2
fotot
HARV HETK: Et Postimaja eskalaator töötaks, ei juhtunud just tihti. (Filmiarhiiv (Mati Hiis))

Seitsmekümnendatel käis Tallinnas vilgas ehitustegevus. Linnapilt muutus selle tagajärjel tunduvalt.

1973. aastal sai hoo sisse Väike-Õismäe ja 1978. aastal Lasnamäe ehitus. Tõsi, kohalikel oli sellest vähe rõõmu – lõviosa (Vikipeedia andmetel ligi 70%) neist mugavustega elamispindadest, kus korteris oli vann, soe vesi tuli kraanist ja ahju kütma ei pidanud, läks sissesõitnutele, keda sigines siia üha rohkem.

Muus osas oli Tallinn veel suuresti väike puidust linn, nagu praegu Tartu kohta öelda tavatsetakse. Isegi südalinnas laiusid praeguse Tornimäe pilvelõhkujakvartali ja hotell Olümpia asemel vanade, osaliselt tsaariajastki pärit puumajade kvartalid ja Nõmme majapidamistarvete poes (nagu ka näiteks südalinnas Tatari tänaval) müüdi veel kraanist petrooleumi – õlilampide jaoks, mida ilmselt keegi kusagil veel tarvitas.

Tööstus oli tollal otse linna südamesse koondunud. Viru lähedal, Postimaja taga asus terve tööstuskvartal, kust võis leida nii jahuveski, leiva- ja makaronivabriku kui ka Orto tarbekeemiakombinaadi. Ka viinavabrik Liviko tootmine oli Viru ringist vaid mõnekümne sammu kaugusel, praeguse Vene kultuurikeskuse vastas.

Praeguse Danske panga asemel Narva maanteel oli elektroonikatehas Punane RET, edasi Eesti Kaabli tehasehoone, kus asub nüüd ka Õhtulehe toimetus. Selle vastas Kreutzwaldi nurgal spordivahendite katsetehase Vihur tsehh (sama ettevõte ehitas ka võidusõidu- ja ralliautosid).

Mitte kaugel Stockmanni kaubamajast oli tubakavabrik Leek, veidi edasi õmblusvabriku Marat tootmishooned. Stockmanni enda asemel oli paberivabrik, Kaubamaja taga nahakombinaat.

Kümnendi keskel läks lahti olümpiaks valmistumine. 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks sai Tallinn nii uue teletorni (Raadiomaja hoovil asunud ja kesklinna kohal kõrgunud raudkonstruktsiooniga telemast võeti peatselt maha), Linnahalli (tollases kõnepruugis kultuuri- ja spordipalee, mis kandis muidugi V. I. Lenini nime) kui ka Piritale uue rannahoone. Samuti tegi uue kõrgusrekordi hotell Olümpia, millel oli 1972. aastal valminud Virust – Eesti esimesest tõelisest pilvelõhkujast – kolm korrust rohkem.

Olümpiaks sai Tallinn uue Postimaja, kus oli Eesti esimene eskalaator. Seda imeasja sõideti vaatama kogu Eestist, kuid kohaletulnud pidid tavaliselt pettuma: trepp pandi liikuma haruharva ja asendati peatselt tavalisega. Nimelt neelas see tohutult elektrit ja tõrkus alatasa.

Tõrkumisel oli lihtne põhjus – kuni see Armeeniast pärit riistapuu hoovil paigaldamist ootas, varastati see paljaks kõigest, mida vähegi küljest ära kruvida andis, kirjutas Eesti Päevaleht 2008. aastal. Varuosi polnud loomulikult saada.

Ehkki enamik Nõukogude Liidu suurlinnade metroode eskalaatoritest töötas laitmatult, polnud see ainuke juhus, kui liikuv trepp neil aastatel õiget eluvaimu sisse ei võtnud. Ühest perestroika-aegsest lehest (oli vist Noorte Hääl?) võis lugeda, et liikuvat lennukitreppi üritati ehitada ka üha põduramaks muutuva Brežnevi jaoks. Paraku möirgas ja rappus see veoauto GAZ-53 baasil loodud asjandus nii, nagu kavatseks ise lendu tõusta. Pealegi ei suutnud ka parimad sensitiivid ennustada, kas see õigel hetkel ka tööle hakkab. Lõpuks löödi käega ning upitati ümbritsevast aina vähem taipav riigijuht lennukisse endiselt saatjate toel. Ja vaid paar aastat peale kümnendi lõppu saidki tema aeg ja ajastu lõplikult otsa.

Jaga artiklit

11 kommentaari

T
tahaks näha  /   16:36, 5. nov 2014
MIKS fotosid ei ole? pealkirja järgi eeldaks ikka pilte (nt siis Õismäest ja Lasnamäest), seda enam, et artikkel pole 18. sajandi kohta...
N
Natuke detaile ENSV-st  /   00:06, 3. nov 2014
Normaalselt mõtlev eestlane (mitte see kes on ajupestud EV propagandameediast) teab, et ajalooline teave ENSV ajaloost on kallutatud ja propagandistlik ülistades Eesti Vabariiki ni praegust kui seda. Tallinn muutus oluliselt moodsamaks seoses olümpiamängudega 1980 mil käis hoogne ehitustegevus kesklinna, Pirita linnasosa koos olünpiarajatistega (1976-80) kuid ka paljudes teistes asumites nii Õimäel, Mustamäel kui Lanamäel mida ehitati juba varem. 4 aastaga muudeti kesklinn ja Pirita linnaosa peaegu tundmatuseni moodsamaks 15-20.a. ette milliseid ehitisi me praegu kasutame. Taliinna kesklinn ja Pirita linnosa oli üks nagu Haapsalu linn praegu teine puitasumitega vaesema rahava geto. Ainuüksi 1976-80.a. ehitati kesklinnast nn olümpimagistraal (Narva mnt-Pirita tee-Merivälja 4 realine), Pirita linnosa, Pirita rand ja rannahoone, rannhoone puhkealadega, lammutati vanad puitasumid, rekonstrueeriti Pirita klooster, ehitati Pirita purjeregati kompleks (TOP), Tallinna linn sai uue reovesüsteemi mis ei reostanud Tallinna lahte, Olümpia hotell, Linnahall, rekonstrueeriti Paks Margareeta mis oli varemetes juba 1920-ndatest, Teletorn, Reisisadamasse ehitati uus reisjate vaksal, uus lennujaama hoone Ülemiste äärde, Näituste Paviljon Pirita teel, Paljassaarde viidi üle Spordilaevade tehas ja moderniseeriti (valmistati klaaspalstist purjealuseid sh olümpiaregatiks), täielikult moderniseeriti sidevõrgud Tallinnas, nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasemel, telefoniabonomentide arv suurenes pea iga Tallinna elanikule, moderniseeriti Peterburi mnt (Lnenigradi mnt) ja Pärnu mnt mitmeraliseks. ehitati parke, pumbajaamu, haljastustööde mahud olid tohutud (30 tuhat puud, 750 000m2 muruväljakuid, asfalti 750 tuhat tonni), Pirita uus kaubandus ja teeninduskeskuse hoone, ETKVL teeninduskeskuse uued hooned Narva mnt-le, terve vanalinna fasaadid rekonstrueeriti ja värviti üle, Niguliste kirik remonditi seest jpm. Otsustage ise kas seda on vähe 4 aastaga!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis