Õhtuleht 70

Tallinn ehitab: Õismäe, Lasnamäe ja olümpiaehitised (11)

Marko Kadanik, 25. oktoober 2014, 14:19
HARV HETK: Et Postimaja eskalaator töötaks, ei juhtunud just tihti.Foto: Filmiarhiiv (Mati Hiis)
Seitsmekümnendatel käis Tallinnas vilgas ehitustegevus. Linnapilt muutus selle tagajärjel tunduvalt.

1973. aastal sai hoo sisse Väike-Õismäe ja 1978. aastal Lasnamäe ehitus. Tõsi, kohalikel oli sellest vähe rõõmu – lõviosa (Vikipeedia andmetel ligi 70%) neist mugavustega elamispindadest, kus korteris oli vann, soe vesi tuli kraanist ja ahju kütma ei pidanud, läks sissesõitnutele, keda sigines siia üha rohkem.

Samal teemal

Muus osas oli Tallinn veel suuresti väike puidust linn, nagu praegu Tartu kohta öelda tavatsetakse. Isegi südalinnas laiusid praeguse Tornimäe pilvelõhkujakvartali ja hotell Olümpia asemel vanade, osaliselt tsaariajastki pärit puumajade kvartalid ja Nõmme majapidamistarvete poes (nagu ka näiteks südalinnas Tatari tänaval) müüdi veel kraanist petrooleumi – õlilampide jaoks, mida ilmselt keegi kusagil veel tarvitas.

Tööstus oli tollal otse linna südamesse koondunud. Viru lähedal, Postimaja taga asus terve tööstuskvartal, kust võis leida nii jahuveski, leiva- ja makaronivabriku kui ka Orto tarbekeemiakombinaadi. Ka viinavabrik Liviko tootmine oli Viru ringist vaid mõnekümne sammu kaugusel, praeguse Vene kultuurikeskuse vastas.

Praeguse Danske panga asemel Narva maanteel oli elektroonikatehas Punane RET, edasi Eesti Kaabli tehasehoone, kus asub nüüd ka Õhtulehe toimetus. Selle vastas Kreutzwaldi nurgal spordivahendite katsetehase Vihur tsehh (sama ettevõte ehitas ka võidusõidu- ja ralliautosid).

Mitte kaugel Stockmanni kaubamajast oli tubakavabrik Leek, veidi edasi õmblusvabriku Marat tootmishooned. Stockmanni enda asemel oli paberivabrik, Kaubamaja taga nahakombinaat.

Kümnendi keskel läks lahti olümpiaks valmistumine. 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks sai Tallinn nii uue teletorni (Raadiomaja hoovil asunud ja kesklinna kohal kõrgunud raudkonstruktsiooniga telemast võeti peatselt maha), Linnahalli (tollases kõnepruugis kultuuri- ja spordipalee, mis kandis muidugi V. I. Lenini nime) kui ka Piritale uue rannahoone. Samuti tegi uue kõrgusrekordi hotell Olümpia, millel oli 1972. aastal valminud Virust – Eesti esimesest tõelisest pilvelõhkujast – kolm korrust rohkem.

Olümpiaks sai Tallinn uue Postimaja, kus oli Eesti esimene eskalaator. Seda imeasja sõideti vaatama kogu Eestist, kuid kohaletulnud pidid tavaliselt pettuma: trepp pandi liikuma haruharva ja asendati peatselt tavalisega. Nimelt neelas see tohutult elektrit ja tõrkus alatasa.

Tõrkumisel oli lihtne põhjus – kuni see Armeeniast pärit riistapuu hoovil paigaldamist ootas, varastati see paljaks kõigest, mida vähegi küljest ära kruvida andis, kirjutas Eesti Päevaleht 2008. aastal. Varuosi polnud loomulikult saada.

Ehkki enamik Nõukogude Liidu suurlinnade metroode eskalaatoritest töötas laitmatult, polnud see ainuke juhus, kui liikuv trepp neil aastatel õiget eluvaimu sisse ei võtnud. Ühest perestroika-aegsest lehest (oli vist Noorte Hääl?) võis lugeda, et liikuvat lennukitreppi üritati ehitada ka üha põduramaks muutuva Brežnevi jaoks. Paraku möirgas ja rappus see veoauto GAZ-53 baasil loodud asjandus nii, nagu kavatseks ise lendu tõusta. Pealegi ei suutnud ka parimad sensitiivid ennustada, kas see õigel hetkel ka tööle hakkab. Lõpuks löödi käega ning upitati ümbritsevast aina vähem taipav riigijuht lennukisse endiselt saatjate toel. Ja vaid paar aastat peale kümnendi lõppu saidki tema aeg ja ajastu lõplikult otsa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee