EESTI RAHVA JUHT: Reeglina pidas Karl Vaino oma kõned vene keeles. (Õhtulehe arhiiv)

NLKP 24. kongressil 1972. aastal käidi esimest korda välja loosung uuest ajaloolisest inimühendusest – nõukogude rahvast. Hakati rõhutama venelaste erilist rolli ning vene keele tähtsust rahvustevahelise suhtlemise keelena.

Aga see oli vaid eelmäng. Õige hoo sai venestamine sisse 1978. aasta sügisel, kui Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu võttis vastu salajase määruse "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides". Vaid kuu hiljem võttis salajase otsuse "Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest" vastu ka EKP Keskkomitee büroo.

Sellest pidi saama Stalini repressioonide järel üks süngemaid peatükke Nõukogude Eesti ajaloos. Otsusega piirati eesti keele avalikku kasutust, eestlased pidid muutuma kakskeelseteks. Nõukogude Liidu avarustest vooris venekeelseid üha juurde, kolmandikus Eesti linnadest olid nad lõpuks juba ülekaalus. Neljast siin Vikipeedia andmetel tollal ametlikult edastatud teleprogrammist olid kolm venekeelsed. Ametliku asjaajamise blanketid muutusid samuti venekeelseteks. Vene keele õpetajad hakkasid saama kõrgemat palka, vene keele tundide arvu koolides suurendati. Selle õpetamist taheti hakata katsetama juba lasteaialastele.

Küllap neist pidigi parteijuhtide kujutlustes saama uue ja ühtse, omavahelgi vaid vene keeles suhtleva nõukogude rahva esimene põlvkond. Kunagisi eestlasi pidid meenutama jääma vaid veidrad, arhailise kõlaga kohanimed, kui needki. Siberi väikerahvastega ja isegi Karjalas oli see ju sama hästi kui õnnestunud, miks mitte siis mujal? Eeskujuks näis olevat ka Ameerika Ühendriikide rahvaste sulatuskatel, kus kõik ajapikku segunesid ja ingliskeelseteks ameeriklasteks muutusid.

Selleks ajaks oli liiga rahvameelseks peetud parteijuht Johannes Käbin tagandatud ja tema asemele pandud endine raudteelane Karl Vaino – ehe tõestus sellest, et eestlase täielik venestamine on siiski võimalik. Kui Käbin veel püüdiski teinekord eesti keelt rääkida, ehkki võimatu aktsendiga, siis Vaino ei üritanud teeseldagi, et ta seda oskab. Eestisse oli nende pere tulnud Tomskist pärast sõda.

Parteilised geenid olid Karl Vainol aga laitmatud – ühe mullu mais ilmunud Maalehe andmetel tavatses juba tema papa Genrihh Rägavere kandis, kus ta end sisse seadis, nina täis tõmmata ja siis talumeestele rusikatega kommunismi õpetada. Rakvere miilits olnud temaga igavesti hädas.

Eestlaste teed ühtse nõukogude rahva poole jäi Vaino juhatama kümneks aastaks. Kui Nõukogude Liit pragunema hakkas, võtsid Moskva seltsimehed ta enda juurde, ehkki nemadki pidasid teda juba liiga vanameelseks. Talle anti osakonnajuhataja koht asutuses, mis kandis inkvisitsioonihõngulist nime Parteikontrolli Keskkomitee. Moskvas elab nüüdseks juba 91aastane Vaino praegugi. Tema pojapoeg Anton teeb aga ilma Putini õukonnas.

Jaga artiklit

30 kommentaari

A
aga  /   21:27, 13. sept 2016
nüüd on legend suurest ühtsest euroliidust vendlus--võrdsus--erinevus rikastab,pole vahet NSVL ja EL
K
Karl Vaino  /   22:42, 30. nov 2014
See ongi uus Edgari muinasjuturaamat lastele.Ikka mälestused KGBja NKVD kangelastest ja pärast lastel uni ei tahagi tulla .Unes on bossused,vaimud,mõrvarid.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis