"Siin ma nüüd olen ja siia ma jään. Toompealt Vabadussambani tuleb kaldtee, aga siit edasi ei pääse enam absoluutselt mitte kuskile. Täielik absurd!" ütleb Juhan enda ees laiutavast kõrgest trepist mõtlikult alla vaadates – Vabaduse platsil on erivajadustega meeleavaldajad, aga nendega ühineda ta ei saa.

Juhan muigab ja ütlebki, et see on ilmekas näide töövõimereformist – plaanid on suured ja justkui peaks toimima, aga tegelikult on need elukauged ja läbi mõtlemata. Juhan sõitis meeleavaldusele Paljassaare sotsiaalmajast ratastooliga. Mõtles, et otse üle Toompea tulles jõuab kiiremini kohale. Mäkketõus oli ränk, laskumine samuti, aga hea sõidukogemusega – 16 aastat oma hea tugeva Vene ratastooliga ringi sõitnud Juhan sai sellega hakkama. Tõsi, vahepeal läks vaja möödujate abi ja oli vaid õnn, et ta suutis kallakul seisnud maasturist osavalt mööda laveerida ja kokkupõrget vältida.

"Ega meil, puudega inimestel ei ole töö vastu midagi, aga riik peaks kõik hoolega läbi mõtlema, kuidas seadus päriselus toimima panna. Ega praegugi sotsiaalmajas meiega keegi ei tegele, sest raha ei ole," räägib eluaeg ratastoolis olnud Juhan.

Kus on töökohad?

Meeleavaldusel osalenud Taimo on kodus oma ema hooldanud juba kolm aastat ja saab selle eest omavalitsuselt 16 eurot kuus. "Meil on riigis üle 25 000 töötu, kellest enamik on terved inimesed, aga isegi nendele ei ole tööd pakkuda. Nüüd aga hakkab riik kulutama suuri summasid, et panna tööle puudega inimesed. See on absurd! Leidku kõigepealt töökohad tervetele!" räägib ta.

"Miks Eesti riik ei ole seda siiamaani suutnud teha? Minul ei ole sellesse reformi mingit usku. Kõigepealt tuleks luua töökohad. Miks hakatakse asjaga valest otsast peale? See on puudega inimeste mõnitamine."

Raske nägemispuudega Sülvi ütleb, et kõigepealt tuleb töövõimereform peatada, tagasi võtta ja see täiesti uuel tasandil organisatsioonide sihtgrupiga punkt-punktilt läbi arutada. "Kaks aastat on reformi tehtud paberi peal ministeeriumide laua taga. Kõik on pinnapealne, toimivat süsteemi välja mõeldud ei ole. Meiega võeti ühendust alles selle aasta kevadel. Riik ei tea ka täpselt, millised on need vajadused, et üldse luua töökohta. Keegi ei tunne huvi selle vastu, aga kõik on hoolega tegemas reformi, mis on auklik. Peab olema väljatöötatud programm, mis paneb omavalitsustele kohustused, ja kontroll, projektipõhiselt seda teha ei saa," räägib Tallinnas elav Sülvi.

Ta toob näite oma enda elust, kui erivajadustega inimestega tegelev sotsiaaltöötaja ei teadnud, mis on punktkirja printer, mida Sülvi oma tööks vajab. "Riik maksab sellele inimesele palka ja kõikvõimalikke lisarahasid, aga tema töö ei kanna ju vilja, kui ta ei tea midagi isegi pimeda inimese abivahenditest."

Eemal vestleb grupp meeleavaldajaid omavahel energiliselt viipekeeles. Eks ole näha, kas riik nende häält kuuleb.

Astangu keskuse juht: meeleavalduseni viis hirm

Mõni päev enne meelevaldust kinnitasid sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, tervise- ja tööminister Urmas Kruuse ja erivajadustega inimesi tööeluks ettevalmistava Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse juht Mari Rull kui ühest suust, et tööhõivereform on läbimõeldud ja ühtlasi on arvesse võetud erivajadustega inimeste ettepanekuid. Miks korraldasid siis seitseteist erivajadustega inimeste ühendust kuues Eesti linnas reformivastased meeleavaldused? Mari Rulli sõnul on selle põhjuseks hirm. "Pikki aastaid ei ole olnud toimivat tööhõiveseadust ja inimesed kardavad, et ka uus tööhõivereform ei pruugi toimima hakata," märgib Rull ja ütleb, et soovib selle hirmu inimestelt maha võtta, kuna on kindel, et kõik soovijad leiavad töö.

Sotsiaalministeeriumi kõneisik Armo Vask vastab samale küsimusele nõnda: "Eesti on vaba ja demokraatlik riik ning inimestel on õigus oma meelt avaldada. Oleme teinud palju koostööd ning tänu puudega inimeste esindusorganisatsioonidele on seaduseelnõusid oluliselt ka täiendatud. Meie koostöö jätkub, selleks on kokku kutsutud ümarlaud, kus arutatakse puudega inimeste sotsiaalse kaitse teemasid. Esimene kohtumine on toimunud ning praegu ootame osapoolte ettepanekuid leppe teksti kohta."

Erivajadustega inimesed avaldasid meelt, sest:

• Töövõimereform on vajalik, kuid seda tuleb muuta. Reformiga peavad kaasnema puudega inimestele ja neid hooldavatele perekondadele kogu Eestis kättesaadavad sotsiaal- ja tugiteenused. Nende tagamiseks peab riik saavutama omavalitsustega vettpidava kokkuleppe.

• Tööandjatele tuleb luua asja­kohased soodustused ja stiimulid, mis kompenseerivad erivajadustega töötajate rakendamisega seotud lisakulud.

• Tuleb tagada kooli lõpetavate puudega noorte ligipääs töö­turule, samuti tõhustada juba töötavate puudega inimeste kaitset terviseprobleemide tõttu tööturult väljalangemise vastu.

• Töövõimereformile tuleb koostada kulu-tulususe analüüs ning teha riski- ja finantsanalüüs.