Õhtuleht 70

Defitsiit defitsiidis: suitsuvorst tualettpaberis

Marko Kadanik, 25. oktoober 2014, 14:19

36 KOMMENTAARI

v
venemaal polnud küll defitsiiti./ 24. juuli 2017, 23:49
Hulgi laos oli vorsti liha , kuid sibul oli defitsiidis, kohvi konserve et tapab , mulle isa saatis 2040 rutsi , sain poestja otse laost mida vaja. tööd ma teha ei viitsinud sest iga lennu järgi tiriti kGB hoonesse valgeks majaks nimetai seda kaba limiidi maja tunnistama riigi reelmist mind see riik pole kunagi eestis polnud süüd leitud siis otsiti sealt, huvitanud, peab oskama elada.ma tegin kohe õige otsuse panin sularaha hoiukassase ja seal võtsin kui läksin otlema.valges majas püüti osta ära pakuti 20000£kuus inlismaale saadikuks, aga saatsin sinna kuhu päike ei paista.
t
TOIVO/ 24. juuli 2017, 23:38
kas lugesite uiudist, tuumapomm i ei tule eestisse, vaid tsunaami ja maavärinad nagu itaalijas.leiutati uus võimas seade mistekitab maavärina ja tsunaami, seega müüge ruttu korterid mkolme euroga ruutmeeterr , sest pärast sõda ei saa peale kivi tolmu midagi.VAUTubes on uudised
t
TOIVO/ 24. juuli 2017, 23:25
ma ei mäleta , et oleks olnud vetsu paberit aastal 1950.suitsuvorsti ka polnud oli last lihast vorst küüned sees, müüdi narvas ja võrumaal.jõhvis, tallinnas oli viimati 1980 aastalbaltijaama turul
k
koer/ 16. veebruar 2016, 13:43
k
külamammi/ 4. jaanuar 2015, 14:07
Loe ja imesta! Ma kah nõukaaegne, aga perel oli kõht oli täis ja lastel riided seljas. Siga ja kanad olid igal maainimesel laudas olemas, aias kasvasid nii õunad, marjad kui juurviljad, kartul põllu peal.
Igal nädalal käis autolavka ka, seal oli vorsti küll müüa - semipalatinskit või poola vorsti või kevadist, head vorstid olid. Mäletan, et nö. tutvuse kaudu sain ketšupit, seda poes ei olnud. Vastu sai ta maaõunu ja -marju, linnainimene oli.
Mingil ajal tulid talongid, see oli juba 90-tel vist. Nendega sai seepi ja Marati pesu :)
Elati tagasihoidlikult, uhkust ei osanudki taga ajada. Töökoht korraldas mõnikord kaubareise Slantsesse või Leningradi, siis sai teistmoodi tarbekaupu ja hilpe ostetud.
J
.../ 13. november 2014, 17:25
Jah, kord sattusin peale kui poodi tuli vetsupaberit. Kuna olime kaubareisil ja kiirustasime, läksin appi laadima, et kiiremini paberit kätte saada, aga kui eestuksest lõpuks sisse sain, oli paber juba otsas.
Jah, elu oli ikka pull küll. Ametühingud jagasid ka kaupa, talonge, autoostulube, autokumme jne. Kes ikka oli nomenklatuura nimekirjas, sai ka autoostu loa teiste eest ära ajada. Tore, kui said kuskile terviseravi tuusiku, aga seegi tõmmati vahepeal ära mõnele parteilasele või AÜ sõbrantsile puhkuseks.
Elu nagu ... kinos.

5
.../ 13. november 2014, 17:13
50kopikalise kilohinnaga II sordi maksavorsti mida kutsuti Brežnevi pehmeks.
A
./ 6. november 2014, 10:40
Algatuseks--suurim defitsiit oli "süütus teksaspükstes".
Isiklikult mina ei saanud kurta defitsiidi üle. Õppisin väga varakult ära põhitõe--"Nõukogude liidus pole olemas asju, mida ei saa osta. On aga olemas inimesed, kes ei saa osta"
Olin 25 aastane, kui ostsin endale esimese VAZ 2101 (oma "teenitud" raha eest), 26 aastaselt sain nelja toalise kooperatiivkorteri ( kusjuures mitte üldse suure altkäemaksu eest), korteri maksin lõplikult kinni 5 aasta pärast( muidu oli maksegraafik 15 aasta peale).
Läbi Moskva oskasin kogu perele hankida parimad riidehilbud ja jalatsid. Mul olid kõik kodumasinad--isegi Hooveri automaat pesumasin, ja kaks külmkappi, kõikvõimalikku sööki täis.
Ma ei olnud ei parteilane, ei nomenklatuuritöötaja, ei olnud valuutaärikas,ja isegi mingi suur ülemus ma ei olnud. Lihtsalt mul tekkis tutvusi ja oskasin ilusasti elus "vingerdada".
Ainult pereõnne mul ei olnud. Elu läks lõhki, kui lapsed said täisealiseks. Kusjuures tänaseks tean täpselt, et mitte minu süül--lihtsalt mu naine tahtis veel rohkemat, ja sai "lõhkise küna".
Praegu olen pensionär--ja mul on endiselt kõik normaalseks eluks olemas. Kaasaarvatud pension, mis on ainult veidikene väiksem, kui Eesti keskmine palk.
r
Ei olnud need asjad sugugi hullud. Kirjutaja sellel ajal vist ei olnud veel sündinud. Jama. Kipskujud jne. Rahvas elas ju turvaliselt. Kõikidel oli töö. Tasuta arstiabi ja keegi ei olnud näljas. Nüüd aga on. Tõesti, elu oli parem.
p
Probleem/ 2. november 2014, 01:12
Vetsupaberit jagub, söödavat suitsuvorsti kahjuks enam ei tehta.
k
KIVIMEES/ 1. november 2014, 21:54
KES POLE NÕUKA AJAL KORTERI TASUTA SAANUD JA PALJU TEISI HÕVESI ,SÕITKU AMEERIKASSE ,SEAL ON SADU LINNU TÜHJAD JA KUKUITAGU SEAL!!!
j
John/ 28. oktoober 2014, 15:34
Räägiti, et sigu tapeti kombinaadis dünamiidiga - liha lendas õhku, pead, jalad ja sabad jäid üle ja jõudsid poodi.
m
maakas/ 26. oktoober 2014, 14:13
meenub üks seik 80ndatest-järvamaal oli ainuke tankla, kus eraisik sai isiklikule autole bensiini osta, paides,korraga anti 20 liitrit ja see pandi auto teh.passi kirja,kaugemalt küla meestel kulus selle tilga järgi käimseks 10-12 liitrit..aga sellegipoolest autod liikusid...
m
maamiis/ 5. november 2014, 18:42
see aeg kui üks-kaks tanklat rajooni kohta oli ei olnud ju kaheksakümnendate lõpul kui bensiini 20 liitrit kuus sai osta .Siis oli ju tanklaid rohkem (tõsi küll bensiini seal polnud ) sinu kirjeldatud aeg oli enne 70-nendaid .oleks mul siis diiselauto olnud .selle eest kui olid nõus diisli ära viima olid mehed nõus peale maksma .Palka maksti ju töötunni (kilomeetri )eest ja diidsel oli vaja ära kulutada .Mäletan kuidas noorpõlves tuttavad masimeehed käisid Rakvere -Narva vahet -Suurele teele jõudes keerasid kütusepaagi korgi tilkuma ,nii sai kütusest lahti kuna iga reis läks kirja kahe eest .Keegi ei tahtnud tasuta ka diislit!
k
kirume aga endiseid aegu/ 26. oktoober 2014, 10:00
Jah toll ajal oli tõesti probleeme toidu valikuga,aga selleeest olid toiduained söödavad ja väga hea tehnoloogiaga valmistatud,aga millist sõnnikut praegu poodides müügil on see on täielik inimeste tapmine igasuguse kemikaalidega egas muidu pole niipalju vähihaigeid ja invaliidistunuid lapsi.

k
kõikenäinu/ 26. oktoober 2014, 08:46
Ei mäleta , et see toidupoolise probleem nõnda suur oleks olnud. Sünnipäeva- ja peolauad olid alati kaetud. Ehk oli rohkem otsimismuret ja leidmisrõõmu. Banaanid ja apelsinid olid muidugi omaette number. Samas pappkastide või vösa vahel elavat inimest normaalseks nähtuseks ei peetud. Aga eks see oli ka üksjagu aega tagasi. Keegi ei oska öelda, mis oleks praeguseks ajaks olnud. Tundub , et liigume vaikselt Põhja Korea mõttemaailma suunas, vaadates koolide likvideerimisi , armee rahastamist ja jutte naiste sõjaväekohulusest
a
A.H./ 26. oktoober 2014, 18:03
Siis peeti normaalseks nähtuks, et ühed rügasid tööd teha, teised aga viina visata, ja palka said kõkk võrdselt, ehk siis närused sandikopikat. Seda peeti normaalseks nähtuseks. Nüüd kui viinavõtmine ja töötegemine hakkab üks teist segama, peab ühest loobuma, kui loobud töötegemisest viina kasuks siis pead võsavahele pappkasti kolima, midagi pole teha. No Põhja-Korea peaks ju sulle sobuima seal ju kommunism edasi. Mis puutub naiste sõjaväeteenistust siis Zoovolinikule peaks see igatpidi mokkamööda olema, kuigi meie targad kaitseministrid tahavad Arnoldi ja Silvestri filmide eeskujul üldse ajateenistusest loobuda.
j
Johann/ 26. oktoober 2014, 03:39
Ei olnud see miski tehnilise keskise valveinsener vaid tunnustatud ja austatud raadiohääl ning ei teinud ta seda ka teps mitte igavusest vaid kohe oli selline pulli ja n(aiste)mees.
j
Jaa/ 26. oktoober 2014, 00:08
Täpselt nii oligi vene ajal
a
arvaja/ 25. oktoober 2014, 23:45
Tegelikult öeldi ,delikates defitsiis
õ
Õige!!/ 26. oktoober 2014, 01:55
Aga defitsiit opli see delikatess ikkagi. ;)
u
Urrr/ 25. oktoober 2014, 22:04
Defitsiit jah - ühes linnas oli tapamaja mille omanik liha lihtsalt moskvasse viis ja maha müüs. Oma linnas aga liha polnud....
p
paraku/ 26. oktoober 2014, 12:28
Tol ajal oid kõik tapamajad riigi omad
t
Tere, F.../ 25. oktoober 2014, 19:18
Moskvas nimetati tol ajal defitsiidiks defitsiidis teksapükstes neitsit...
M...

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee