"Kohtusin Enega viimati koolipäeva hommikul. Me rääkisime sügisest." (26)

Nii meenutab majanaaber viimast kohtumist õpetaja Ene Sarapiga. Ene elas talle saatuslikuks saanud Paalalinna koolist mitte väga kaugel viiekordses korterelamus.

Erusõjaväelasest majanaaber räägib, et ta on oma elus palju näinud, aga see, mis koduses rahulikus Viljandis juhtus, on enam kui uskumatu.

"See on täielik šokk!" ütleb ta. "Kui uudist kuulsin, helistasin kohe Ene abikaasale. Ta ütles, et direktor just helistas: jah, hukkunud on Ene. Siis läks pilt täiesti eest ära."

Enest rääkides ütleb naabrimees, et Ene kutsus tedagi rahvatantsuringi.

"Ta oli hästi sõbralik inimene, mõnus naisterahvas. Ta oli rahulik ja tasakaalukas, väga hea naaber," kostab mees.

"Tundsin Enet sellest ajast, kui nad ammu aastaid tagasi siia kolisid," räägib samas trepikojas elav teine naaber.

"Ta oli hästi tore, südamlik, töökas. Hea naabrinaine. Mitte kunagi ta kellelegi halba ei öelnud. Ta võttis osa üritusest, oli kultuuriinimene, tegeles rahvatantsuga. Õpetajana oli ta tugev, valdas oma ainet väga hästi. Ainult positiivset kuulsin."

Üks majanaaber räägib, et nägi Enet viimati pühapäeval, kui ta koos abikaasa ja kahe lapselapsega õues oli.

"Nad olid nii rõõmsalt kõik koos. Ene oli nii õnnelik! Lust oli vaadata," ütleb peret hästi tundev majanaaber.

"Mul tuli ängistus peale. Kuidas võib üks laps nii kaugele jõuda, et ta tulistab oma õpetajat!? Ma ei saa sellest aru. Jumal hoidku! Annaks jumal, et mitte kunagi enam midagi sellist ei juhtuks."

Ene perekonnaga samas trepikojas elav mees kinnitab, et naine oli intelligentne ja väga viisakas.

"Ta oli heasüdamlik ja mitte väga range õpetaja. Ta oli tugev õpetaja," teab naaber.

Ene Sarap valiti 2007. aastal Viljandimaa aasta õpetajaks. Kolm aastat tagasi tunnustas staažikat ja kogenud pedagoogi ka Eesti Saksa Keele Õpetajate Selts.