Kommentaar

Marianne Mikko | Palgatõus väärtustab naisi (4)

Marianne Mikko, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat , 31. oktoober 2014, 17:54
Foto: LAURA OKS
Värskelt avaldatud Maailma majandusfoorumi soolise ebavõrdsuse raporti järgi paikneb Eesti 142 riigi seas häbiväärsel 62. kohal. Ühtlasi on Eesti n-ö meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tabelis tugevalt kukkunud – 2006. aastal olime 29. kohal.

Naisele 200 eurot vähem

Sotsiaaldemokraadid on valmis tõstma alampalka järgmise nelja aasta vältel 800 euroni kuus. Selle kindla lubaduse käis meie erakonna esimees Sven Mikser välja septembris Äripäeva konverentsi võtmekõnelejana. Alampalga jõudsal tõstmisel on arvukalt häid külgi, neist tähtsam on minu jaoks see, mis puudutab naisi ja nende elu. Pole ju mingi saladus, et suures jaos töötavad meil miinimumpalga eest just naised ja emad, ka üksikemad.

Naised domineerivad teenindussektoris, nagu ka meditsiini teatud astmetel, kus palgad on viletsad, pahatihti miinimumpalga tasemel. On klassika, et et hooldusõele makstakse võrreldes autoremondilukksepaga kolmandiku võrra madalamat tunnipalka. Siit järeldus – Eestis on masina hooldamine tähtsam, kui inimese hooldamine. Kas tõesti kirjutame sellisele suhtumisele alla?

Kui naine seisab dilemma ees, kas leib on laual või mitte, siis ta pigem võtab viletsa leivaraha vastu. Seda enam, et Eesti naisel on lahutuse korral raskusi eksmehelt elatisraha kättesaamisega. Üksikemade arvult on Eesti taas Euroopa Liidu kurbade esimeste hulgas.

Kurbus kõrvale heites nentigem: kui naistele ei maksta meestega võrdset palka, siis tuleb seda nimetada pesuehtsaks ressursi raiskamiseks. Kui pool tööjõust on alamakstud, siis majanduslikus mõttes tuleb seda pidada täiesti destruktiivseks käitumiseks.

Eesti naiste elustiil on töökeskne, avalikus sfääris ollakse meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Samuti on meie naiste tööga hõivatus Euroopa Liidu keskmisest kõrgem. Ametiredelil paiknevad aga mehed üleval, naistele on jäetud redeli alumised astmed.

Rohkem haridust, vähem palka

Ühtlasi iseloomustab meid see, et n-ö palgahierarhias madalal paiknev naine on märksa kõrgemini haritud kui mees. Viis aastat tagasi oli Eestis kõrghariduse omandanud inimeste seas 70 protsenti naisi ja 30 protsenti mehi. 2014. aasta numbrid kinnitavad veelgi suuremat naiste osakaalu. Uskumatu, aga tõsi, et kõrgem haridustase ei taga edu karjääriredelil.

Seega on täiesti arusaadav, miks inimesed oma riigist ära lähevad. Sealjuures ei liigu Põhjalasse mitte ainult jäme hääl ja tugev muskel ehk Eesti mees, vaid seda teeb ka üha enam vaiksema häälega Eesti nõrgem pool. Tasub jälgida, kes seilavad neljapäeval-reedel Helsingi–Tallinn suunal ja pühapäeval-esmaspäeval Tallinnast Helsingi poole. Kinnitan, et pea võrdselt mõlemad sugupooled. Meie majanduslik raiskamine peaks lõppema lihtsa teoga: naistele ja meestele võrdväärse töö eest võrdne palk.

Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise olukorras lahkuvad meie inimesed sinna, kus neile jagub tööd ja makstakse korralikku palka. Miks peaks Eesti inimene end viletsa palgaga närutada laskma? Miks peaks töövõtja uskuma tööandja juttu, et millalgi läheb paremaks, millalgi tõuseb palk? Millal siis, härrased?

Alampalga tõstmine tähendab palgavaesuse vähendamist täna, aga ka hoolivust meie pensionäride suhtes homme. Eriti puudutab see naisi, kes elavad kümmekond aastat meestest kauem. Kui me ei soovi ühiskonda vana naise näoga vaesust, siis me tõesti peame olukorda muutma. Mitte kosmeetiliselt, vaid sisuliselt. Sotsiaaldemokraatide plaan viia alampalk nelja aastaga 800 euroni on kindlalt sisuline muutus. Meie naiste, emade ja vanaemade nimel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee