Kommentaar

Vahur Afanasjev | Kooseluseaduse jälgedes: homohüsteeria pööramine Eesti vastu (25)

Vahur Afanasjev, kirjanik, 10. oktoober 2014 15:33
Foto: Andres Varustin
"Kõige kohutavam, mis juhtuda saab – hakkan pederastiks!" Nõnda laulab vene ska-punkar Šnurov oma bändiga Leningrad.

Šnurovi tekstid ongi provokatiivsed, vasturääkivad ja tugevalt iroonilised. Kuid olgugi et Šnurov tundub tegelikult olevat avatud meelega inimene, on laulus "Pederastid" sõnastatud tervete põlvkondade suurim hirm. Kooseluseadus on selle hirmu Eestiski nähtavale tirinud.

Samal teemal

Sättumust ei muuda

Ütlen kohe ära, et olen hetero. Teismelisena mõtlesin, et rumal oleks jätta mehine armastus proovimata, kuid ei suutnud endas tõmmet leida. Lihtsalt ei vinnastu, mis siis, et ettepanekuidki on tehtud. Spetsiaalselt pole mind heteroks kasvatatud ning homoviha lapsepõlvekodust ei mäleta. Tõsi, homonalju olen teinud ning kavatsen edaspidigi teha. Aga need ei ole vihased naljad, vaid minu viis elu kaardistada ja pingeid maandada. Olen naernud surmagi üle, eneseirooniast rääkimata.

Ükskõik, kellega kaaskodanikud seksivad, seni kuni mõlemad pooled on nõus ning vastutusvõimelised. Taevakõrguselt totter, kui keegi laseb ennast häirida mõttest, et naaberkorteris tarvitab homopaar sisendit number kaks. Homoseksuaalsus on halb, sest lapsed jäävad tegemata? No lubage siis homodel lapsendada, saavad lastekodukandidaadid korraliku kodu ja parema kasvatuse.

Üldsegi ei usu, et inimene saab lihtsalt pulli või moe pärast homoks hakata ja jääda. Äärmisel juhul proovib, mis tunne on. Paljud tüdrukud suudlevad peomeeleolus sõbrannasid, endal silm poiste peal. Ei jää poisid ilma, pigem vastupidi – mäng kütab üles. Mis me nüüd teeme, tuleriida? Seksuaalne eelistus loksub paika varases lapsepõlves. Vaevalt, et seda kuigi palju suunata saab. Ühegi seadusaktiga ei õnnestu tuntud ajakirjanikku heteroliinilt kõrvale kallutada, rääkimata tuntud saatejuhi heterofitseerimisest.

Üllatav seltskond koos barrikaadil

Kuid kogu tolerantsuse juures – mulle kooseluseadusega toimuv hästi ei istu. Esiteks meil on juba abieluseadus. Oleks lihtsalt võinud sellesse lisaks mees pluss naisele veel kaks kombinatsiooni kirja panna. Kooseluseaduse olemasolu, ja seda homovihkajad ei märka, saadab sõnumi, et homod ei vääri pärisabielu.

Teine punkt, mis mulle muret teeb, on poliitiline. Isegi geopoliitiline. Toompeal sai seadus toetushääled kätte, kuid tants seksuaalsättumuse ümber pole kaugeltki läbi. Seaduse jõustamiseks on tarvis rakendusakte. Ukse ees on riigikogu valimised. Mobiliseeritud on enneolematud jõud, kelle fookust on homovihkamiselt kerge nihutada üldisele lääne-vastasusele.

Esimest korda ajaloos on Eesti leidnud ideoloogilise paadi, milles aerutavad inimesed, kes oleksid võinud Pronkssõduri juures üksteisele kätega kallale minna. Äärmuslikud eesti rahvuslased ning ortodokssed vene imperialistid, ühendatud mures, vihkamises ja usus, seismas viimse frondina, pealetungil peded, juudid, massoonid, hohollid, poolakad, intelligendid, fašistid... ja kõige taga Ameerika karvane käsi.

Sattus mulle kätte luuletus-lugejakiri väljaandes Tartu Ekspress, autoriks keegi Aarne Lassi adventistide kogudusest. Tsiteerin: "Jah, päris pikalt / juba on see / asi paigas, // te teate / küll, Berliinis / langes müür." Edasi ähvardatakse põrguga, kus algab "pepuvenna vaev". Hallo, kosmos! Nõukogude ajal põranda all tegutsema pidanud usurühmituse tegelane ütleb sisuliselt, et parem oleks Nõukogude Liidus edasi elada.

Meid, eliiti, ei huvita?

Ülesköetud sovettide ja religionääridega ei saa inimese kombel väidelda, ent homovärgi pärast ei ole mures ainult hullud evangelistid, vaid suur hulk vanemaid inimesi, kes on elanud teadmisega, et homoseksuaalsus on pahe, kuritegu. Kooseluseaduse tegijad oleksid pidanud rohkem püüdma nende hirme viisakalt maandada. Täiskasvanute harimine ei saagi lihtne olla, kuid see ei tähenda, et harima ei peaks.

Osa ühiskonnast sai sõnumi: "Meid, eliiti, teie arvamus ei huvita, te olete lollid ja ajast maha jäänud." Hoolsamad homovihkajad täpselt seda ongi, kuid kas keegi teab, kui palju on vaikseid, rahulikke inimesi, kes lihtsalt ei ole harjunud mõttega, et homod võiksid seaduslikult pere luua? Kus on tolerants nende suhtes? Mis juhtub nende inimeste lojaalsusega Eesti riigile?

Ma ei tea, kui suur on raha, millega tegutseb sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Eriti ei huvitagi, kui palju maksavad brošüürid, organisaatorite tööaeg, masspostitused ja bussirendid. Kuid kelle raha see on? Välismaiste usuorganisatsioonide?

Mõte on ebameeldiv: vaenulikud jõud loovad homohüsteeria pinnalt poliitilise jõu, mis saavutab Eesti ühiskonnas olulise mõju ning otsib abi Putini Venemaalt, mis reklaamib end viimase heterokantsina.

Inimesi, keda ei kuulatud või kellega räägiti nagu lapsega, võib olla üllatavalt palju. Kõige kindlam vastus neile oleks olnud: "Jah, me kuulame teid – tuleb rahvahääletus, aga kuulake meid rahulikult ära." Usun, et rahvahääletusel oleks mitte ainult kooseluseadus, vaid abieluseaduse muudatuski läbi läinud. Ning kui ei oleks läinud, siis oleksime vanaviisi edasi elanud. Demokraatia olemus on enamuse tahe.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee