Elu

Ivi Kreen: "Tele tervistkahjustava töö taga seisis sõnapaar "radioaktiivne kiirgus". Sellest ei räägitud, ent see oli avalik saladus. Nii paljud teleinimesed on vähiga läinud!" (58)

Jaanus Kulli, 1. november 2014, 09:00
«AK diktor pidi teadma une pealt nii NLKP kui ka EKP Kesk­komitee büroo liikmete ja liikme­kandidaatide nimesid, mitte eksima büroo hierarhias ja tundma kõiki tollaseid võimu­kandjaid nägupidi.» Ivi Kreen. Heidi Maasikmets (ERR)
Legendaarne ETV diktor Ivi Kreen (79) pole kunagi oma elus andnud ühelegi väljaandele pikemat usutlust. Ta on hoidnud oma elu ja isikut kiivalt varjus, kuigi omamoodi paradoksaalsel kombel astus ta samas aastatel 1961–90 "Aktuaalse kaamera" ankruna (tõsi, tollal kasutati seda sõna pigem mereleksikas) pea igal õhtul meie tuppa. Algul must-valgena, hiljem juba värvilisena.

Noore ja kauni neiu nägu oli tuttav igale eestlasele, samas on tagasihoidlikkus kindlasti üks märksõnadest, mis teda iseloomustavad. Samal päeval kui Ivi sai 55, kirjutas ta lahkumisavalduse ning pani telemaja ukse seljatagant kinni. Ega ta nüüdki sageli sinna majja satu.

"Olen kass, kes pigem eemale hoiab ja omapäi kõnnib," ütleb Ivi. "Ma ei ole karjainimene."

Sõjaaja lapsena mäletab Ivi vanarahva jutte 1939. aastast, kui metsas oli seeneuputus ja pihlapuud marjade all lookas. Nagu tänavugi… Sõjaaja lood istuvad tal tänaseni värskelt ja valusalt meeles.

Te olete sõjaeelne laps. Palju te nendest aastatest mäletate?

Mäletan päris palju. Kuidas ma üksi bussiga vanaema juurde sõitsin. Elasime Sinimägedes, isapoolne vanaema elas sealt neljateist kilomeetri kaugusel Laagna mõisas. Ema pani mind Sinimägedes bussi peale ja vanaema võttis mind bussi pealt vastu. Vanaemal oli seina küljes telefon, vanaema tõstis mind toolile ja ma rääkisin emale, et jõudsin kohale, kõik on hästi. See on meeles.

Tädi on minust kaks aastat ja kümme kuud vanem. On meeles, kuidas me, kaks jõmpsikat, läksime külla teisele vanaemale, kes elas Merikülas. Seal oli Meriküla rand, kus me kohalike lastega tihti ujumas käisime. Ükskord lõi mulle aga kramp jalga ning sealtpeale kardan ma merd tänase päevani.

Elasite Sinimägedes, mis tähendab, et sõda puudutas teie perekonda kõige otsemas mõttes?

See oli lapsele kohutav aeg ja on siiani meeles. Enne sõda töötasid mu vanemad Sinimägede lastekodus. Siis tuli aga sõda peale, isa kadus ära, läks sõtta, sakslaste poolele. Venelased olid juba sees ja tahtsid lastekodu koos personaliga Venemaale viia. Mis tähendas, et ka ema pidanuks evakueeruma. Enne seda viis ta mu rattaga oma ema juurde Merikülasse, kusjuures tee peal juhtus veel selline intsident, et Vene piirivalvur pidas meid kinni, ühe käega võttis välja püssi ja teisega mu ema käe pealt kuldkella. Ema läks tagasi lastekodusse.

Ma ei tea, miks, aga samal õhtul läksime me vanaemaga mere äärde ja nägime, kuidas lastekodu põles. Siis oli selge, et ema viidi koos lastega Venemaale ja lastekodule pisteti tuli otsa. Õnneks nii siiski ei läinud, vallavanem oli suutnud venelased pehmeks rääkida ja läks vaid juhataja.

Saksa okupatsiooni ajast on ka midagi meenutada?

Isa ilmus välja, ta oli isehakanud tehnik, kes leiutas igasuguseid asju ja ta tegi rehepeksumasina, millega ta siis mööda küla rehte peksmas käis ja mina tilpnesin tal kaasas. Veel mäletan, et Laagna mõisas elas opman, kes mind väga hoidis ja kes käis vanaema juures, kuna ta oskas saksa keelt. Jõuludeks tõi ta väikese kuusepuu, mis oli üleni ehteid täis. Selline soe mälestus.

Aga põhilised mälestused on ikka koledad. Kui venelane hakkas tagasi tulema ja käis üks pidev lennukitelt pommitamine. Sest vanaema majas oli sakslaste staap. Aga sa harjusid selle pommitamisega ära. Nii et varjendisse me ei läinud ja seda tegelikult ka polnud. Ükskord, järjekordse pommitamise ajal, seisime vanaemaga akna all, kui korraga kukkus üks mürsk akna alla lilleklumpi. Õnneks ei plahvatanud.

Ning veel üks kontrast. Sakslased tulid sisse ja küsisid, kus saaks ennast pesta, kui aga venelased tulid, tormas üks sõdur otsekohe mesipuud rüüstama. Ja kuidas siis vaene mees, mesilaste parv kannul, Narva poole pani. See on selgesti meeles.

1943. aasta veebruaris sündis mul õde. 17. veebruaril läks ema haiglasse ja vastu 18ndat oli Narva esimene pommitamine. Pärast seda tõi isa ema sealt kohe ära ja siis me isaga vaatasime, kuidas Narva põles. Aga ei tahtnud ju kodunt ära minna, venitasime kuni 1944. märtsi alguseni. Saime kuskilt auto, ning kui olime Sinimägede kohal, lendasid kuulid üle pea. Ent saime läbi.

Hiljem olen küll mõelnud, mida võis sel hetkel tunda vanemate süda, kui nad vihisevate kuulide all koos lastega põgenesid. Kuni me viimaks sõja lõppedes Kiviõlis peatuma jäime. Muide, sõja viimane päev on väga meeles. Tegime ühe tiiru Sinimägedesse, mis olid kui mutimullahunnikud, kuhu olid torgatud tikud püsti. See oli kõik, mis sellest pommitamisest oli järele jäänud. Mitte ühtegi puud ega ühtegi rohelist lehte.

Sõda lõi ju sassi ka noore tütarlapse õpingud?

Jah, esimese klassi lõpetasin ma Puhkova algkoolis ja natuke käisin ka teises, kui see elu segamini löödi. Kiviõlis sain ma kohe kolmandasse klassi ja selle kooli ma ka lõpetasin.

Sõjajärgsed aastad olid vist ikka väga rasked?

Nälga pole ma kunagi tundnud, vanemad oskasid kombineerida mitte millestki midagi.

Kes või mis pani ühele Kiviõli tüdrukule pähe idee minna Tallinna teatrikooli?

Ma ei tea, võib olla tuli tõuge isalt, kes käis Narvas Eduard Tinni kursustel. Samas olin ma huvitatud laulmisest. Aga see langes ära. Lapsel on ikka, et täna nii ja homme naa.

Ikka on tore küsida, mis tundega te oma nime seinalt lugesite?

Süda värises sees. Pärast võtsime pundi kokku ja läksime Piritale. Randa. Ei mingit pidu. Küll käisime hiljem Moskva kohvikus tordisöömise võistlustel. Tõnu Aav ja Jaan Saul võistlesid, kes kiiremini tordi ära sööb. Samuti olid meil üleval Toompeal vorstisöömise võistlused.

Oma tulevase abikaasa Uno Kreeniga kohtusitegi konservatooriumi päevil?

Ikka, tema õppis laulmist ja töötas paralleelselt õppimisega RAM-is. Aga kui Ott Raukas filmivõtete ajal toimunud mootorrattaõnnetuses hukkus, sai Unost Estonia solist. Algul elasime Vene tänaval neljal ruutmeetril, kuhu mahtusid vaid voodi, väike laud, tool ja raudahi. Nii me elasime, kuni sündis poeg. Lõpuks saime toa Gonsiori tänavale ühiskorterisse. Sinna me oleks ehk jäänudki, kuid tänu Arnold Greenile, kellega abikaasa valitsuse kontserdil oli kohtunud, saime Mustamäele normaalse elamise.

Miks te pärast lavakooli aga teatrisse ei jõudnud?

Aga sellepärast, et viimast semestrit ma ei lõpetanudki. Saades aimu, millised intriigide keeristormid teatris aeg-ajalt möllavad, loobusin mõttest teatrisse tööle minna. Ma ei talu intriige, kuigi väikese külateatri tasemel tuli neid ka teles ette.

1961. aastal korraldati teles konkurss. Kaalusin kaua, kas sinna proovida. Siis aga mõtlesin, et midagi muud ma teha ei oska. Alles pärast sain teada, et sinna kandideeris kuskil 300 tüdruku kandis.

Miski esinemisvajadus oli teis vist ikka olemas, kui telediktorite konkursile marssisite?

Ei, enese eksponeerimisele ei mõelnud ma üldse. See pole olnud kunagi minu loomuses. Lihtsalt kukkus nii välja.

Esimene eetripäev on meeles?

Jah, see on meeles. See oli 8. november 1961, kui ma esimest korda kaamera ette istusin. Süda tagus sees. Lugesin ette päevase saatekavateate.

Paljudel näitlejatel on enne lavale minemist teatud rituaalid. Kas teil diktorina enne otse-eetrisse minemist olid ka mingid omad toimingud?

Ei olnud, polnud selleks aegagi. Tormasid stuudiosse, vaatasid, et toolile jõuad istuda ja juba läks "Aktuaalse kaamera" pea. Oli ka rahulikke päevi, aga kui meil või Moskvas oli mingi oluline sündmus, mille teksti sa viimasel minutil kätte said, istusid ikka kui süte peal. Siis me ei jõudnudki enne eetrisseminekut tekstiga tutvuda. Protseduur oli järgmine: autojuht tõi meile uudised ETAst, mis asus Pärnu maanteel endises Ajakirjandusmajas.

Alatihti oli nii, et need kõige tähtsamad uudised olid trükitud maisipaberile, mille pealt ei saanud lugeda, sest teadupärast paistab maisipaber läbi. Sellepärast läks see tekst omakorda viimasel minutil masinasse ja eks ka masinakirjutajal käed värisesid, sest saade oli kohe algamas. Nii aga tulid teksti vead sisse. Sellise tekstiga ma siis stuudiosse tormasin. Aga vahel oli ka nii, et saate keskel hiilis toimetaja kaamera alt kummargil mööda ja viskas mulle paberi lauale.

Närvirakke läks mühinal?

Tänane noor inimene ei suuda arvatavasti mõista, kui pingeline töö AK-s tegelikult oli. AK diktor pidi teadma une pealt nii NLKP kui ka EKP Keskkomitee büroo liikmete ja liikmekandidaatide nimesid, mitte eksima büroo hierarhias ja tundma kõiki tollaseid võimukandjaid nägupidi. Karl Vaino nimi pidi kõlama täpselt siis, kui tema foto eetris oli. Kui sa mööda panid, võeti see järgmisel päeval koosolekul teemana kohe üles.

Aga ega siis saatepäev AK-ga lõppenud. Olime poole ööni valvel, et äkki tuleb Moskvast veel uudiseid. Ning lõpetasime saatepäeva lausega: "Ja sellega on saatepäev lõppenud, head ööd."

Kas diktorite vahel oli ka mingit rivaalitsemist?

Selja taga vist midagi ikka oli. Kuigi ka mina sain lõpuks kõik selja taga teada. Mida tema või tema oli öelnud. Aasata oli vist 1969, kui Tšehhoslovakkias olid NSV Liidu kultuuripäevad, mida ka Eesti Televisioon kajastama saadeti ning kuhu teadustajaks võeti kaasa mind. Järgmine aasta oli kohe Ungari ja kaks aastat hiljem Saksa DV. Siis oli maja kihisemist ja kahisemist täis. Näiteks Tšehhoslovakkias olime kuu aega ja ühe õhtu juhtimise eest seal sain ma siinse kuupalga.

Kui palju teid survestati parteisse astuma, sest tollane ETV oli suuresti siiski ideoloogiaasutus?

Kord iga kuu tagant tuli ülemise kabinetis istuda. Kuni üks vene diktor ütles, et ta päästab mind ja astus ise parteisse. Ju oli pärast seda kvoot täis ja mind enam ei kiusatud.

Paljud selles majas töötanud inimesed on tänaseks legendiks saanud.

Väga valin inimesi, kellega suhelda. Väga valin. Selles mõttes ei käinud mina ka Kunglas suhtlemas. Samas tahaks öelda, et AK-s oli meil väga tore kollektiiv. Väga tuumakas, eriti algusaastatel ja aastatel 1978–80.

Kahjuks paljudest tuleb täna juba minevikuvormis rääkida.

AK-s oli töörežiimiks kaks töö- ja kaks puhkepäeva vaheldumisi. Et meil oli tervistkahjustav töö, saime puhkust 36 päeva. Rahvasuus olime viinaravil: et nii kui sa ekraanilt kadunud olid, tähendab – viinaravil. Tervistkahjustava töö taga seisis sõnapaar "radioaktiivne kiirgus".

Sellest ei räägitud, ent see oli avalik saladus. Nii paljud teleinimesed on vähiga läinud! Minul kolm kolleegi: Endel Sõerde, Ruth Peramets-Püss ja Urmas Ott. See on kindel ots neile, kes pikemat aega olnud. Nii et minu saatus on teada (naerab). Ühel aastal olid meil külas Jaapani teleinimesed. Dosimeetrid olid taskus, tulid peauksest sisse ja läksid kohe sama targalt tagasi. Meil käidi ju iga aasta mõõtmas, aga neid andmeid ei avaldatud mitte kunagi.

Väljas oli vist ikka väga raske liikuda, ilma et keegi poleks tänaval või poes ligi astunud?

Mulle see tähelepanu absoluutselt ei meeldinud. Kõige hullem oli poes. Seisan tühjade riiulite ees, kui müüja küsib üle leti: mida te, proua, süüa teha tahate. Mida ma tahan, kui letid on tühjad?! Mina vastu, et süüa tahaks. Ma lähen toon teile midagi. Läks tagaruumi ja tõi käntsaka liha.

Tänasin ja tasusin raha ära. Järgmine kord talle silma vaadates läksin tagurpidi uksest välja, sest mida mul talle pakkuda oli! See oli minu töö ja ma püüdsin ette kujutada, et nemad mind ka ei näe. Üks naine oli ema käest küsinud, et kas ta mind ka näeb. Ema oli öelnud, et muidugi, pane puhas põll ette.

Kui palju kaunile noorele daamile lilli või ka romantilisi kirju saadeti?

Neid oli kah (naerab). Mõni tuli koju ukse taha, millest tekkis suur tüli. Ei taha neid seiku väga meenutada. Tragikomöödiat kui palju.

Diktoritöö lõpetasite päevapealt, kui saite 55aastaseks. Miks nii järsku ja kas see otsus oli juba ammu valmis mõeldud?

Juba siis, kui ma sain 50, mõtlesin, et jumal, jumal, kuidas ma see viis aastat vastu pean. Aga kõik see jäi minu sisemusse, ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi.

Siis võiks ju eeldada, et viimased viis aastat läksite tööle hambad ristis ja kõrvad lontis?

Täpselt nii see oligi.

Kas viimane tööpäev selles majas on sama selgelt meeles kui esimene?

Ei ole, üldse mitte. Leppisin ülemusega kokku, et ta paneb mind jätkuvalt graafikusse, et keegi ei teaks, et ma ära lähen. See oli ainult meie kahevaheline kokkulepe, ja au talle.

Täna te vist telemajja eriti tihti ei satu, aga kas mõne endise kolleegiga on säilinud ka tihedamad suhted?

Mul on seal mõned head tuttavad, aga mida ma lähen inimesi tülitama, ja kes tahab, astub siit (Nukuteatrist – J.K) läbi. Mul ei ole vaja minna. Seal on kõik uued tegijad.

Kui teleekraani on nimetatud tihti aknaks maailma, siis nüüd kohtab teid ühe teise akna taga – Nukuteatri valvelauas, kus te töötate juba kakskümmend aastat ning kus teie kolleegiks on poeg Toomas.

Pärast televisiooni ei tahtnud ma kedagi näha. Kuna poeg töötas oma perega Rakvere teatris ja lapsed olid väikesed, elasin pooleldi seal. Rakveres ei tundnud ma kedagi, käisin lastelastega jalutamas ja oli hoopis teine õhkkond. Niimoodi neli aastat. Kuni poeg kolis perega Tallinna tagasi. Ütlesin Toomale, et nüüd võib uuesti inimeste keskel olla, et vaadaku mulle üks koht. Nii ma koos Toomaga siia Nukuteatrisse tulin. Mõtlesin, et olen mõne aasta, nüüd saab kakskümmend. Aeg läheb kiiresti.

Kui tihti te suhtlete?

Iga päev. Ta viib mind õhtul maale. Ta on mul hea poeg.

Ja toob hommikul tööle?

Ei, ei. Hommikul tulen ma ise. Ma pean juba kell seitse töö olema.

Teil on Murastes suvekodu, kus, nagu ma aru saan, rahmeldate hilissügiseni välja?

See mind üleval hoiabki. Mets ja vaikus on ennekõike see, mida ma naudin. Kui on mustikaid, istun hommikust õhtuni metsas ning siis on väga raske leida päeva, millal muru niita. Kuigi meri jääb sealt poole kilomeeri kaugusele, ilus jalutuskäik läbi metsa, siis pigem olen ma metsa- kui mereinimene. Mere ees on mul tohutu aukartus.

Nii et lihtsalt puhata, jalad seinal te ei oskagi?

Ei oska ja ma ka ei saa. Juba ema oli mul selline. Ütles, et küll ma hauas puhkan, ja ju see tõsi on.

Aarne Rannamäe: "Ivi oli eetri jaoks sündinud"

"Esiteks oli Ivi suurepärane diktor. Läbi aegade üks kõige paremaid, kui mitte parim," ei ole rahvusringhäälingu toimetaja-saatejuht Aarne Rannamäe endise kolleegi Ivi Kreeni kiitmisega kitsi.

"Ivi oli väga täpne ja nägi alati hea välja, ta oli nagu eetri jaoks sündinud. Samas oli ta väga selge sõnaga. Diktori kool oli tollal teles A ja O. Selles mõttes oli ta hästi professionaalne. Samas oli ta parajalt irooniline nende suhtes, kes ei teinud oma tööd nii, nagu tema arvas, et oleks pidanud tegema," iseloomustab Rannamäe Ivi Kreeni, kellega tal, vaatamata vanusevahele, kujunesid välja väga head kollegiaalsed suhted.

"Kuigi samas oli Ivi see, kes kedagi kohe väga omaks ei võtnud. Ta oli natuke range olemisega. Eks teda sellepärast natuke isegi peljati, sest ta oli range ülemisega ja range joonega. Aga jah, minul kujunesid temaga välja väga head tööalased suhted ja nii kui ma telesse tulin, tundsin tema toetust," ütleb Rannamäe, kes suunati telesse tööle 1981. aastal.

"Kuigi me saime tuttavaks juba varem, sest alates viiendast kursusest käisin ma teles praktikal. Aga minu lähem kokkupuude Iviga pärineb aastast 1983, kui ma sain hakata AK-s väliskommentaare tegema. Siis istusime aastaid ühe laua taga. Ivi oli diktor ja mina tegin väliskommentaare. Toredad ajad olid."

Kreen, minister Gromõko ja suur part

"Töö oli töö," tõdeb Ivi Kreen talle omase tagasihoidlikkusega, salgamata samas, et AK ankru töö oli tegelikult päris närvesööv.

"Aga ma olin ise selle valiku teinud. Põhiline, et me oma uudistega "Vremjale" sisse ei sõidaks. Kõrval oli kontrollmonitor, mis näitas Kesktelevisiooni ja kust oli näha, et üleliidulised uudised on kohe algamas, aga ilmateade on veel lugemata. Ma ei tea, kuidas ma selle maha vuristasin. Nendel päevadel, kui ma eetris olin, ei suutnud ma tihti õhtul uinuda. Mis õhtul! Enne nelja-viit hommikul magama ei jäänud," meenutab Kreen.

"Lasin kogu protseduuri enesest justkui läbi. Eriti hull oli periood, kui korraga otsustasid peasekretärid üksteise järel siit ilmast lahkuda. Siis oli küll nii, et läksin koju, sõin kõhu täis ning seejärel vanni. Alles pärast seda suutsin suhelda pereliikmetega – kui nad juhtusid veel öösel üleval olema.

Kord oli nii. Mõelge ise, ma teadustan välisminister Gromõko järjekordsest välisreisist, pilt aga näitab samal ajal, kuidas üle ekraani paterdab suur part, sest välisministri uudisele järgnenud maateemaline lõik oli varem eetrisse sattunud. Ei mäletagi enam, kuidas ma sellest situatsioonist välja keerutasin," naerab Kreen. Lisades, et ega ta muidu polekski diktorina vastu pidanud, kui poleks selle aja jaburdusi läbi huumori vaadanud.

"Kogu aeg käis igavene lõõp. Hämmastav, et me julgesime rääkida nii anekdoote kui tõsieluseiku. Telemaja seintel olid kõikjal kõrvad ja ma arvan, et umbes kolmkümmend kolleegi olid koputajad. Aga just tänu lõõpimisele ja tänu erudeeritud inimestele suutsime selle aja välja kannatada."

Kõige eredam ja samas valusam päev ETV-s

Pea kolmkümmend aastat ETV-s diktoritoolil istunud Ivi Kreenil on kõige eredamalt ja samas kõige valusamalt mällu sööbinud 5. juuni 1975, mil suri Paul Keres.

"Valdo Pant kirjutas väga südamliku ja hingemineva järelehüüde, mida mul oli au eetris ette lugeda. Kaadris oli malelaud, kuningas sellel pikali. Järgmisel päeval tulen tööle, kõik käivad tehtud nägudega ringi. Tuleb siis minu juurde maja koputajate vanem ja karjub: sa kujuta ette, milline ilkuv natsionalism eile eetrisse jõudis, kas nii siis tohib. Siis mõtlesin küll, et issand, kus me elame ja töötame!"

58 KOMMENTAARI

s
kes on praegu 44 aastane ja täielikult invaliidistunud , tema enda sònul Nolia telefonidest saadus
kiirguse tulemusel. Tema sònul olevat oodanud kohene vallandamine iga töötajat kes telefonikiirguse ohtlikus teema firmas ùles vòttis. Niisiis kòik vaikisid , kaasaarvaud tema ise ....
n
no 3. november 2014, 19:43
tegemist on daamiga,tema AK veel kõrvus.
Loe kõiki (58)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee