Õhtulehe pulmablogi

Pulmablogi: pulmareis, 4.osa (1)

Meelike Eenpuu-Villup, 28. oktoober 2014, 16:45
 
Sarajevo võttis meid vastu suviselt sooja päikesepaistega. Ilm oli kohe nii ilus, et Hollandlane oli nõus jala bussijaamast hotelli kõndima. Ja seda oli oma 3 kilomeetrit. Mina ise maadlesin küll peavaluga (ilmselt oli põhjuseks üsna saastatud õhk ning võibolla ka mägine asukoht, sest Tuzla on 245 meetrit üle merepinna ja Sarajevo lausa 518 meetrit), aga ei hakanud ka vastu vaidlema. Kui jala, siis jala, need paar kilomeetrit elan üle küll. Ja ei pea taksot võtma või trammiga seiklema.

Poolel teel hotellini tegime esimese peatuse McDonaldsis, sest lõunaaeg oli juba ammu möödas ja McDonaldsist me juba niisama mööda ei jaluta. Toredaks üllatuseks oli seal müüdav kuum õunakook, sest seda enam Hollandis ei müüda ning see kuum suupiste sai meie peamiseks põhjuseks kordi ja kordi hiljem uuesti kiirtoidukasse minna. Kui harva saab, miks siis mitte. Ning Tuzlas McDonaldsit enam ei ole, seega pidime oma vajaliku rämpstoidukoguse Sarajevost saama.

Samal teemal

Peale einet hakkasime uuesti hotelli suunas kõndima, mina tundsin end veel hullemini, kui enne. Aga kohale me jõudsime.

Hotell Telal asub üsna kitsukesel tänaval ja sinna ronimiseks kulus kohe kenasti aega ja jõudu. Aga selline juba Sarajevo kesklinn on. Hotell oli küll suurem ja uhkem, aga samas ootasid meid mitmedki üllatused, mis uuesti Tuzla väikesesse perehotelli taga igatsema pani.

Esiteks olin ma ka siin hotellis palunud natuke ruumi kaunistada ja romantilisemaks muuta, olin veel ühe töötajaga korduvalt kirjavahetust pidanud. Ometi polnud meie toas mitte midagi tehtud. Ruum oli küll kaks korda suurem, kui Tuzlas, aga see oli ka kõik. Ahjaa, tegelikult oli üks teine asi veel tore- nimelt saime rõduga toa, vaatega linnale. Aga sellega toredad asjad piirdusid.

Kahene voodi oli küll piisavalt suur, aga pool voodit oli pisut kipakas. Hiljem lähemalt uurides selgus, et voodi oli lihtsalt käepäraste vahenditega parandatud ehk siis lihtsalt hunnik asju võrestiku alla kuhjatud, et madratsit mingilgi määral toetada.

Vanniga tuba ei õnnestunud meil ka millegipärast saada, ma nii lootsin- internetis olid kenad pildid vanniga tubadest, aga meil lihtsalt ei vedanud. Ka hommikmantlit ega fööni polnud ruumis, nagu lubatud. Ühel hetkel tuli vannitoa uksel link küljest ära ning rahu ja vaikust ei saanud selleski hotellis päris pikalt.

Ikka need klaassiledad põrandad, mis jutumulinat koridoris võimendasid ja noh, kui ukse ja põranda vahel paari sentimeetrine vahe on, siis pole imestadagi, et igat sõna kuulda on. Ahjaa, "palun mitte segada" silti ka selles ruumis ei olnud.

Küll aga oli hotel hea asukohaga, ümber nurga oli supermarket, paar minutit oli lähima trammipeatuseni kõndida ning lähedal oli ka ostutänav, kus suur valik söögikohti ootamas. Ka hommikusöök oli hotellis palju uhkem. Hinnaks siis 35 eurot öö kohta kahele inimesele.

Et kuidas ikka kõikidest vaatamisväärsustest oskasin mina just sellise leida, mis täpselt teises linna otsas asub ja sinnaminekuks tuleb ju pool tundi trammis loksuda ning pärast veel bussiga sõita. Trammisõit läks kenasti, aga bussiga olid pisut segased lood. Lonely Planeti andmetel läks muuseumi juurde buss kaks korda tunnis, isegi bussiliini number oli teada, aga mida ei olnud, oli busside väljumisajad või isegi märgistatud platvorm, mille juures õiget bussi oodata.

Kõndisin natuke ringi, lõpuks küsisin ühe ootava naisterahva käest- meie õnneks ootas tema sama bussi ning oodata polnud enam kaua aega jäänud. Bussis selgus, et paraku eelmüügist ostetud piletid selles bussis ei kehti (ometi nii meile hotellis öeldi ja nii ostsin kohe kõik piletid valmis, mis sel päeval vaja läks), nii tuli uued bussipiletid osta. Õnneks mitte kallid - 1.80KM vaid ja saimegi lõpuks siis muuseumi juurde.

Kes ei tea, mis tunnelist jutt on, siis lühidalt: Bosnia sõja ajal oli Sarajevo bosnialaste käes, aga Serbia väed olid linna ümber piiranud. Kuigi lennujaam oli kuulutatud neutraalseks tsooniks, siis Serbia väed seda ei austanud ning snaiprid hoidsid lennujaama alal silma peal ja tulistasid kõiki, kes seal ringi liikusid. Et linna toitu ja varustust tuua, selleks ehitati paari kuuga lennujaama hoovõturaja alla tunnel.

Muusemi kõrval peab suveniiripoodi härrasmees nimega Abid Jaśar, kes ise samamoodi tunneli ehitamises osales ning kõikidele külastajatele hea meelega oma elust räägib. Loomulikult on ta uudishimulik saamaks teada kõikide turistide elu kohta.

Minul soovitas ta muidugi kiiremas korras laps saada, sest noh, ma olen ju nii vana. Veel näitas ta suure uhkusega pilti, kus koos John Travoltaga poseerib. Murelikult mainis, et osade arvates pidi näitleja lausa gei olema. Mina pakkusin, et see juhtus pärast Abidiga kohtumist. Seda kuuldes sajatas peremees mu poest välja...

Muuseumis ise saab vaadata filme ning meil vedas, et juhtusime samal ajal seal olema, kui just üks inglise keelne grupp sisse astus. Nii saime lisaks veel ülevaate tunneli ehitamisest ning Bosnia sõjast. Ka on võimalik ise tunnelis käia, sellest on hetkel 20 meetrit külastajate jaoks säilitatud. Linna tagasiminek enam nii ladusalt meil ei kulgenud.

Nimelt oli pühapäev ja buss sõitis veelgi harvemini, kui kaks korda tunnis. Hommikul meil lihtsalt vedas. Nii hakkasime jala tagasi kõndima. Poolel teel sõitis meist mööda jällegi Abid, kes meid vaadates murelikult vaid pead vangutas ning oma autosse kutsus. Nii saime kergema vaevaga trammipeatusesse.

1 KOMMENTAAR

x
xxx 29. oktoober 2014, 17:29
Muslimi ühiskonnas homo nalju teha?? Loll natuke? Ma ausalt ei saa aru milleks see siin..

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee