Eesti uudised

Katrin elab iga päev lootuses ratastool nurka visata ja tallad vastu muru panna

"On võimatu kirjeldada, mida tähendab taas oma jalgu tunda." (11)

Kristiina Tilk, 23. oktoober 2014, 07:00
PEREKOND: Katrin on ääretult tänulik oma perele ning selgeltnägijatele, kes on süstinud temasse positiivsust ja usku terveks saada.Foto: Erakogu
"See on kirjeldamatu tunne, nii erakordselt hea, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna," räägib 2012. aastal ootamatult ratastooli jäänud naine sellest, mida tähendab halvatud inimese jaoks taas oma jalgade tundmine.

2013. jaanuaris ilmus Õhtulehes lugu nelja lapse emast Katrinist, keda tabas ühel päeval ootamatu haigus – seljaaju põletik kaela piirkonnas, mis aheldas muidu toimeka Katrini ratastooli.

Katrini esimene reaktsioon pärast silmade avamist oli: "Ma ei taha enam elada."

Aga mida aeg edasi, seda enam on Katrin leidnud jõudu ning usku sellesse, et ühel päeval kõnnib ta taas paljajalu murul ja korjab oma kätega peenralt lilli – just nagu enne haigestumist.

"Kui päris alguses, pärast minu haigeks jäämist oli kõigil segadus suur, siis nüüd kuidagi kõik juba teavad iga päev, mida tegema peab. Elu on kuidagi paika loksunud, ma tunnen end väga hästi ja olen oma eluga rahul," ütleb Katrin.

Lootus ühel päeval ratastool nurka visata ning jalatallad vastu muru toetada, saadab Katrinit iga päev.

Tunnen kõike!

"Kui ma esialgu olin täiesti liikumatu, siis kolm kuud pärast haigestumist tulid esimesed edusammud – parema käe ranne liikus rohkem ja käed tõusid kõrgemale, õlavalud olid varasemast väiksemad ja seljas jõudu rohkem," meenutab Katrin möödunut.

Mis on täna teisiti? "Täna? Appi, kus ma nüüd alustan," hüüatab Katrin rõõmsalt.

"Näiteks jalatalla alt tunnen kõike. Olen hakanud põlvesid tundma. Lihased, mis enne olid tundetud – ma tunnen neid nüüd! Kui ma istun, siis tunnen, et tagumik jääb kangeks – varem seda polnud. Käed on tugevamad – kui ma enne ei saanud oma lapsi korralikult kallistada või kohvi juua, siis nüüd on see võimalik. Jah, tass on vaja näppude vahele aidata, kuid — ma hoian ise tassi ja joon. Sain vahepeal ka vanaemaks ja saan oma lapselast süles hoida.

Need väikesed asjad on kõik nii-nii suured. Kujuta ette, kui jalg ära sureb ja sa seda ei tunne, kuni siis ühel hetkel keegi seda katsub ja sa tunned, et see suriseb ja sa tunned seda jälle. See on parimaid asju, mida tunda saab!"

Katrin teab ja tema elukogemuski näitab, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes, ja ehkki arstid ei usu, et ta kõndima hakkab, on ta ise selles täiesti kindel:

"Ma hakkan käima, raudselt! Ma tean seda ega mata oma unistust maha. See kõik võtab aga aega, kuna närvid taastuvad ju millimeetri kaupa."

Iga asi on vajalik

Usku tervenemisse toidavad ka Katrini pere, sõbrad ja tuttavad. Omamoodi jõudu on andnud needki, kes tema elust pärast haigestumist lahkunud on.

"Ma ei tea, mis neil on, et enam minuga ei suhtle, kas ei julge või ei oska. Paljud on läinud, kuid samas on tulnud nende asemel jällegi juurde neid, kes huvi tunnevad ja külla tulles imestavad, kui palju ma jälle suudan – see annab jõudu ja julgustab. Ma ju olen endaga kogu aeg koos ja ei taju kõiki edusamme nii, nagu ümbritsevad näevad," leiab Katrin.

Jõudu tervenemiseks andsid Katrinile ühtlasi selgeltnägijad Ilona ja Aljona. Sel teemal Katrin pikemalt praegu peatuda ei soovi ja ütleb vaid, et kasutütar kutsus nad appi ning see on ka üks põhjusi, miks ta on kindel, et ühel päeval ta kõnnib taas.

"Usun, et iga asi siin elus on millekski vajalik, ju oli haiguselgi oma põhjus," räägib Katrin.

"Haapsalust sain kirjutamise abivahendi, täna peaks kohale jõudma seisutool, mille abil saan end ise püsti ajada ja kui enam ei jaksa seista, siis saan end tagasi istukile lasta. Lisaks olen ääretult tänulik Viljandi vallavalitsusele, kes leidis raha tugiisiku jaoks, kes viis tundi päevas abiks käib: peseb, koristab, teeb süüa. Tänu sellele saavad lapsed samuti täisväärtuslikku elu elada," räägib optmistlik naine.

Samal teemal

29. aprill 2013, 06:54
Ratastoolis naine: sõbrad ootavad mind võidu jooksma!
15. jaanuar 2013, 07:00
Ratastooli aheldatud naine: "Esimene mõte silmi avades oli – pidin ma üldse ärkama!"

11 KOMMENTAARI

T
Viiu 24. oktoober 2014, 19:56
Teades sind Katrin siis kindlasti tätub ka sinu unistus kuid läheb jah aega aga snu suur tahtejõud aitab sellele kaasa. Soovin sulle kõige paremat ja et kiirelt jalad alla saad.
v
väga hea lugu 24. oktoober 2014, 10:56
jõudu sulle Katrin,kindlasti kõnnid varsti ,sa jõuad ja pead vastu. Kindlasti anna märku kui juba kas või tõused ja seisad.Nägemiseni.
Loe kõiki (11)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee