(STANISLAV MOSHKOV)

„Ma jaksaks joosta, ujuda või jalgratta seljas võidu ajada mis tahes poliitiku või poliitikute teatevõistkonnaga," märgib Jürgen Ligi, et ta pole väsinud ja tüdinud, kõige vähem veel rahandusministri ametist. Küll aga on tal kahju, et pidi loobuma tööst ühe tema hinnangul teemast väljunud telesaate ja seda saatnud Facebooki-arutelu tõttu. Saatuslikuks said Facebookis haridusminister Jevgeni Ossinovski kohta kirjutatud sõnad, mis Ligi jaoks oli pahameeleavaldus põlvkondade vastandamiste ja okupatsiooniaja mõju alatähtsustamise eest: „Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik, aga ta ei teagi vaadata."

Kas te täna (teisipäeval – R. K.) tegite hommiku-ujumist rahulikuma südamega kui eelnenud päevadel viimase viie aasta jooksul, mil olite rahandusminister?

Ei! Eile, esmaspäeva hommikul, tagasiastumise järel, ujusin ma rahulikumalt. Täna hakkas aga jälle tulema peale tunne, et minuga käituti ebaõiglaselt. Solvavad tõlgendused hakkavad mind taas üha rohkem häirima.

Kui raske on – sõltumata põhjusest – võimust loobumine?

Ma ei tea, kas nüüd võimust loobuda on raske, aga tööst, kus ma saan midagi käegakatsutavat ära teha, on küll keeruline lahti lasta. Rahandus ei ole asi iseeneses, see on tugitegevus, mille pakkumisega peab kogu aeg vaeva nägema. Enda sellest päris eemale tõmbamine on inimlikult raske.

On teil kahju lahkuda?

Muidugi! Väga kahju! Ma ei tahtnud saada ka Eesti Panga presidendiks sel põhjusel, et ministri töö on nii palju põnevam. Siin on võimalik palju rohkem ära teha – vaatamata palju suuremale pingele ja palju väiksemale tasule.

Te armastate rahandusministri tööd?

Jaa! Väga!

Kõrvalt vaadates tundub see küll olevat valitsuse kõige ebamugavam töökoht: öelda järjest kõigile, et meil ei ole raha!

Ma ei ütle mitte kunagi tõsiselt: „Meil ei ole raha!" Nalja visates küll, aga tõsiselt – mitte kunagi. Esiteks ei ole see minu raha ja teiseks on raha alati olemas – küsimus on täpsetes ja õigetes otsustes. Mina ei ole rahalugeja, mina sõdin otsuste õigsuse, täpsuse ja optimaalsuse eest. Küsimus ei ole selles, et meil on kuskil puudu 2 või 20 miljonit. Küsimus on selles, et tuleb kaaluda: kas me saame teha paremaid valikuid.

Ministri töö on suunanäitamine, mis on raha lugemisest väga-väga kauge. Raha lugemiseks on aparaat.

Teid erutab visioon?

Mind erutab visioon, mulle meeldib teha suuri asju, juhtida suuri protsesse – ja teha seda südametunnistuse, mitte kellelegi meeldimise pärast.

Te ütlesite, et rahandusministri portfell on ebameeldiv. Mina olen ebameeldiv – nendele, kellele ma seda tugiteenust pakun; aga mulle endale meeldib seda pakkuda.

Ministrid konkureerivad raha pärast omavahel, mitte minuga, ja neil on tõesti mulje, et selle neetud Ligiga pole mõtet rääkida, sest ta ei tee erandeid. Ja nii ongi! Ma võiks reegleid painutada, teha sõpradele soomust nii et vähe pole. Aga kõik teavad, et ma tegelikult ei tee, ja see ajab omad vahel rohkem närvi kui võõrad.

Andke andeks, kõigest hoolimata paistate te päris väsinud.

Ma ei ole väsinud! Kirg, mida ma vaidlustes välja elan... kui rääkida diskrimineerimisest ja solvamisest, siis mulle kohutavalt ei meeldi vihjed eale ja väsimusele. Ma jaksaks joosta, ujuda või jalgratta seljas võidu ajada mis tahes poliitiku või poliitikute teatevõistkonnaga. Vastupidavuse probleemi mul ei ole.

Küll aga jätavad väljanägemisse jälje emotsionaalsed pettumused. Mis seal salata – kui sul on oma erialal kogemused ja teadmised ning sa pead kuskil „Foorumi" saates taluma ilma tõsise erialase huvi ja tahtmiseta inimeste jutuvada, kus minnakse teemast kogu aeg kõrvale, on kaks võimalust: sa kas ägestud, või muutud tüdinuks, resigneerunuks – mida saab tõlgendada ülbusena.

(Jürgen Ligi viitab 22. oktoobri ETV saatele „Foorum", mille teemaks oli 2015. aasta riigieelarve – R. K.)

Vihjed ülbusele on argumentide aseaine ja diskrimineerivalt solvavad. Minule on solvav debati viimine jutuvadaks ja süüdistusteks.

Ma kuulen tänagi süüdistusi oma väljaütlemise kohatuses. Sõna „kohatus" on ju seotud kohaga. Keegi ei saa ausalt ja siiralt väita, et ta ka ise ei kasuta sõpradega vesteldes teistsugust ja lihtsustatud kõnepruuki kui avalikkusele mõeldud.

Iga aus inimene saab aru, et kui võtta Facebookis sõbrale kirjutatud jutust välja kolm sõna, siis ühelt poolt ei reeda see kuidagi nende taga olevat mõttearendust, ja teiselt poolt isegi selles kolmes sõnas peitus antud juhul teistsugune kultuuriline sõnum kui rahvuse etteheitmine. Rahvust seal mainitud ega mõeldud ei olnud, küll aga oli seal üleskutse ettevaatlikkusele. Selgus, et kutse ettevaatlikkusele oli esitatud ettevaatamatus vormis – selles mõttes, et kolme sõna kontekstist välja rebides õnnestus nendega teha mida iganes. No mage.

Välja rebiti neli sõna, mis käisid haridusminister Jevgeni Ossinovski ja tema partei kohta: „sisserändaja poeg roosast erakonnast." „Roosa erakond" oli siis teie kui poliitiku sõbralik hinnang praegusele koalitsioonipartnerile ja „sisserännanu poeg" oli lihtsalt fakt?

Minu jutus oli loomulikult sõnum. Aga on kultuuritu laiendada seda ühes suunas, teades, et tegelik laiendus oli ulatuslik, ja igas teises suunas. Tegelik laiendus on meie ajalugu.

Sotsiaaldemokraatide ajalugu on algas ju tulipunasest. Väga paljud ärapanemised käivad ju praegugi nii: mida see kommar siin räägib!

Nende endi risk ju on, et inimesed, sotsiaaldemokraadid ise, see, kuidas ka eurokommunistid on ennast uuel ajal sotsiaaldemokraatiasse ja sotsialistlikesse parteidesse transformeerinud – see kõik annab värvingu!

Kui jutt läheb Nõukogude võimu mõjudele, ei tahaks mina luua ettekäänet ärapanemiseks, aga ma ei saa ka kuidagi jätta vastu vaidlemata väitele, et meil ei sobi elatustaseme ja majandusliku rände põhjendamisel enam viidata Nõukogude okupatsiooni taagale.

(Jevgeni Ossinovski arvas „Foorumis", et 23 aastat pärast taasiseseisvumist peaks me hakkama ise vastutama selle eest, mis seisus me praegu oleme, mitte süüdistama oma mahajäämuses Nõukogude võimu. Lisaks toonitas ta gümnaasiumiastmes koolilõuna toetamisest ja lastetoetuste mitmekordistamisest rääkides, et varem ei saanud neid eelarvesse kirjutada, kuna siis polnud sotsid valitsuses – R. K.)

On rumalus öelda, et nüüd sain mina valitsusse ja nüüd minu partei lahendas elatustaseme probleemi ära. Selles saates kostis vähemalt kolm korda: „eelmine valitsus, eelmine minister..."

Jumal paraku – kõik need eelmised on teinud Eesti heaks mõõtmatult rohkem ja on ka mõõtmatult paremate ühiskonnateadmistega kui praegune haridusminister oma eas. No ja asi pole pelgalt majanduses, vaid ühiskonna eri sfäärides ja inimeste tundeelus, milles armid alles ja mida ei tohi osatada.

Noor kolleeg solvas teid saates?

Noor kolleeg solvas tegelikult eelmisi valitsusi ja kogu Eesti arengut iseseisvuse ajal, lisaks solvas ta ka ajalootunnetust.

Ma ei saa sinna midagi teha: olen ettevalmistuselt ühelt poolt inimgeograaf, teiselt poolt tegelenud just nimelt rahvusvahelise majandusega. Riikide arengu kiiruste võrdlemisest ja väljarändest rääkides on ainuvõimalik tuletada meelde, et Eesti ja teiste riikide majandusnäitajate vahe väheneb praegu üsna kiiresti, sest peapõhjus, miks me oleme maha jäänud, on likvideeritud – Nõukogude võim on likvideeritud. Ei ole mõtet väita, et vahede vähenemise tegelik põhjus on see, et mõni minister polnud enne valitsuses. Selline vaade on solvav.

23 aastat pärast taasiseseisvumist on meil Nõukogude okupatsioonist jäänud üles kaks suurt teemat: sisserändajad ja nende järeltulijad ning endised komparteilased. Millal võetakse need grupid ülejäänute poolt nii omaks, et me Ansipist, Rüütlist või Savisaarest rääkides ei ütleks, et põhimõtteliselt on Eesti jätkanud ENSV juhtparteiga; ja et me ei mõtleks enam selle peale, mis rahvusele viitab kellegi perenimi?

Minul tekkisid ideoloogilised erimeelsused siis, kui klassikaaslased astusid pioneeriks. Mina ei läinud, ei läinud ka kommnooreks. Teine, kes seda meie klassist ei teinud, oli Arnold Rüütli tütar. Ülejäänud kõik läksid.

Aga minule teie esitatud jaotust tänaseks ei eksisteeri. Vastasseisu minu südames ei ole. Selle pärast ma ju üliettevaatlikkusest rääkisingi.

Tuleb aru saada, et kellelegi on solvav, kui öeldakse, et Nõukogude võimuga ei tuleks seletada erinevusi Eesti ja näiteks Soome elatustasemes. Et kellelegi on solvav, kui öeldakse, et elatustaseme erinevusega saab seletada migratsiooni. Et kellelegi on solvav, kui öeldakse, et perekonnanimi võib osutuda ärapanemise ettekäändeks.

Tegelikult me olemegi juba nii poliitkorrektsed, et ei kasuta ju rahvuse-määratlust omavahel üldse. Ja ei räägi ka nahavärvist. Samas ei tohi me otsida igas telefonipostis roppu sümbolit – kuigi mõnes kultuuris on see sümbol austusväärne.

Igas sõnas on kultuuriline laeng. Sõnu ei tohi tõlgendada must-valgelt, aga isegi sõnadel „must" ja „valge" on lõputu hulk tähendusi.

Öelda meie haridusministri kohta „must", võib olla ülisolvav ja ebaõiglane hügieeni mõttes. Aga ma siiski julgen öelda, et ta on must – oma viimaste päevade poliitika koha pealt. Ta mängib mustalt. Ta on toonud sisse ajaloolise provokatsiooni ja viinud selle rahvuslikule pinnale. Rääkinud kaamerasse oma ajaloolisest rahvuslikust solvumisest ja venekeelsete õiguste kaitsest, samas heites mulle ette, et ma ei esinda kõiki Eesti inimesi. Mina ei ole kunagi rääkinud eestlaste esindamisest ega oma minevikusolvumistest; ma ei võta neid olevikku kaasa ja arvan, et valitsuse liige ei tohigi seda teha.

Ettevaatlikkus on ülimalt oluline ka presidendi puhul. Kui ta on pärit sotsiaaldemokraatlikust erakonnast ja kooskõlastab oma jutupunkte selle erakonnaga, siis siin mängib ju päritolu rolli. Ka tema rääkis üheselt solvumisest ja karistusest – selle asemel, et kutsuda üles leppimisele.

Ossinovski mängis samas mustalt, kui ta ei võtnud vastu lepitust, ühest vabandust.

Teie vabandasite siiralt?

Loomulikult! Sest tahtmatu mulje jätmise korral tehaksegi seda südamest.

Te saite viimastel riigikogu valimistel 5043 häält. Ma olen kindel, et suure osa neist häältest saite te selle tõttu, et olete üks väheseid tipp-poliitikuid, kes ei ole veel neelanud alla joonlauda, kes ei ole kõikides oma sõnavõttudes notariaalselt korrektne, kes oskab kasutada ka muid fraase peale: „Ärme tõttame sündmustest ette; vaatame, mis teemad on õhtuks lauale jäänud". Te ei karda olla teinekord teravgi. Lühidalt: te käitute nagu inimene. On vähe asju, mis oleks hullemad igavast poliitkorrektsuses – mille pealetung hakkab vaikselt võidule jõudma. Sellest on väga kahju, et kõige nooremad inimesed parlamendis, kes teavad, kuidas terav huumor töötab, saavad naljast aru ja ei karda seda ka kasutada, on Margus Tsahkna ja Kadri Simson.

No ei, nemad on väga-väga konstrueeritud ja poliittehnoloogilised ja... ma ei taha kuidagi anda parlamendi liikmetele hinnangut – seal on palju toredaid inimesi –, ent mulle on pealetükkiv poliitkorrektsus väga rusuv. See on ka üks põhjus, miks ma ei lähe suure hõiskega parlamenti, sest seal on nii palju igavust. Kuigi arvatakse, et seal on tigedust, on see on selline tehnoloogiline tigedus.

Poliitikas ei ole kahjuks piisavalt siirast ja särtsakat õhkkonda. Rääkides sellest, mida praegu nimetatakse kultuurituseks, siis terava sõna kasutusel on tegelikult kultuuritud sellele sõnale nimme otsitud primitiivsed tõlgendused. Igas sõnas on mitmekesine kultuuriline laeng ja on kultuuritus, kui seda ignoreeritakse: kui sõnu tõstetakse välja kontekstist, kui nähtusi tõstetakse välja ajaloost, kui majandusnäitajad tõstetakse välja süsteemist.

See kõik kipub debattides kütma tigedust. „Foorumi" saadetes on ägedus suuresti sihilik, aga sageli ka ettevalmistamatusest ja ükskõiksusest tingitud lihtsustus. Selline lihtsustus ei ole kultuuri triumf.

Te viitate, et parlamendis saavad eri erakondade inimesed üldjuhul omavahel ikka üsna hästi läbi. See tähendab, et väga palju on lihtsalt vastasseisu mängimist – kui kaamera käib?

Mitte mängimist, vaid mängukirge! Kuigi mängukirge on isegi liiga vähe. Meie parlament võiks olla palju värvikam.

Kas muidu on poliitikud vaenlased või ägedad konkurendid vaid valimispäeval? Ülejäänud aja on nad semud, kes mängivad sõbralikku mängu?

See ei ole selles mõttes mäng, et ta oleks pelgalt lavastatud etendus. See on ikkagi mäng võidu peale, mitte lihtsalt vaatemäng.

Kui palju see, mis juhtus teie ja haridusministri vahel, on valimisteeelne mäng: strateegiline vabandamine ja taktikaline solvumine.

Sel juhul on see ühe erakonna mäng. Ja ma üldse ei kahtle, et lugu minu ja haridusministri vahel läkski vahekord niisuguseks valimiste lähenemise tõttu, sotside viimase reitingu tõttu, arvamusküsitluse tõttu, ja ka mingisuguse kompleksi tõttu.

Minu üht varahommikust mõttearendust tõlgendati organiseeritud rünnakuna. See mure eskaleeriti konfliktiks, sest neil on vaja mis tahes võitu. Minagi iseenesest tahan, et koalitsioonipartneril oleks võite, aga ma ei tahaks, et nad oleks täiesti tarbetult Eesti riiki häbistavad.

Ma paraku ei lase endale kunagi sõnu suhu panna, mind ei juhi mingid PR-kontorid erakonnast või ministeeriumist või mujalt selles mõttes, et nad paneksid mind kasutama jutupunkte või pöörama veendumisi. Aga ma sain vastu rämedaid jutupunkte nii Kadriorust kui sotsidelt.

Mida need jutupunktid tähendavad?

Ma helistasin haridusministrile kaks korda, ta helistas päev hiljem tagasi. Mul oli hea meel, et saime oma jutud südamelt ära rääkida.

Jutupunktid tähendavad aga seda, et vestluses kordab partner mingeid fraase ning siis sa vaatad õhtul, et Indrek Saar – see kipub olema peasekretäride kutsehaigus – kordab neid samu sõnastatud hingetuid fraase. Sa tahtsid süüa õuna, aga järsku avastad, et seal on mingid PR-kondid sees! See on võõrastav.

See on ikkagi väga suur pettumus, et Eestis sai kellelgi üldse olla soov viia asi suureks rahvustevaheliseks skandaaliks. Erakondlikes huvides jäeti kasutamata hiilgav võimalus ühel sotsiaaldemokraadil ja ühel liberaalil, ühel Eesti ja ühel Vene inimesel, öelda koos midagi ilusat.

Sain ma nüüd neist jutupunktidest ja kondist õigesti aru, et teie arvasite, et te räägite telefonis nagu kolleeg kolleegiga...

...nagu inimene inimesega...

...ja siis tuli välja, et ta kasutas juba...

...partei ja PR-firma poolt valmis kirjutatud jutupunkte. Mida mina iial ei tee!

Ei saa välistada, et ka teie parteis rõõmustati selle ja teie tagasiastumise üle. Esiteks: teie isiklik häältesaak ilmselt suureneb. Teiseks tekkis Reformierakonnal võimalus tuua mõni päev tagasi erakonda astunud Maris Lauri neljaks kuuks inimeste ette, tutvustada ja reklaamida teda kui aatelist reformierakondlast.

Maris Lauri enda nimi on juba reklaam, ka ilma portfellita. Ma ei oska öelda, kui mitmekihilised on tehnoloogide sisemised meeleolud. Aga nii mõnelgi oli rõõm, et üks tülikas vastane tõmbub kõrvale. Tegelik põhjus on ju ikkagi selles, et olen tülikas vastane: ei tee erandeid, ei anna järgi juhtudel, kus see on ebaõiglane – ka erakonna sees.

Jah, oli hetk, kus ma kaotasin kogu selles protsessis närvi ja helistasin Eiki Nestorile, et kuule, lõpetame nüüd ära, läheme ja ütleme koos, et meil ei ole sellist sõda. Tema ütles, et jah, siin on ainult kaks inimest, kes võidavad: sina ja Jevgeni. Mina korrutasin talle, et mina ei taha sellist võitu, et meil on riigis muid asju ajada. Aga see ei jõudnud pärale. Või jõudis see pärale valesti.

Eiki on mu hea sõber, ma hindan teda kõrgelt, aga on hirmus kahju, et tema või Sven Mikser ei juhi sotside erakonda, et seda juhivad ikkagi Jaak Allik, Jevgeni Ossinovski ja Indrek Saar.

Nende inimestega rääkimine on keerulisem.

Jaga artiklit

247 kommentaari

  /   00:48, 8. nov 2014
Inimesed ... poliitik ei pea olema populaarne. Poliitik peab tegema ebapopulaarseid otsuseid rahva ja riigi eduka eksisteerimise huvides. Jürgen Ligi on selline poliitik. Ebapopulaarne . M***n isegi. Ülbik. Ebakorrektne. Aga väga tark mees ... ja mees kes ajab oma asju mitte populaarsuse saavutamise eesmärgil vaid selleks, et asjad tehtud olek. ENSV st ei saa üleöö haoluühiskonna musternäidist , selleks kulub ebapopulaarseid otsuseid ja rahva vaeva. Aga Eesti on juba heaoluühiskond .. käisin just aasta ära võin kinnitada. Seega ... poliitik olgu poliitik , mitte PR modell. Ja lihtne inimene kes arvab, et kusagil on lõputu rahapott, mille arvelt ühe riigi elu kogu aeg paremaks muuta, mingu Edgari juurde, saab suppi ja küttepuid.
+
+++  /   15:07, 2. nov 2014
mats jääb matsiks! mida kauem püüad pildil olla, seda suurem mats oled, ilmselt püüad meeldida lastele ja ajupesu ohvritele, loodetavasti ei ole neid aga nii palju!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis