Kommentaar

Hardo Aasmäe | Põlevkivi, Euroopa Liit ja Eesti oma Donbass (18)

Hardo Aasmäe, geograafiakandidaat, 2. november 2014 18:28
Foto: MATI HIIS
Mitte kellegi jaoks ei ole enam saladus, et Eestis riigivõimu enam peaaegu üldse ei teostata, vaid oleskletakse võimul. Tulemuseks on seisak, abitus peaaegu kõigis eluvaldkondades ja innukas asendustegevus kesksete probleemide lahendamise asemel.

Väga mõnus on kirglikult tegeleda kooseluseadusega, kui gaasivaru jätkub riigis vaid viieks päevaks. Pagana vahva on arutleda teismeliste õiguste laiendamise üle, kui riigipiir samas on paljaks varastatud, Eesti Energiast lendavad sajad miljonid eurod tuulde ja VEB fondist 30 mln dollarit ettevõtjate raha varastanud inimesed on endiselt meie ühisraha üle otsustamise juures.

Samal teemal

Mängime Donbassi

Eesti häda on selles, et meil on võimul ja otsustamise juures liiga palju juriste ja finantsiste. Nemad ei tunne loodusseadusi, millel püsib tegelik maailm. Nad kujutavad võõrandunult ette (nagu nõukogude inimene), et maine maailm on valitsetav ainitiselt inimeste seadustega ja loodus alistatav. Paraku võib maksuseadust ümber teha iga päev, kuid gravitatsiooniseadust teeb ümber vaid universumi evolutsioon.

Nüüd on puhkenud tüli põlevkivimajanduse keskkonnatasude tõstmise pärast. Tärganud vastasrinna kampaania juba kinnitab, et tegemist on kogu Eesti majanduse alustala ja kõiketoitva allikaga. Jutt sarnaneb kahtlaselt sellega, mida aastaid aeti Ukraina Donbassis. Vaatamata sellele, et sealne süsi oli kaks korda kallim kui Venemaa Kuzbassis ja Lõuna-Aafrikas, pidavat sealne majandus koos Ida-Ukrainaga ülal pidama kogu ülejäänud Ukrainat. Tegelikult vajas Donbassi majandus püstipüsimiseks pidevalt Ukraina riigieelarveseaduse otsest tuge, mis sundis ülejäänud Ukrainat Donbassi arveid kaudselt kinni maksma. Loodusseadusi ei peta mingid inimeste seadused. Inimeste seadused võivad petta vaid inimesi. Rääkida 24 tuhandest tulevasest töötust Ida-Virus on labane pettus ja võimalik vaid tänu valitsuse saamatusele ja taipamatusele.

Meie põlevkivimajanduse südameks on elektri tootmine. Paraku on põlevkivis põlevat ainet (kerogeeni) parimal juhul 35%, ülejäänu on lubjakivi ja muud mineraalsed lisandid. Seepärast võiks meie elektrijaamade katlaid teatud mööndustega käsitleda ka suurte lubjapõletusahjudena, kus tekkiv soojus võimaldab toota elektrit. Mahult on neil kateldel „põhitoodanguks" (lisanditega) kustutamata lubi, mis veetakse uhteväljadele kustuma. Muu hulgas tekib jäätmetena ka aluselist põlevkivituhka, mida kasutatakse happeliste põldude lupjamiseks. Seega peab jääde olema ohutu.

Palju kurjem lugu on põlevkiviõli tootmisega. Seal saadakse kasulikku osa vähem kätte kui elektri tootmisel ning aastakümneid oli seal „põhitoodanguks" poolkoks, mis on ohtlik jääde ja mille põllule laotamine hävitaks loodust. Nõukogude aja pärandiks jäänud õlitootmise jäätmemägede sulgemiseks on EL andud suuri summasid. Paraku ei saa me edaspidi enam loota EL sellekohasele heldusele, sest nii toetaks EL kõlvatut konkurentsi. Loodusseadused sunnivad meid oma arved ise kinni maksma.

Eesti argus ja Euroopa teadmatus

Põlevkivi kasutamine on Euroopas tundmatu asi, mille eripära seletamiseks ei olnud Eesti valitsusel julgust. Seepärast on meie EL-iga ühinemise lepe kohati loodusteaduslik arusaamatus.

„Mürkrohelistele" on elektri tootmine saatanast, sest tekitab liiga suure ökoloogilise jalajälje. Jalajälg on tõesti suur, sest palju energiat läheb lubja põletamisega tühja. Samas ei ole ta looduslikult siiski nii suur, kui seda inimeste seaduste järgi arvutatakse. Elektrijaama kateldes kuumutades laguneb lubjakivi kustutamata lubjaks ja süsihappegaasiks, mis uhteväljadel kivistudes taas ühinevad. Mulle teadaolevalt ei arvestata seda tagasineeldumist süsihappegaasi heitmete arvutamisel.

Samas ei teadnud eurooplased midagi põlevkiviõlist ja poolkoksist. Selle tootmist ei keelata. Nüüdseks on tekkinud rumal olukord. Elektritootmist tahetakse lepinguliselt summutada, kuigi sellest tekkivad jäätmed kõlbavad põllule panna, samas keskkonnakahjulikku õlitootmist ei kitsendata – muidugi, kui keegi maksab kinni jäätmete utiliseerimise.

Mida teha?

Meil ei ole mõistlik niiöelda põlevkivilast vanniveega välja visata.

Põlevkivi keskkonnatasud peavad olema erinevad ja lähtuma selle kasutusest: elektri tootmisel väiksemad kui õlitootmisel, arvestades jäätmete ohutuse astet. Põlevkivi hea kättesaadavus võiks elektri tootmist veel mõne aastakümne turukonkurentsis hoida.
Süsihappegaasi heitmete arvutamise metoodiline viga tuleb ära parandada. Õlitootmise keskkonnatasud peavad katma ära ohtlike jäätmete keskkonnaohutu ladustamise kulud.

Sellega muutuks mõttetuks põlevkiviõli põletamine kateldes sooja ja elektri tootmiseks, sest naftasaadused on odavamad. Samas püsib ta konkurentsis, kui põlevkiviõli on mitmesuguste keemiasaaduste tooraine. Õli mitmekordne vääristamine vähendab selle tootmise vajadust ning sellest tekkivat ohtlike jäätmete hulka, samas suurendab tulusid. Need omakorda peavad katma keskkonnakulud. Samas säiliks sellega õlitootmise reservvõimsus ka väga halbadeks päevadeks.

Praegune libakampaania keskkonnatasude tõusu vastu ja hirmuloosung 24 000 töökoha kaotusest tuleb tunnistada aga (välismaiseks?) õõnestustegevuseks ja vastavalt sellele ka käituda.

Samal teemal

15.12.2016
Hardo Aasmäe tütar eitab vandenõuteooriaid: midagi erilist ei juhtunud, ta kukkus üle käsipuu ääre
05.12.2014
Hardo Aasmäe: meil on Eesti ajaloo kõige kasinama haridusega valitsus