TULD!: Jüri Muttika koos relvastatud ukrainlasega seismas betoonplokkidest kokkuklopsitud laskepesa ees Severodonetski eeslinnas. Foto: ERR/ Kullar Viimne
Teele Talve 21. oktoober 2014 07:00
Ukraina kriisipiirkonnas käinud ERRi ajakirjanik Jüri Muttika sõnul on inimestel vaid üks soov – et sõjaõudus saaks läbi ja võiks rahulikult oma elu jälle korda sättida.

ERRi ajakirjanik Jüri Muttika käis Ukraina Severodonetski linnas, mille valitsusväed mõne nädala eest separatistidest puhastasid.

"Inimesed rääkisid, et nõndanimetatud Donetski vabariigi ajal ei olnud võimalik päeva ajalgi julgelt tänavale minna. Sind peeti kinni, otsiti läbi ja prooviti midagi varastada. Kui veel selgus, et inimene oli Ukraina poolt, siis oli selge, et ta viiakse kuhugi ära, ja omaksed ei näe teda enam kunagi," kurtsid linlased, kellega Muttika jutule sai.

Kuid tunnistasid ka ausalt, et pole enam tähtis, kelle käes on võim – tähtis on, et sõjaõudus saaks läbi ja valitseks rahu. Et inimesed saaksid oma elu jälle korda.

Päevad keldrites

Pommitamiste tõttu või lihtsalt enda turvalisuse tagamiseks kolisid paljud keldritesse. "Nad ei teadnud, kas ja millal hakkab pomme langema. Nad kartsid, et separatistid tulevad nende korterit läbi puistama. Hirm piilus kõikjalt vastu," räägib Muttika. Vahepeal hiilisid julgemad mehed välja. Vaatama, kas korter on juba tühjaks varastatud või mitte. Ja kohe keldrisse tagasi, et mingit elumärki välja ei paistaks.

Seda, et inimeste hirm oli igati põhjendatud, on Muttika sõnul ühe Severodonetski eeslinna tänavapildis veel tänagi selgelt näha.

"Ringi kõndides märkad kohe kuulijälgi ja killutäkkeid. Meetri peale võis kokku lugeda poolsada täket seinal. Kogu majasein oli vaid kuulijälgi täis. Suvalised torud, mis jooksevad üle tee, on sõelaks lastud. Ja torud ei ole ju lahingus tähtis sihtmärk," ütleb Muttika, et alles neid kahjustusi oma silmaga nähes mõistad, kui meeletu tulistamine linnas käis.

Suur usaldamatus

Ukraina külastamisel oli Muttika eesmärgiks ühtlasi välja uurida, kas ja kuidas on eestlaste saadetud abipakid valitsusmeelsete vabatahtlike võitlejateni jõudnud.

"Kui uurisin vabatahtlikelt, kas nad said pakid kätte, ütlesid nad, et nad midagi said. Nad tunnistasid, et raadiot kuulates kõlab nii, et abi on palju saadud, aga nendeni jõuab ainult peotäis," räägib ta ning lisab, et ei kardetud tunnistada, et abipakid kaovad. Kuhu, sellest ei olnud kellelgi aimu.

Muttika sõnul on vabatahtlikud tänulikud igasuguse abi eest ja ei kurda, et lääneriigid on nad sõjalise toetuseta jätnud.

"Ukrainlased ütlevad, et hoopis nende võimud oleksid pidanud olema agressiivsemad Venemaa vastu. Siiani ei saada aru ka sellest, miks armee mingit abstraktset käsku oodates paigal seisab, aga eesliinil on kahurilihaks otse Maidani revolutsioonilt tulnud sõjalise väljaõppeta vabatahtlikud, " sõnab Muttika.

"Nad ütlevad, et see on nende sõda, kes saavad, võivad aidata, aga keegi ei pea end süüdi tundma, et nendel endil asjad nii käest ära läksid."

Muttika ütleb, et Ukrainas nähtu on talle mõjunud kaheti.

"Ma suhtun optimistlikult, sest on näha, et kohalikud ei loobu võitlemast riigi eest. Aga olen pisut pessimist ka, sest ukrainlased tunnistavad: usaldamatus poliitikute vastu on suur."

Muttika sõnul on siinkohal Eestil palju õppida. "Ma sain aru, et meie oma riigis ei tohiks lasta emotsioonidel üle keeda. Me peaksime väga hästi läbi mõtlema, mis me sellises olukorras teeksime. Peaksime mõtlema sellele, et alati ei saa teistele loota. Ukraina on näide sellest, kus kõik lootsid kellegi teise peale."