Seda söögikohta on ka internetis palju kiidetud.

Järgmine hommik oli meil piisavalt aega, et korralikult hommikust süüa ning veel viimased kohalikud rahatähed poes ära kulutada snäkkide ostmiseks. Samuti andsin kasutamata Sarajevo trammipiletid hotelli omanikule, et äkki on tal või kellelgi hotellist neid vaja, kui linna minek plaanis. Meil jäid pooled piletid alles, sest ühes trammis komposter lihtsalt ei toiminud ning nii jäid piletid märgistamata.

Hotelli omanik tellis meile ka kenasti takso ja üllatuseks oli sedapidi lennujaama minnes hinnaks vaid 10 eurot (meeletuletuseks: lennujaamast hotellini suvalise taksoga on 20 eurot), seega järgmine kord tasub hotellist uurida, kas nad saaks oma takso juba lennujaama vastu saata.  Ilm hakkas ka vaikselt vihmale kiskuma, seega lennule minnes sadas jälle korralikult. Täpselt nagu tulleski, ainult äikest ei olnud.

Tillukeses Tuzla lennujaamas tuli küll pikalt oodata, sest eelmine lend hilines pea tund aega. Lõpuks siis lennuk ikkagi saabus, minul oli Hollandlase porisemisest ka juba nutt kurgus, sest tõepoolest - pole minu süü, et lennuk hilines. Hilinevad nii odavlennud kui ka tavalised lennud, asi pole vaid selles, et midagi nii odav on.

Lõpuks lubati rahvas väikeste gruppide kaupa lennukile ning mina sain jälle meile head istekohad (sain enne abikaasat lennukisse, seega oli aknaaluseid kohta üsna napilt veel jäänud. Aga jällegi- kiired jalad aitasid samamoodi, kui oleks eelisjärjekorras tasuline pardaleminek olnud).

Eindhoveni lennujaamas läks ka passikontrollis üksjagu aega. Idees oli seal küll 2 järjekorda- üks EL passiga reisijatele, teine muu passiga rahvale. Aga tundus, et sellest ei saadud kas aru või lihtsalt ignoreeriti ning nii seisid kõik bosnialased samamoodi mõlemas järjekorras. Nendega läks alati kauem aega, sest hoolikalt vaadati pass üle, esitati küsimusi, siis tempel sisse jne.

Lõpuks oli meie kord, Hollandlane sai kiirelt minema ja minu kapsaks kulunud Eesti pass oli jälle miski, mis aega võttis. Uuriti jälle ühtpidi ja teistpidi, küsiti, mis see "EESTI" on ja kas mul ka templit vaja on. Ma enam ei imesta, tundub, et Hollandis pole ükski lennujaama töötaja ilmaski kuulnud faktist, et Eesti ka Euroopa Liidus olla võiks. Ja pass kehtib veel aasta otsa, ei hakka mina seda enneaegu ära vahetama, ma jaksan see minutike ka passikontrollis oodata. Kes ei jaksa, see ärgu minuga reisile kaasa tulgu!

Jaga artiklit

2 kommentaari

S
Siiri  /   13:39, 17. nov 2014
Lugesin paar osa blogist läbi,ainult virisemine.
X
xxx  /   00:01, 7. nov 2014
No millal siis lahutus blogi osa 1 ilmub, ootan huviga.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis