Õhtuleht 70

Pimedusega löömise aeg (4)

Marko Kadanik, 25. oktoober 2014, 14:00
MEELELAHUTUS­KUNINGAS: Eino Baskin juhtis «Meelejahutaja» näitetruppi, mis saavutas rahva seas tohutu populaarsuse.  Filmiarhiiv
"Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimedusega – niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast." Nii on kirjas piiblis, 1. Moosese raamatus. Kui täpselt käib see seitsmekümnendate elu kohta Nõukogude Eestis!

Just samamoodi nagu patustesse Soodoma meestesse, suhtus siinsetesse elanikesse ka end issanda ingliteks pidav parteiladvik – nemadki püüdsid rahvast lüüa pimedusega, et see väsiks raudsest eesriidest pragusid ja auke otsimast.

Samal teemal

Tegelikult oli kõik alanud juba aasta-paar enne kümnendi algust, pärast Praha kevadet. Pärast seda, kui tšehhid olid 1968. aastal leidnud, et aitab neile nüüd sotsialismiga eksperimenteerimisest küll ja nende vabaduspüüdlused Vene tankidega maha suruti, hakati kõikjal sotsialismileeris mutreid pingule tõmbama ja kraane kinni keerama – ikka selleks, et kellelgi ei tuleks rohkem pähe midagi sarnast ette võtta.

Viiekümnendad olid toonud Hruštšovi sula, kuuekümnendad lootused inimnäolisele sotsialismile ja demokraatiale. Kaheksakümnendad tõid laulva revolutsiooni, üheksakümnendad juba oma riigi. Sel kümnendil ei toimunud tõesti mitte midagi võrreldavat. Asjata ei läinud see aeg ajalukku stagnatsiooni ehk seisaku nime all.

Ametlikes infokanalites krutiti paatos ja võimu ülistamine nii üle vindi, et neid ei uskunud õieti keegi, pilt püüti kokku panna peamiselt Ameerika hääle ja Soome televisiooni abiga. Et Ameerika hääl raudse eesriide tagant siia ei kostaks, olid Uue Maailma piirkonda püstitatud rahvalt Kolme õe nime saanud segajamastid (üks neist konutab seal ajastu märgina veel praegugi). Dokumentaalfilm "Disko ja tuumasõda" kirjeldab grandioosseid projekte, millest siinsed parteijuhid unistasid ning millega pidi takistatama Soome televisiooni vaatamist Eesti põhjarannikul.

Rahvas muutus neis oludes lõikavalt irooniliseks, lausa sarkastiliseks. Ma pole kunagi kuulnud räägitavat kellestki nii palju anekdoote kui Nõukogude riigi tollasest liidrist, parteijuht Leonid Brežnevist. Tõsi, kohtadel tema võimu teostamise järele valvavatest miilitsatest räägiti pea sama palju.

"Meelejahutaja" tulek

Huumoril oli tollases elus üldse tähtis koht. Naljamehed olid au sees. Kes ei mäletaks või teaks selle kümnendi kuulsaimaid koomikuid Sulev Nõmmikut ja Ervin Abelit, kes vahel ka koos esinesid! Viimase populaarsust ei suutnud vähendada isegi see, et ta oma kollektiivis partorgina tegutses.

1973. aastal ilmus raadioeetrisse "Meelejahutaja". Silmapilk muutus saade nii populaarseks, et kui kell pühapäeva hommikul 11.10 sai, vaikisid kõigis mu kodukandi Nõmme hoovides muruniidukid ja kreissaed ning neid asendas transistorraadiote ühendkoor, mis asus esitama "Meelejahutaja" signatuuri.

Eino Baskini juhitava näitetrupi liikmed muutusid rahva silmis peagi nendeks, keda tänapäeval võiks staarideks nimetada. Humoreskide vahele mängiti värskemat Eesti muusikat ja Valdeko Vende luges saja aasta vanuseid uudiseid samanimelisest ajalehest.

Õitses ka visuaalne huumor karikatuuri kujul. Seda vahendasid ajalehesabad ning kaks korda kuus ilmuv huumori- ja satiiriajakiri Pikker, mis oli nii populaarne, et seda oli raske kättegi saada. Kümnendi lõpupoole läks moodi absurdihuumor, mille esimeste tegijate seas oli tollane karikaturist Priit Pärn.

Sellise huumori kantsiks kujunes Tallinnfilmi joonisfilmiosakond, kust käis läbi märkimisväärne osa noortest tõusvatest karikaturistidest, teiste seas näiteks Aarne Vasar, Hillar Mets ja Heiki Ernits. Priit Pärn oli Tallinn-filmi läinud juba 1974. aastal. Lae saavutas nende tegevus siiski mõnevõrra hiljem, palju kõmu tekitanud ühisnäitusega "Tallinn-filmi sürrealistid" 1986. aastal.

Aga oli ka teistsuguseid karikaturiste, kes piitsutasid ohjeldamatult purjus kojamehi, läbijooksvaid katuseid, tilkuvaid torusid ja muid nõukogude ühiskonna väärnähtusi. Neid kutsuti rahva seas kommunaalkarikaturistideks.

Kõik keerles ridade vahel

Tänase huumoriga oli tollasel üsna vähe ühist. Siis keerles kõik ridade vahel ja nõukogude võimu pilamise ümber. Räägiti süütuid anekdoote loomadest ja lillekestest, aga kõik said aru, millest tegelikult jutt käis. Pruukis vaid Sulev Nõmmikul laulda telesaates "Mi-mi-mii-ministeeriuuuuum", kui rahvas juba naeris laginal ja arutas järgmisel päeval murelikult, on ta ikka veel vabaduses.

Pole siis ime, et kui nõukogude võim järgmisel kümnendil kaduma hakkas, jäid naljamehed äkki üsna nõutuks ja ka huumoriajakiri Pikker läks peatselt hingusele. Aga küllap huumor oligi üks olulistest asjadest, mis aitas eestlastel selle pimedusega löömise aja üle elada.

Põlvkond, kes mäletas veel esimest Eesti vabariiki, on seitsmekümnendatest tänaseks möödunud aja jooksul pea täielikult kadunud. Samuti tollal nii tavalised sõjaveteranid, kellest nooremad käisid sel ajal alles neljakümnendaid eluaastaid – sõjast oli ju selle kümnendi alguseks möödas ju vaid 25 aastat, vähem kui praegu laulvast revolutsioonist. Aga need, kes selle kümnendi algul kooli läksid, on oma esimese suurema, 50. aasta juubeli juba ära pidanud.

1971

Juuni algul moodustati Eesti esimene rahvuspark – Lahemaa rahvuspark.

Oktoobris jõudis Broadwayl lavale maailma esimene rokkooper "Jesus Christ Superstar".

1972

Septembris külastasid Eestit Iraani šahh Reza Pehlevi ja tema abikaasa Farah Pehlevi.

1973

Jaanuaris avati Tallinnas Ajakirjandusmaja. Kevadel oli laiem toiduainete nappus: enam ei jätkunud liha, vorsti, võid, mune ja suhkrut.

1974

Augustis astus USA president Richard Nixon Watergate’i afääri tõttu presidendiametist tagasi.

1975

Septembris sõitis Mõisakülast Iklasse Eesti kitsarööpmelise raudtee viimane rong.

Juunis suri malekuulsus Paul Keres , septembris laulja Georg Ots .

1976

Juulis tuli müüki maailma esimene personaalarvuti, ilusas läikivas puukastis Apple I. Algas selle kaubamärgi tähelend. Jääb siiski küsitavaks, kas me üldse teaksimegi iPhone’i ja iPadi nende tänasel kujul, kui Soome päritolu äriingel (ingl k business angel) Mike Markkula poleks rahapuuduses vaevlevatele arvutihipidele 250 000 dollari suurust rahasüsti teinud ja hiljem nende ärijuhiks hakanud.

1977

Lääne-Virumaal Moel kukkus alla sõjaväelennuk AN-24, mis maandumisel viinavabriku katlamaja korstnasse sõitis. Hukkusid kõik 21 lennukis olnud sõjaväelast.

1978

Septembris hukkus arreteerimiskatsel Eesti viimane metsavend August Sabbe.

1979

Detsembris algas Nõukogude-Afganistani sõda. Eestist osales seal 1652 meest, kellest 36 hukkus. (Allikad: Vikipeedia, Internet)

4 KOMMENTAARI

k
kooseluseadus 3. märts 2015, 13:34
piibel esindab ka ühe konkreetse rahvusest kurjategijat, kes käskis maha jätta naised ja lapsed ja järgneda talle.., kes on sõnadega lausa kangelaseks muudetud.ja nii see jätkub nüüd päriselus nii rahvuslikul kui ka seksuaalsel tasandil.
a
Ants 12. november 2014, 08:21
Ja eks ajalugu kordub.Ei sõdiks ka tänapäeval rikkurite ja riigikogulaste lapsed.Ikka tavakodanikud ja lihttöölised.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee