Valdo Jahilo spordiblogi

Elu suurim trügimine 

Valdo Jahilo, 21. oktoober 2014, 12:37
Pühapäeval Amsterdami poolmaratoni stardis. Viimasel hetkel otsustasin olla siiski patriootiline ning tõmbasin traditsioonilise jooksunokatsi asemel pähe Estonia kirjadega rattamütsi.  Valdo Jahilo
Eestlased on sedasorti rahvas, kes eelistavad suuremale seltskonnale ja pidevale küünarnukitundele pigem privaatsemat olemist. Ka spordirajal. Selle sain ma möödunud nädalavahetusel enam kui selgeks. Jooksin Amsterdamis poolmaratoni, kus valdav osa kulgemisest möödus tegelikult teiste vahel trügides.

End kevadel registreerides oletasin, et küllap olen hooaja lõpuks juba väsinud ja vorm on väikses langustrendis. Ei hakka täismaratoni tegema, piirdun poolikuga. Ma ei tea, kas otsus oli õige või mitte, kuid kindlasti tasakaalukam ja turvalisem.

Samal teemal

Metsa vahel kepingul
13. oktoober 2014, 09:27
Pistame silmad likku!
8. oktoober 2014, 08:56
Kes tangib, see kestab
29. september 2014, 08:53

Mõnest napist Eestimaa plusskraadist sattusin Hollandis sealgi sügiseti harvaesinevasse soojalainesse. Mõnel eelnenud päeval näitas termomeeter isegi 22-23 soojakraadi, jooksupäeval oli temperatuuri 17 kraadi ümber. Taevas oli sombune ning kohati kostitati väikeste vihmasagaratega. Tundus üsna hea jooksuilm.

Kuna tegu oli mu esimese sellises mastaabis välisvõistlusega, siis kõigepealt ehmatas mind harjumatult suur osavõtjate arv. Poolmaratoni stardikoridor oli jagatud eri värvi tsoonideks: igaüks sai registreerides ära märkida enda oletatava lõpuaja. Nende järgi jagati välja rinnanumbrid koos värviga, millisest koridorist startida. Kokku jagus eri tempoga rajale minevaid jooksjaid kuude gruppi. Stardid toimusid lainetena viieminutiliste vahedega. Ikka selleks, et osavõtjaid veidikenegi rajale laiali hajutada.

Hämmastav ja harjumatu, milline trügimine oli esimestel kilomeetritel! Eesti võistlustel läheb üldjuhul hiljem lahedamaks. Aga mitte Amsterdamis. Kuigi jooksutrass oli märgitud laiale linnatänavale, tuli sisuliselt kogu tee tegeleda trügimisega. Kellest mööda, kes sinust mööda. Mõned kiiremad sammud, siis hoog maha. Põige vasakule, siis paremale... Stabiilsest jooksurütmist polnud lootustki unistada!

Mu vend, kes mind Hollandis oleku ajal lahkelt võõrustas, andis lootust, et oh, see jooksurada teeb peaaegu kogu linnale tiiru peale! Hoia aga silmad lahti ja näedki, milline linn välja näeb. Ei näinud suurt midagi. See-eest sain aga hea ülevaate kaaskulgejate jooksutossudest ja sääristest, sest pilk pidi püsima enamjaolt kogu aeg asfaldil.

Usun, et küllap osaliselt selle suure harjumatu rahvasumma nahka läks ka salamisi loodetud uue tippmargi jooksmine. Selle saavutamiseks pidanuks olema sootuks teised tingimused või ise teistest nii palju kiirem, et suuremast massist ees silgata.

Meeldiv oli tõdeda, et äärmiselt palju inimesi oli võtnud vaevaks tulla jooksjatele kaasa elama. Kuigi trass viis vahepeal ka veidi südalinnast kaugemale, ei tekkinud kusagil sellist kohta, kuhu ergutajaid ja kaasaelajaid üldse poleks jagunud. Kesklinna ja finiši läheduses olid tee ääred palistatud lausa mitmekordse inimestereaga. Mõistagi annab säärane mass ka väsinud jooksjatele nähtamatud tiivad.

Sinilind jäi minu puhul sel korral püüdmata. Kokku lõpetas Amsterdami poolmaratoni 14251 osalejat, kus minu lõpuaeg andis 4381 koha. Miinimumeesmärk sai täidetud ning lõpetatud väikese jõuvaruga. Hiljem jooksu analüüsides oli tempo kogu aeg suhteliselt stabiilne. Kahju, et ikkagi täismaratoni ei valinud. Enesetunde järgi võinuks selle vabalt korraliku ajaga ära teha.

Minu jaoks on võistlushooajale seega kena punkt pandud. Nüüd tuleb alustada taas halli treeningperioodiga, et järgmiseks kevadeks uus põhi alla laduda.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee