Alguses elasin koos emaga, kuid siis mõtlesin, et mis eeskuju ma niimoodi oma lastele annan. Hakkasin otsima võimalusi oma elamispinna leidmiseks. Pöördusin isegi kahe MTÜ poole, millest üks toetab puudust kannatavaid peresid ja teine üksikvanemaid. Minu soov oli lihtne – saada endale oma kodu.

Tahtsin oma elamise saada linna, kus mul on kõik võimalused ja vajaminev käe-jala juures. Nagu näiteks arstiabi või pood. Tahtsin õppida ja ülikooli lõpetada. Tahtsin autokooli lõpetada. Tahtsin leida lasteaia, kuhu minu lapsed saaksid minna. Ma tahtsin, et mul oleks eesmärgid, mida saavutada, ja olla oma lastele heaks eeskujuks.

Minuga ei võtnud aga keegi ühendust, et leida korteri üürimiseks vajaminev summa. Võtsin selleks laenu, et tasuda sissemakse. Kirjutamise hetkeks on mul jäänud tasuda kaks viimast osamakset. Ma olen selle saavutuse üle isegi uhke.

Mul tekkis aga suur mure lasteaiaga, sest linnades ju ikka pannakse lapsed peale sündi kohe lasteaeda. Tihe konkurents. Uurisin Facebookis lasteaia võimaluste kohta.

Probleem oli selline, et üks laps saab kolmeseks ja on seega lasteaiaealine. Teine laps aga saab 1,5-aastaseks alles novembris, mis tähendab, et oleksin pidanud aasta veel kodus olema.

Üksikvanemale ei tule selline variant ei kõne alla, sest kes siis toidu lauale toob... Mul oli vaja pärast vanemahüvitise lõppu tööle minna ja võib olla isegi veidi varem.

Pärast oma mure kirjutamist Facebooki, kirjutas mulle üks ema ja soovitas võtta ühendus Caritasega. Esimest korda kuulsin sellisest projektist, mis toetab noori emasid vanuses 16–24 (24 siis kaasa arvatud). Kuigi Caritase eesmärk on toetada noori emasid, kes soovivad õppida või töötada, olid nad lahkel nõus ka mulle vastu tulema.

Caritas pakub tuge nii isaduse kui ka emadusega kohanemisel. Minu puhul pakkus tuge kohanemaks üksikvanema rolliga. Alguses on ju ikka väga segased tunded, suur hirm uuesti ebaõnnestuda. Üksinda uues linnas on ka õõvastav. Pole tuttavaid, kellega oma muresid lastest rääkida või kellega koos midagi ette võtta. Tänu Caritasele tekkisid mul tuttavad ning ka võimalus kodust rohkem välja saada.

 Need loengud, milles ma olen saanud osaleda, on pannud mind tundma enesekindla naise ja emana ning seda ka täiesti üksinda. Selles osas olen teistes taolistes organisatsioonides pettunud, sest keegi ei vaevunud minuga isegi ühendust võtma.

Ma olen väga tänulik inimesele, kes mulle Caritasest kirjutas, ning ka neile inimestele, kes selle projekti loonud. Saan ainult vastata sellega, et olen aktiivne noore vanema kooli liige ning oma eluga midagi ette võtnud.

Ma ei taha öelda, et iga üksikvanem peaks nüüd Caritase poole pöörduma, et abi saada. Soovin aga, et nad ei kaotaks lootust ja ikka otsitakse abi. Vahel võib see abi olla väga lähedal, teinekord leiad selle sealt, kus seda oodata ei oska.

Caritase kohta saab rohkem infot nende kodulehelt www.caritas.ee

Minu tegemistest saab rohkem lugeda blogis g2tlin.wordpress.com.

Jaga artiklit

15 kommentaari

!
!  /   06:23, 23. okt 2014
Kuskilt ei saa abi. Olen kasvatanud oma lapsed üksi 18 aastat. Ise peab hakkama saama, kui just mõni hea inimene ei aita. Eesti riik, kohtud ja kohtutäiturid ei suuda midagi, rääkimata lastekaitsest. Siin ei ole muud soovida, kui jõudu ja küll hakkama saate. Raske on, aga seda magusam lõpuks see võit on. Lapsele on tähtis see armastava ema, ükskõik kui raske ka ei oleks. Sealt tuleb emale jõudu olukorrast välja pusida.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis