Kommentaar

Kommentaar | Koondav politseireform (15)

Mihhail Korb, õiguskomisjoni liige, Keskerakond, 3. november 2014, 17:02
Foto: ALDO LUUD
Oktoobrist jõustunud politseireform on pannud abi otsima kümneid oma koha kaotanud politseiametnikke. Suurreformi raames sai koondamisteate 218 ametnikku, neist suur osa juhikohtadelt, kuid puutumata ei jäänud ka väiksemad tegijad. Seekordne politseinike koondamine ei ole esimene omataoline, mis paneb omakorda küsima – mis saab edasi? Kui õhukeseks on meil võimalik neid ridu veel viilida. Kas meil näiteks viie aasta pärast on enam ühtegi politseiniku?

Palgatõus koondamise abil

Kohtade kaotamist on siseministeerium senini põhjendanud politseinike palkade tõstmise vajadusega. Soovitud kasv on tänaselt 750 eurolt vähemalt 900 euroni. Palkade tõstmise vajadust ei pane keegi meist kahtluse alla. Kuid täna me näeme, et toimub sama, mida Aaviksoo tegi õpetajatega. Kaotame sajad ametikohad ja suurendame nö sisemiste ressursside arvelt allesjäänute töötasu. Reaalsuses kannatab teenus ja suurenenud töökoormuse näol saavad löögi ka ülejäänud töötajad.

Leian, et politseinike, aga isegi mitte ainult nende, vaid ka päästjate ja õpetajate, palgad peavad kasvama. See tõus tuleb aga tagada tänastes oludes, tänase töökoormuse juures. Politseinike töökoormus on juba täna väga suur. On selge, et täiendavalt kaduvate töökohtadega suureneb see koormus veelgi. Meie konstaablid saavad juurde aeganõudvaid ülesandeid. Lubatav palgatõus peab ju millegi arvelt tulema. Aga kui me suurendame palka ning anname samas kamaluga juurde ka ülesandeid, kas tegemist on ikkagi reaalse palgakasvuga?

Reformi käigus on räägitud, et oma koha kaotanud inimestele on pakutud teisi ametiposte ning see on inimese enda otsus, kas ta sellega nõustub. Tooksin siinkohal aga ühe konkreetse näite pakkumisest, mis tehti ühele koha kaotanud politseinikule. Inimesele, kes elab ja töötab Tallinnas, pakuti töökohta Ida-Virumaal. Tal tekkis kohe küsimus, kuidas sellisel juhul oma elu edasi korraldada. Kas minna elama Ida-Virumaale ja teha seal pakutud tööd? Mis saab aga perekonnast? Kohtade kaotamise eesmärki, elik palgatõusu ta ka muidugi ei näinud, kuna varasemalt oli ta tavalisest politseinikust veidi kõrgemal kohal.

Valitsuse retoorika on taoline, et nad tõstavad politseiametnike palku – ennekõike siis miinimumtaset. Eeltoodud näite varal võib aga küsida, mis saab keskastme juhtidest? Kui tänastele keskastme juhtidele pakutakse madalamat kohta, siis kus on see loogika? Sellisel juhul on selge, et me tõstame miinimumi aga langetame palka mitmetel teistel. Politseireform on kaasa toomas selgelt rohkem küsimusi kui vastuseid.

Eesti politsei teeb olemasolevate võimaluste piires väga head tööd. Olen veendunud, et meie tublid konstaablid teevad seda ka homme ja ülehomme. Leian, et politsei on tänase päeva seisuga kõige usaldusväärsem ametiorgan Eesti Vabariigis. Aga see kõik, mis on toimumas – piirkondade suurendamine, konstaablite arvu vähendamine – teeb igapäevaselt politsei reatöötajate elu palju keerulisemaks. Suurenenud piirkondade puhul ei saa rääkida, et politsei reageerimisvõime suureneks. Patrull, kes peab sõitma Mustamäelt või Kristiinest Tabasallu, ei ole just eriline kiirpatrull.

Konstaabel seitsme valla peale

Omaette küsimusi tekitabki just konstaablite puudus meie maakondades. Kas teile valmistab julgust teadmine, et näiteks Saaremaal on 14 valla peale vaid kaks konstaablit. See on seitsme valla kohta üks konstaabel. Või vaatame kõrvalmaakonda. Läänemaal on politseireformiga saanud üheksast konstaablist kolm piirkonnapolitseinikku. Kuidas peab üks konstaabel hakkama saama 10 tuhande inimesega ala katmisega? Oleme oma riigi niivõrd õhukeseks viilinud, et paistame juba läbi. Aga samas, ega regionaalne areng ja sisejulgeolek olegi meie valitsejatele tähtis. Probleem on nende hinnangul liiga suur ning teema ebaseksikas – sellega valimistel hääli ei püüa.

Reforme vajab meie politsei aga küll. Aastaid tagasi käis Reformierakond välja idee, et iga vald vajab konstaablit. Olgugi et ma ei pea seda päris reaalseks, tuleks kindlasti suurendada konstaablite arvu maakondades. Seeläbi kasvatame ka turvatunnet. Omaette küsimus on, kuivõrd õige otsus oli 2010. aastal toimunud Politsei- ja Piirivalveametite liitmine. Ka siseminister on öelnud, et tuleb teha analüüs ning täpsemad mõjud üle kaeda. Vägisi tundub, et mõlemad ametid on liitmisest vaid kaotanud. Eelnevalt ühes valdkonnas tegutsenud isikud on nüüd mitme tööülesande peal. Tasub kaaluda Politsei- ja Piirivalveameti lahku löömist.

Politseireformi on hädasti vaja. Politseisüsteemi tuleb suunata täiendavat ressurssi ning tuleb tagada, et see läheks reaalselt palgakasvuks. Meie alamakstud politseiametnikud vajavad palgatõusu, kuid tehes seda koondamiste ja koormuse suurendamise arvelt, ei lahenda me tegelikku probleemi. Näide on meil ju tuua meditsiinitöötajate hulgast, kelle streigile järgnes küll palgatõus, kuid kuna lubadust langetada ka töökoormust ei täidetud, püsis õhus pikka aega ka uus streik. Mis saab aga siis, kui politseinikud sarnast streiki nõudma asuvad?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee