Foto: MARIANNE LOORENTS
Mart Nutt, doktor rahvusvahelistes suhetes 12. oktoober 2014 18:40
Paar viimast aastat on toonud Eestisse debati teemal, mida veel kümnendi eest peeti Eestile suurimaks ohuks – topeltkodakondsuse. Ega selle üle väga imestama ei peagi. Inimeste liikuvus on võrratult tihenenud ja üle riigipiiride loodud perekonnad seavad topeltkodakondsuse küsimuse hoopis teise valgusesse, kui mõni kümnend tagasi.

Üle nelja kodakondsuse

Topeltkodakondsus mingis ulatuses on tegelikult paratamatus kõikides riikides, ka nendes, kus seda seadusega ei lubata, s.h Eestis, sest inimesi sünnib mitmes sünnijärgses kodakondsuses. See aga ei tähenda, et topeltkodakondsust riigid väga soosivad. Pigem püüavad ka need riigid, kes topeltkodakondsust tunnustavad, seda piirata. Mõni riik aga lihtsalt ignoreerib topeltkodakondsust ja teeb näo, et seda ei eksisteeri (näiteks isegi meie naaberriik Rootsi või Ameerika Ühendriigid).

Topeltkodakondsus suurendab mitme inimrühma valikuvõimalusi, võimaldades kergemini reisida, töötada, saada sotsiaalseid hüvesid ja valida mitmes riigis parlamenti. Seepärast on surve topeltkodakondsuse seadustamiseks igas riigis olemas. Topeltkodakondsusega võib tekkida aga isikul ka probleeme, nagu näites sõjaväekohustuse täitmine, topeltmaksustamise oht jms, mida aga enne probleemi tekkimist ei teadvustata.

Riikidele on topeltkodakondsusest ja mitmikkodakondsusest (ühel isikul võib teoreetilist olla ka neli või rohkem kodakondsust) enamasti rohkem probleeme kui kasu. Kodakondsus on leping riigi ja isiku vahel ja mitmikkodakondsus tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga. Siit kerkib küsimus, kuidas sellises olukorras lepingut täita ja kuidas näeb välja olukord, kus mitmel riigil on üheaegselt kohustus seda isikut kaitsta, isikul aga kohustused üheaegselt mitme riigi ees.

Teine probleemide ring tekib olukorras, kus isik on kahe sellise riigi kodanik, kellel on vastandlikud huvid seda kodanikku mõjutada või kasutada. Eesti ja Venemaa puhul võib sellist huvide konflikti ette kujutada, Venemaa ja Gruusia ning Venemaa ja Ukraina puhul on sellel pinnal konflikt juba aset leidnud. Ilmselt oleks ka keeruline Eesti ja Venemaa vahel kokku leppida, kuidas topeltkodakondsuses isik toimetab, kuna Venemaa ei ole vaevunud Eesti poolt isegi informeerima, kui paljud Eesti elanikud on võtnud Vene kodakondsuse. Kindlasti on oluline julgeolekupoliitiline tegur, kui suur on isikute hulk, kellel on võimalus topeltkodakondsusele. Kui see puudutab 1-2% elanikkonnast, pole see probleem. Kui aga 30% või enam, on see suur probleem.

Esimese ja teise järgu kodanikud

Kui Eestis seadustataks topeltkodakondsus, siis jääks kõige vähemate valikuvõimalustega inimesteks need, kelle mõlemad vanemad on Eesti kodanikud ja kes elavad Eestis, kuna neil puuduks ainsana võimalus saada peale Eesti kodakondsuse ka mõnda muud (hinnanguliselt 65% kodanikkonnast). Teistel oleks see võimalus olemas. Riik võib muidugi seadusega piirata isikute ringi, kellel on õigus topeltkodakondsusele, näiteks sünnijärgsete kodanikega, kuid sel juhul peab see piirang olema selgelt põhjendatud. Juba praegu on mõni poliitik ja eriti idapoolse naaberriigi meedia juhtinud tähelepanu asjaolule, et suurendades sünnijärgsete kodanike õigusi, mis ei laiene naturaliseeritutele, süvendatakse nn esimese ja teise järgu kodanike jaotust. Seega, püüdes lahendada üht probleemi, tekitatakse teine.

Arvukas topeltkodanike hulk tekitab juba praegu probleeme riikides, kus see on seadustatud. Näiteks Soomes on 60 000 topeltkodanikku. Neist Soome-Vene topeltkodanikke 20 000. See on tekitanud Soomes debati, kas ei peaks topeltkodakondsuse lubamist üle vaatama, vähemasti praegusel kujul. Tõik, et Venemaa rõhutab üha enam valmisolekut oma kodanikke välismaal kaitsta, tekitab eriti Ukraina sündmuste valgusel põhjendamatut muret.

Topeltkodakondsuse küsimus on tõstatunud ka seoses tuhandete lääneriikide kodanike osalemisega terroriorganisatsiooni Islamiriik ridades sõjas Lähis-Idas. Paljudes riikides on kujunenud miljonitesse ulatuv muhameedlik rahvastik, kellest suur osa on juba sündinud Ameerika Ühendriikides või Lääne-Euroopas. Teadmata hulk neist (kindlasti vähemus) jagab islamiäärmuslikke vaateid ja nad on valmis aktiivselt tegutsema oma kodumaa huvide vastu, sealhulgas vägivaldselt.

Neile lisanduvad ka põlisrahva hulka kuuluvad usuvahetajad, kelle hulgas on samuti äärmuslike vaadetega isikuid. Mõni neist isikutest on osalenud kaasmaalaste hukkamises ja kodumaale tagasipöördumisel võivad nad saada taimelavaks terrorismile. Sellises valguses on aktuaalne pigem küsimus, kas poleks vaja muuta kodakondsuse äravõtmist lihtsamaks, selle asemel, et topeltkodakondsust laiendada.

Sünnijärgset Eesti kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta. Inimene, kes seisab täisealiseks saades valiku ees, millisest kodakondsusest loobuda või lihtsalt sellest nõudest mitte välja teha, võib olla ebamugavas olukorras. Emotsionaalselt on seda lihtne mõista, kuid ratsionaalselt kaalutledes ei oleks riigi huvides praegu topeltkodakondsust laiendada.