Lääne-Euroopa kohta kirjutatakse, et sealsete riikide majandus on kõrgelt arenenud, mille tunnuseks on tihe teede- ja asulatevõrk. Eestis on samuti tihe teede- ja asulatevõrk. Erinevalt Lääne-Euroopast elab siin aga vähe inimesi. Ja neidki on kogu aeg ringi paigutatud.
Et asulaid on palju ja inimesi vähe, siis enamik väikeasulaid eksisteerib praegu veel rohkem inertsist kui vajadusest. See ei käi mitte ainult Ida-Virumaa, vaid kogu Eesti kohta, välja arvatud ainult Tallinna ja veel mõne suurema linna lähiümbrus.
Ristirüütlitest komparteini
Eesti asulatevõrk ei ole saanud kaheksa sajandit normaalselt areneda, vaid seda on kogu aeg ümber korraldanud paljud võõrjõud alates ristirüütlitest ja lõpetades nõukogude võimumeestega. Sealjuures peaaegu iga uus võim on toonud kaasa suuri muudatusi.
Pärast ristirüütlite sissetungi hakati siia hulgaliselt rajama ordu- ja piiskopilinnuseid ning mõisaid ja kirikuid.
Teine suurem asulatevõrgu ümberkorraldamine algas pärast Põhjasõda, millega siinne ala läks Vene tsaaririigi võimu alla ja kogu senine linnustesüsteem kaotas varasema sõjalise tähtsuse, sest venelastel oli vaja hakata kaitsma oma uut piiri. Kolmas suurem muudatus oli raudtee ehitamine, mis pani aluse terve hulga uute asulate tekkimisele.
Sellega ümberkorraldused ei lõppenud. Eesti vabariigi sünd tõi kaasa mõisate tükeldamise ning kümnete tuhandete uute talude sünni. See tähendas ühtlasi kogu teedevõrgu kapitaalset ümbertegemist, sest ühtegi uut talu ei saanud ju jätta ilma juurdepääsuteeta.
Nõukogude võimu sissetung pööras asulatevõrgu jälle pea peale. Paljud talud küüditati tühjaks ja jäidki tühjalt lagunema. Samal ajal varsti pärast sõda asutatud kolhoosid ja sovhoosid hakkasid inimesi rohkearvuliselt oma keskasulatesse meelitama. Sinna kolisid isegi linnainimesed, sest samal ajal, kui linnas ei olnud neil peaaegu mingit võimalust oma elutingimusi parandada, ootasid neid maal ees tuttuued kõigi mugavustega korterid.
Lõhkise küna ees
Nüüd seisavad paljud kunagi maale kolinud pered koos oma järeltulijatega lõhkise küna ees, sest kolhoose ja sovhoose enam pole ning endisi töökohti samuti. See on sundinud rahva uuesti liikvele. Kellel on auto, nendest käivad paljud linnadesse tööle, mõned isegi poolesaja või rohkema kilomeetri kauguselt. Teised otsivad tööd välismaalt. Kolmandad, kes on ennast kusagil mujal paremini sisse seadnud, käivad maal veel ainult suvitamas, kui sedagi.
Tegelikult on aeg leppida paratamatusega, et endiste majandikeskuste aeg on lihtsalt läbi. Paljud sealsetest korterelamutest on juba tühjad, paljud isegi lammutatud. See tähendab seda, et asulatevõrk on asunud ise ennast ümber korraldama. Nii nagu ka Ida-Virumaa endistes tööstuspiirkondades ning mitmel pool mujal. Kas meil peaks sellest olema kahju või tuleks hoopis vaadata edasi?
Tegelikult 1950. aastate Eesti kolhoosides-sovhoosides ei olnudki veel korterelamuid, vaid enamik maainimestest elas taludes. Suurem korterelamute ehitamine koos uute töötajate värbamisega algas alles 1960.–1970. aastatel. Nüüd on küsimus tegelikult ainult selles, kuidas lasta majandikeskustel kui tegelikult ainult poolesaja aasta vanustel uusmoodustistel uuesti võimalikult valutult välja surra. Valutult eelkõige sealsete elanike jaoks.
Teedevõrk pea peale
Tulles uuesti tagasi küsimuse juurde, kas Rail Baltic võib pöörata järjekordselt pea peale Eesti teede- ja asulatevõrgu, siis sellest pole siiani eriti juttu olnud. Teada on ainult antud, et peale Tallinna ja Pärnu rongid Eestis mujal peatuma ei hakka. Sellest võib järeldada, et uusi linnu selle raudtee äärde tekkima ei hakka, nagu juhtus minevikus ehitatud raudteedega, kui meenutada kas või Tapa, Jõgeva või Elva sündi.
Kuid peatused pole ainus probleem, vaid ka raudteeülesõidud. Pluss loomatunnelid. Pluss uue raudtee teenindajad ja hooldajad. Kas nemad hakkavad samuti paiknema ainult Tallinnas ja Pärnus? Seetõttu ma ei julgeks sugugi välistada mingite uute raudteeasulate sündi.
Pealegi ei saa jätta kahe silma vahele, et enne Rail Balticu käikuandmist tuleb see kõigepealt valmis ehitada. See tähendab uusi juurdepääsuteid ehitus- ja muudele masinatele, uute karjääride kasutuselevõttu, kust saab liiva, kruusa ja killustikku ning kõige lõpuks muidugi mingeid hooneid, kuhu majutada töölised, keda ilmselt ei ole mõtet iga päev kusagilt kaugelt kohale vedada. Samas hõredalt asustatud Lääne-Eestis ei olegi neid kohapealt eriti võtta.
Kokkuvõttes pole kahtlust, et Rail Baltic tähendab Eesti arengus järjekordset suurt pööret. Aga kuivõrd see on väga mastaapne ettevõtmine, oleks vist naiivne loota, et see piirdub tõepoolest ainult teedevõrguga ning asulatevõrku ei puuduta üldse.
Samal teemal
Eestist. Vähemalt kümmekond aastat saavad töötud tööd ja see polegi paha. Ei maksaks tõesti nutta väga , mis saab edasi. Elu on näidanud, et igale asjale leitakse ka taaskasutuskeskuses otstarve.