Eesti uudised

"Tahaks ometi keegi mu loomi endale, peaasi et nad ellu jääks!" (71)

Katrin Helend-Aaviku, 5. november 2014, 07:00
MURES: Vana mees enam ise loomi pidada ei jaksa ja loodab, et leidub keegi, kes kas või poole hinnaga tema loomakarja endale võtaks. Või ­tuleks keegi tallu appi. Peaasi et loomad ellu jääks. Foto: Katrin Helend-Aaviku
Mees võtaks kas või Ukraina põgeniku sulaseks, kui vaid ei peaks loomi lihaks müüma.

Vana mees peab oma lehmad ja pullid tapamajja saatma, sest endal tal nende pidamiseks enam jaksu ei jätku. Mehe ainuke lootus on, et mõni loomapidaja pudulojused kas või poole hinnaga endale võtaks. Või võtaks abilise, kellele kingiks elamiseks jupikese maad. Peaasi, et ei peaks loomi tapale viima. "Nad on mulle, kurat, südamesse läinud!" pahvatab vana mees.

"Poiss sai juba viis aastat tagasi aru, et loomapidamine ei tasu ära. Oleksin teda juba siis kuulda võtnud, poleks ehk asi praegu nii traagiline," leiab juba 30 aastat loomi pidanud Eldor.

"Hommikust õhtuni ketrab minister ministri järel, et maal tuleb ettevõtlust arendada, aga riik võiks siis ju väikeettevõtjaid rohkem toetada ka."

Toetustest tähtsam on talle praegu see, et ei peaks oma loomi lihaks müüma.

Põgenik sulaseks?

Vana mees on oma elus mitu korda surmaga silmitsi seisnud, aga ükski neist kordadest pole teda niimoodi raputanud kui praegune olukord. Sel nädalal viiakse juba kolm pulli tapamajja. Jalutame lehmade juurde ja kruusatee kivikesed vana mehe roheliste kummikute all krõbisevad nukralt.

"See masendab mind kõige rohkem, et mina olen see timukas, kes oma loomade surmaotsusele alla kirjutab," ütleb ta aiale toetudes ja silmitsedes tema poole usaldavalt lonkivat lehma.

"Nad on mulle, kurat, südamesse läinud!" pahvatab Eldor, võtab vammuse taskust kägardunud pabertaskurätiku ja nuuskab.

Sügishommikud on juba külmad. "Oleks keegi, kes tahaks loomi endale. Annaksin kas või poole hinnaga, peaasi et loomad ellu jääks," mõtiskleb ta ja ütleb, et on kaks korda Maalehte müügikuulutuse pannud, aga tahtjaid ei ole.

Väikeloomapidajaid on lihtsalt vähemaks jäänud. Kunagi oli Pirgu külas 140 loomapidajat, nüüd on vana mees enda teada ainuke.

Nagu uppuja õlekõrrest, haaras ta kinni Kuku raadios kõlanud mõttest Ukraina põgenikke Eestisse tuua. Ühe sellise võtaks ta tänuga endale appi sulaseks.

"Ma võin tüki maad ka talle anda, kuhu ta saaks omale onni peale ehitada. Las ta siis sulandub meie ühiskonda ja ajab oma juured Eestimaa mulda. Loomad jäävad ellu ja mina jään ellu," arutleb vana mees.

"Oma loomade nimel oleksin valmis kõik trikid ära tegema, peaasi et aitaks."

Eldor jalutab mööda kruusateed majast pisut kaugemale ja näitab siis oma sõnade kinnituseks tee ääres rohumaad, mille küljest ta sulasele maatükikese välja mõõdaks. "Aga kes on selline loll, et siia maale tuleks. Eestlaste seas sellist küll ei ole," kahtleb vana mees.

Aga kahju on loomapidamist lõpetada. "Kui palju on vaeva nähtud. Baas on rajatud. Tehnika on ostetud. Heinamaad, karjamaad. Ainult ei ole tegijat. Oleksin veel võimeline kedagi juhendama, kui ­ainult oleks, keda juhendada."

Loomad on südames

Kunagi sai vana mehe loomadesse kiindumisega nalja ka. Nimelt oli tal üks pull, kes elas tema juures kuus aastat, enne kui oma viimsele teekonnale viidi. Külarahvas naeris siis, et ju Eldoril oli rääkiv pull, et temast nii pikalt loobuda ei raatsinud.

Ta jutustab elavnedes, et on loomadele isegi laulnud. Ja mitte mõnd lihtsat lastelaulukest. Nõukogude ajal koolis käies keeldus ta "Internatsionaali" laulmast ja karistuseks pidi ta selle pähe tuupima. Nüüd on see tal nii hästi meeles, et tema pudulojused on tänuliku publikuna kuulanud töölishümni tasumise äikesest, laiali tormanud ahnetest koertest ja päikesest, mis iial ei kustu.

"Nõukogude ajal ju räägiti, et tuleb loomadele muusikat lasta, et siis loom on optimistlikult meelestatud," kõhistab vana mees ja ütleb lustlikult, et loomadele meeldis võitluslik hümn hästi, kõrvadki liikusid.

Üks karjamaal rahulikult mäletsevatest lehmadest tuleb peremehele lähemale. "Noh, vanaproua, kuidas sul läheb? Vabanda, et mul sulle midagi head pole praegu kaasas," räägib vana mees ja silitab looma.

Tema süda on oma loomade küljes. Eks talust on ju varemgi loomi tapule viidud. Aga mitte kunagi nii, et enam ühtegi alles ei jää. Lõplikult. Kunagi varem olid vanal mehel ka sead, aga neid ta ise ei surmanud. Ta kasvatas ka aastaid üht kulti, kes talle justkui lemmiklooma eest oli. Kui mürakas kärssnina lõpuks noa alla läks, pages vana mees selleks ajaks kodust eemale. Ta ei suutnud oma sea surmakisa kuulata.

Vana mees ei lähe ka nüüd oma loomi ära saatma, kui nad auto peale pannakse ja tapamajja viiakse. Poeg ajab selle asja ise korda. Vana mees jääb selleks ajaks tuppa, tõmbab akendele kardinad ette ja laseb muusikal kõvasti mängida. "Ma olen muidu kange õiendaja, aga loomadega läheb mul süda härdaks," ütleb ta, avab külalisega hüvasti jättes raske värava ja kougib salamahti taas välja taskurätiku nutsaku.

Need sügishommikud maal on ikka tõesti juba väga külmad.

Pidajaid vähem, karjad suuremad

30. sept seisuga oli PRIA põllumajandusloomade registri andmetel 1–9 lehma pidajaid 1816 ning 10–19 lehma pidajaid 151.

PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik ütleb, et aastatega on lehmapidajate arv vähenenud, aga lehmade arv suurenenud ehk siis karjad on üha suuremaks läinud. Sarv-Kaasiku sõnul võib praegu olla üks põhjusi, miks lehmapidajad siiski ei taha loomi juurde võtta see, et Eestit ähvardab tõsiselt piimakvoodi ületamise trahv, lisaks Vene turu kriisiga seotud turustusprobleemid. "Ja kellel on niigi ületootmine või raske leida turustuskohti, see endale praegu loomi juurde ei taha," nendib PRIA kõneisik, lisades, et lehmapidajatele on siiski päris palju igasuguseid toetusi.

Tänavu sai tema sõnul taotleda viimaseid nn vana perioodi meetmete toetusi, järgmisel aastal tulevad uued meetmed, mille sisu kohta PRIA-l praegu veel päris ammendavat ülevaadet ei ole.

Lehma­pidajad

• 2009–4640

• 2010–4208

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee