Foto: Andres Varustin
Uno Kaskpeit, erukolonel, endine piirivalvekolledži direktor 22. oktoober 2014 18:08
9. oktoobri Õhtulehes ilmunud Kalle Laaneti artikkel "Kuidas valvame Eesti piiri" kannab tänases julgeolekuolukorras optimistlikku sõnumit.

Rahvas aga on murelik ning selle kohta annavad kinnitust arvukad kommentaarid, aina suurenev huvi piiritemaatika vastu ja pessimistlikud küsitlustulemused. 1. oktoobril ETV eetris olnud telesaate Foorum vaatajatest 86 protsenti leidis, et Eesti idapiir pole piisavalt valvatud ega ka kaitstud.

Vead ja ilukõne

Kahjuks tuleb artiklile vastamise puhul alustada ühest korduvast küsimusest. Miks tuleb, lugedes optimistlikke kirjutisi piiri valvamisest, otsa vaadata faktivigadele või teadlikule ilukõnele? Vaadakem siis esmalt Laaneti artiklis esinevaid faktilisi vigu. Schengeniga liitumisel nimetatud hindamistest on jäetud välja toomata maismaapiiride hindamine, mis oli mahukaim, keerulisim ning pingelisim kõikidest Schengeni hindamismissioonidest, nii 2006. kui ka 2013. aastal.

Teiseks ei ole Eesti välispiiri pikkus merel mitte 122 kilomeetrit, vaid 767 kilomeetrit. Sel lihtsal põhjusel, et välispiiriks merel loetakse mitte ainult Eesti-Vene territoriaalmere vahelist, vaid ka Eesti territoriaalmere piiri kogu selle ulatuses.

Järgmine fakt – idapiiril ei tegutse alates 1. oktoobrist enam 13 kordonit, vaid kõigest viis. Hea on rääkida Narva piiripunkti ehitusest ja Piusa kordoni renoveerimisest ning samal ajal vaikida piiril töötanud isikute arvu vähendamisest.

Ilukõneks tuleb aga tunnistada väide, et Schengeni hindamisel tõsteti positiivselt esile piirivalveuurimist, riskianalüüsi, piirikontrolliprotseduure ja piirivalve organisatsiooni ülesehitust. Võin kinnitada asjaolu, et nõnda see oli, kuid samas tuua välja seisukohtasid 2006 -2007. aastate hindamistelt on tänases päevas kummaline, kuna piirivalve on vahepeal läbi teinud loendamatuid reforme ja lammutamisi. Täna pole piirivalves enam sellist organisatsiooni struktuuri, samal tasemel väljaõpet ega ka piirivalveuurimist, millele positiivselt viitasid rahvusvahelised eksperdid 7-8 aastat tagasi. Samuti võin kinnitada, et artiklis ülesloetud EL-st saadud rahasummad Phare-projekti ja Schengen Facility raames kasutati ära juba aastatel 2007-2008.

Imestama paneb ka tõsiasi, et artiklis ei ole poole sõnagagi mainitud aastatel 2012-2013 läbiviidud Schengeni hindamist. Kas on see tingitud teadmatusest või hoopiski põhjusel, et nimetatust ei ole positiivset esile tuua? Tõepoolest, tänasel päeval pole tõesti põhjust esitleda eduloona piirivalveuurimist ja ka viimasel hindamisel läbiti see valdkond vaevaliselt.

Järgmisena on väidetud, et politseiliste ülesannete täitmine ei vähenda kindlasti piirivalve või merepääste juhtumitele reageerimise kiirust, sest reageerivad üksused on pidevalt valves. Seletaksin selle lahti – näiteks peksab piirile lähedases asumis külamees poe taga oma naist, tolle elu on ohus ning tuttavad helistavad politseisse. Lähim „politseipatrull" on sel juhul piirivalvurite patrull, mis asub otse piiril või siis teel piirile patrullima. Järelikult suunduvadki nad pekstavat naist päästma, aga mitte riigipiirile ebaseaduslikku tegevust avastama.  Võiksime ka korraks fantaseerida: näiteks on teisel pool piiri passimas grupp „rohelisi mehikesi", kellel kihk märkamatult riiki imbuda. Selleks provotseeritakse piiriäärses külas, asumis või väikelinnas korrarikkumine ning reageerima on sunnitud piirkonna lähim patrull ehk ressurss, milleks tänastes oludes on loogiliselt piirivalve. Sinna see ka liigub – võimalik, et läheb vaja isegi kahte-kolme patrulli – ning kurjamitele on tee riiki vaba.

Kui ideaalolukorras on iga piirivalvepatrulli valvelõiguks piiril ligi 20-kilomeetrine ala, siis lähimad lisapatrullid paiknevad 20-40 kilomeetri kaugusel ning nende kohalejõudmine „augutäiteks" võtab piisavalt aega. Seega on võimalik rahulikult üle piiri tulla, kuni piirivalvepatrullid kuskil avaliku korra rikkumist lahendavad.  Kas niisugune situatsioon pole võimaliku vaenlase poolt ettenähtav, läbinähtav ja ärakasutatav? Selles kontekstis võib piirivalvurite ristkasutus Eesti idapiiril olla just nõrkuseks, mitte aga tugevuseks.

Tehnoloogia pole kõikvõimas

Edasi kinnitab Laanet, et „ajad on muutunud" ning piiri valvamise arendamisel keskendutakse reageerimisvõimekusele ning tehnoloogiale, samuti, et tavalist kahemehe-patrulli jääb järjest vähemaks. Siin aga jääb õhku küsimus, kui suur osa Eesti-Vene võssakasvanud kontrolljoonest on elektroonilise valvetehnikaga kaetud ning kui vana ja mis seisus see tehnika on? Kas ja kui suur osa kordonites kasutatavatest tehnoloogilistest seadmetest on integreeritud süsteemiks, mis võimaldaks neid kordoniteülesesse valvekeskusesse integreerida, et sealt kiirreageerijatega kohale sõita?  Valdavalt on täna piiril nii piiririkkumisi avastavaks kui nendele reageerivaks jõuks seesama tavapatrull. Spekuleerida piirivalve tänases olukorras niigi minimaalse patrullimise vähendamise üle Schengeni välispiiril tähendaks piiri valvamise nõrgendamist.

Moodsa valvetehnikaga võib täielikult katta küll suuri lagedaid alasid nagu Peipsi järvistu või Narva jõe säng, kuid kontrolljoon Venemaaga kulgeb maismaal suuremalt jaolt raskesti läbitavates kohtades. Sinna statsionaarsete või teisaldatavate valveseadmete paigaldamine on problemaatiline ja viimaste vaateväli paratamatult piiratud. Ka distantsilt reageerivatest üksustest pole sellises olukorras palju kasu, sest võsas ja soodes pole „aadressi" ega juurdepääsuteed, vaid sinna saabki mööda rohtunud patrullrada. Siin tuleks rääkida mitte patrull-tegevuse vähendamisest, vaid suurendamisest, ning seda kordades.

Artiklis väidetakse, et ettenägelikult on arvestatud ka Ukrainas toimunut, seetõttu panustatud piiriturvalisusse ja soetatud muuhulgas piirivalvuritele – teleskoopnuiasid.  Endise Piirivalveameti aegsete Galil-automaatide asemel patrullivad piirivalvurid praegu püstolitega – ka uus Walther ei suurenda Makarovitega võrreldes oluliselt tulejõudu – ning sinna juurde saavad veel teleskoopnuiad. Vabandage, aga see on lihtsalt naeruväärne.

Kas Eesti tüssab EL-i?

Tuleb tunnistada, et Schengeniga liitumiseks ettevalmistamisel aastatel 2005 - 2006 tehti piirivalve arengu vaates oluline viga. Eesti oli üle võtmas Schengeni piirieeskirju, kuid kahjuks võeti need vastu puuduliku erialase eestikeelse tõlkega, mis keeras pea peale kogu Eesti piirivalve senise erialase terminoloogia.  Näiteks sai läbi piirieeskirjade ebakvaliteetse tõlke „piiri valvamisest" hoopis „piirikontroll", mida kiputakse segamini ajama piiripunktides tehtava piirikontrolliga. Samasse ajajärku langeb uue piirivalveseaduse loomine, mis ei näinud ette piirivalvele riigikaitselist ülesannet ega nõudnud isikkoosseisult kaitseväelist väljaõpet. Sellega tekitatud kahjust riigile ja piirivalvele ei ole aga eriti palju räägitud.

Seniks olgu selguse mõistes üle korratud peamine. Viimastel aastatel on piiriga seotud ametiisikute suus levinud retoorika, milles nenditakse, et Eesti liitumisel Schengeniga kaotati sisepiiridel piirikontroll ja seejärel pajatatakse pikalt kompensatsioonimeetmetest pistelise kontrolli näol. Samas aga jäetakse rääkimata peamine – sisepiiridel piirikontrolli ja piiri valvamise kaotamise eelduseks oli Eesti poolt võetud kohustus veelgi põhjalikumalt ja professionaalsemalt valvata Euroopa Liidu välispiiri. See puudutab nii riigipiiri valvamist piiripunktide vahelisel alal kui ka kontrolli piiripunktides. Sõitmaks piiridel peatumata ja kontrolle läbimata Paidest Brüsselisse, lubasime riiklikult panustada EL välispiiriks oleva Eesti-Vene ajutise kontrolljoone valvamisse rohkem kui aastal 2007.

Kas aga oleme seda teinud vähemalt samaväärses mahuski?

Samal teemal

Kommentaarid  (9)

AB 26. oktoober 2014 00:05
kuhu jäi see 80-eur. mis eraldati piiride korrastamiseks- VAHER na MÕLO. kus jäi raha kuradi käbinärijad. ja nüüd ärkab pihkulööjate brigadiir P......r ülesse. oravad jobud.
tibu 25. oktoober 2014 04:27
meie piir võib olla küll kuidagi viisi valvatud AGA KAITSTUD EI OLE SEE MITTE.....RÄÄKIGU ÜLEMUSED MIDA TAHES...
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS