Valdo Jahilo spordiblogi

Käivad dopingut panemas või? (4)

Valdo Jahilo, 23. oktoober 2014, 11:22
Igakolmapäevane Urban Night Ride saab alguse 18.30 Tondi Selveri eest bensiinijaama juurest. Marsruut muutub iga kord. Andrus Pilt
Kui mõni aeg tagasi Facebookis üht üritust jagasin, kus kutsuti rattureid ööpimeduses rattalampide valguses Saku terviseradadele sõitma, nägi üks mu tuttavatest selles vaid sügavat mõttetust, mis temas arusaamatust ning küsimusi tekitas. "Kas nad käivad seal pimedas dopingut panemas või?" küsis ta siiralt.

Olen tähele pannud, et sellest sügisest on päris mitmed jalgrattureid ühendavad sõpruskonnad ja klubid võtnud oma tavapäraste ühissõitmiste ja treeningute nimistusse ka õhtupimeduses peetavad veeremised. Küll metsamaastikul (Harku, Nõmme, Viimsi), küll niisama linnatänavatel ja rattateedel.

Et sest fenomenist paremat ettekujutust saada ning õhku visatud dopingujuttu kummutada, otsustasin ühele seesugusele kogunemisele kohale minna.

Kuna kolmapäeva õhtul puhus lisaks jahedale õhutemperatuurile ka kohatine tuul, võis tuulekülma olla kindlasti mõned korralikud miinuskraadid. Kes sellise ilmaga on sadulas istunud teab, millest jutt. Mida kiirem hoog, seda külmem tunne. Jalad käivad ringi ja annavad veidi sooja, kuid ülakeha ja käed on paigal. Nii tuleb end päris korralikult sisse pakkida, et tuul ega külm ihu ei külmetaks.

Kl 18.30 paiku on Tondi Selveri ees asuva bensiinijaama juurde kogunenud ligi paarkümmend sportlikku ratturit, neile lisaks kümmekond linnaratturit. Viimased tunneb ära peamiselt hipsterite istumiste alt tuttavate eriilmeliste velode, teksapükside ning arusaama järgi, et kiiver ajab soengu sassi ning mütsi viltu ja seepärast pole vaja seda kanda.

Kõik teised, kes on riietunud sportlikumalt ning saabunud kohale maastikuratastega, on oma peanupu kiivri alla vajutanud. Kõik löövad oma tuled vilkuma ning kohe on valgusvihkudest aru saada, et tuledel ja tuledel on vahe sees. Minul on lenksu ühel pool üks nööbi suurune plönn, mis valget vilgutab ja mind nähtavaks teeb.

Lenksu teises servas paarikümneeurone rattatuli, mille ülesandeks on teed valgustada. Kuigi see pole nõrgimate killast, on kohe aru saada, et pimedamatel lõikudel jääb sellest vajaka. Maastik näib selle vihu justkui endasse imevat, jättes maha vaid hädapärase valgussõõri. Mõnel on peale kruvitud aga üsna võimsad ja tõhusad lambid, mis ümbruse valgeks löövad. Kui selleõhtune sõit viimaseks ei jää, tuleb vist endale ka mõni seesugune muretseda.

Linnatänaval ajab mu tuluke letarnate vihust järgmisesse veeredes asja ära, kuid munitsipaalvalgustusest kaugemates kohtades tuleb selgelt hoog maha võtta, et teest ja rajast sotti saada. Õnneks sõidame koos ja saab kasutada kaaskulgejate valgusvihkude abi. Mul pole aimugi, kas ja kui palju üldse Eestis öisel maastikul (võistluslikke) rattasõite on korraldatud või korraldatakse. Aga kui ma mõnele seesugusele peaksin kunagi jõudma, saan aru, milline kogemuste vahe on sees valges või pimedas sõitmisel. Ning pimeduses üksi või grupis liikudes.

Kuna sel õhtul on tegu lihtsalt rahulikumas tempos veeremisega, võtan seda kasuliku õppetunnina. Pimedalt rajalt saadud kogemused panevad pea sootuks teistmoodi tööle ning sõitu kogema.

Seesugune kogemus tuleb kindlasti kasuks. Esmalt pedaalib grupijuht Andrus Pilt Sportlove klubist rattaseltskonna Järve metsa radadele ning sealt edasi Pääsküla poole. Metsa vahel puudub vähemasti tuul ning olemine läheb tibakene paremaks. Pärast pooltteist tundi ootab meid ees väike pirukapaus. Hipsteri moodi ratturid kasutavad juhust ning torkavad tobid ette. Kuigi liiklusvahend on meil üks, on suhtumine sellega sõitmisesse kardinaalselt erinev.

Spordimehed võtavad seevastu oma raamilt joogipudeli ja kallutavad seda. Igaühel on oma harjumuspärane doping – ma ei arvusta kedagi! Hoolimata sellest, et olen kätte tõmmanud tuuletakistusega kindad, millega vahel ka suusatamas käin, tunnen, kuidas mõned sõrmed enam lenksu küljest lahti ei taha tulla. VÄGA külm on! Otsustan seltskonnast irduda ning keerata tagasi koduteele. Ühtegi muud mõtet peale silme ees hõljuva pildi soojast vannist enam pähe ei mahu. Mida siis kokkuvõtteks öelda? Põnev kogemus ja seltsis on seda kogemust kindlasti mõnusam saada kui päris üksi vändates.

Järgmine öösõit ootab ees juba järgmisel kolmapäeval. Aga võib-olla lähen siis vahelduseks hoopis metsa vahele. Näiteks Tervisespordi klubi stardib oma öisele Nõmme radadel kulgevale MTB sõidule kl 19.30 Tähetorni kergliiklustee parkla juurest. Variante on mitu. Kui ilmaprognoos alt ei vea ja lumi vahepeal maha tuleb – ehk lähen hoopis suusatama!

4 KOMMENTAARI

t
Tiidule 24. oktoober 2014, 14:03
Kui sa ikka oled Tiit? Viina võtmine ja rattasõit ikka kokku ei sobi.
t
Tiit 24. oktoober 2014, 13:14
Kordan veelkord, pole vaja inimesi arvustada ja minu kommentaare kustutada. Kes tahab paneb koni hambu, kes tahab võtab lonksu viinagi. Peamine, et sooja saaks. Igaüks valib oma tee ja pundi kellega sõidab ise. Mina eelistan sportlikumat pandet.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee