Intervjuu

Koolipsühholoog: konfliktist peab alati rääkima  (24)

Karmen Maikalu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige, 29. oktoober 2014, 19:04
 
Viljandis leidis aset saatuslik koolitulistamine. Selle suhtes, kas õpilase ja õpetaja vahel oli enne seda tekkinud konflikt, on seisukohad lahknevad. Kui õpilane ei pöördu abi saamiseks klassijuhataja või psühholoogi poole ise, siis kuidas lugeda ohu märke enne, kui võib olla juba hilja?

Kõige olulisem vastus on, et ümbritsevate inimeste suhtes tuleb lihtsalt empaatiline ja tähelepanelik olla. Peame oma käitumisega andma märku, et oleme tähele pannud signaale, mida teised inimesed meile annavad. Viljandi sündmuste puhul on raske uskuda, et mitte keegi ei pannud enne saatuslikku tulistamist tähele ühtegi märki arenevast konfliktist. Igaühel peab olema keegi, keda ta saab usaldada ja kellele ta oma murest või keerulisest olukorrast rääkida saab. Kui see nii ei ole, võivad tagajärjed olla fataalsed.

Kas pärast koolitulistamist on sellest teemast rääkimine mõistlik? Järsku võib see anda halba eeskuju veel teistelegi?

Samal teemal

Rääkimist ei saa tänapäeval kellelgi keelata, sest oleme ju avatud infoühiskond. Peame aga mõtlema, millest ja kuidas me räägime.

Millised on õpetaja võimalused õpilastega toimetulekuks, kui teda võetakse kui klienditeenindajat, kelle suhtes õpilastel on piiramatult õigusi?

See on õpetaja isiksuse ja professionaalsuse küsimus, kuidas kehtestada ennast igas olukorras, kui enam joonlauaga vastu näppe anda ei tohi. Omavaheline suhe on oluline ja loomulikult on vajalik ka see, et õpilased mõistaksid – nagu kõikidel inimestel, on ka neil peale õiguste ka kohustused. Kui Tõstamaa koolis koolipoisid õpetajat mõnitasid, siis vajasid mõlemad abi, nii poisid kui ka õpetaja. Kurb, et sellega pidi tegelema alles tagantjärele, selliseid olukordi tuleb märgata varem.

Kas Viljandi tulistamine ei või muuta rangeid õpetajaid kas või alateadlikult pehmemaks ja järeleandlikumaks, et konflikti iga hinna eest vältida?

Turvalisus on oluline meie kõigi jaoks. Ma loodan, et see ei lähe siiski nii, sest see poleks hea lahendus. Tundub, et Viljandi tulistamisest on lastest rohkem häiritud lapsevanemad ja õpetajad. Täiskasvanud saavad olukorra tõsidusest rohkem aru ja oskavad rohkem karta.

Metalliotsijad koolides pole ainus lahendus, sest kõik algab siiski inimese seest ja meievahelistest suhetest. Asjade selline areng oli prognoosimatu, kuid oli vaid aja küsimus, millal tulistamine meile jõuab – oleme osa maailmast. Nüüd on meil vaja sellele reageerida ning mul on hea meel, et haridusministeerium on spetsialistid juba kokku kutsunud ja tegeleb asjaga.

Kriisijuhised on küll vajalikud, aga ellu viivad neid ikkagi inimesed. Viljandi puhul on kooli juhtkond pärast tulistamist hästi toime tulnud ning on hea, et lapsed on ajakirjandusest eemal hoitud. Lastel on selles olukorras niigi raske ja nad on traumeeritud.

Kui kahe inimese vahel on konflikt, siis alati peab sellest rääkima. Olen vestelnud noortega ja küsinud neilt, mida nad teeksid, kui näeksid kedagi nutetud silmadega. Kas nad küsiksid selle inimese käest, mis temaga toimub? Paljud pole valmis seda tegema. Öeldakse, et eks ta räägib, kui ise tahab.

Minu nõuanne on – kui näed, et kellelgi on midagi pahasti, mine küsi ise esimesena. Sama kehtib ka Facebooki kohta. Tagantjärele on kõik targad. Aga kui keegi sõpradest või tuttavatest paneb Fecebooki üles mitmeti mõistetava postituse, siis eelistatakse sellele pigem mitte reageerida.

Seega on kõige olulisem teise inimese märkamine enda kõrval. Pane tähele, kui kellelgi on raskusi, ning kui suhted on sassis, siis tuleb kindlasti neid lahendama asuda. Laste probleemide puhul on reeglina vaja täiskasvanute, vajadusel spetsialistide, abi ja sekkumist. On oluline, et keegi ei jääks oma mures üksi.

24 KOMMENTAARI

l
lapsevanem 30. oktoober 2014, 16:22
Alustada tuleks õpetajatest , likvideerida potentsiaalne ,,ohuallikas ,, ja siis hakkavad ka lapsed rääkima ja asja julgemalt harutama ... aga koolis ...
(loe edasi)
i
irw 30. oktoober 2014, 15:47
kuule psühholoogitädi - millest te nüüd rääkisite või mida öelda tahtsite. õpetajatel on minu teada 25-30 kohustust, 5-6 õigust ning kari igasuguseid ...
(loe edasi)
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee