Eesti jalgpallurid juubeldavad ajaloolise võõrsil Serbia üle saadud 3:1 võidu üle. (AP/Scanpix)

Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Antud lugu kirjutati täpselt neli aastat tagasi, 8. oktoobril 2011 Belgradis.

Kui NATO pommid 1999. aastal Serbia pealinna Belgradit tabasid, oskasid kohalikud seda vähemalt oodata. Eile Eesti jalgpallikoondise korraldatud tulevärki aga kindlasti mitte. Eesti võttis oma kõigi aegade parima võidu!

Kui Nikola Zigic Serbia 60. minutil juhtima viis, paistis, et läheb jälle nii nagu alati - esimese poolaja hea töö läheb ühe lolli vea tõttu raisku. Aga siis alustas Eesti kahurvägi pommitustööga, mis oli laastav ja ei jätnud kahtlust, kes oli eile õhtul Belgradi kunn - selleks oli EESTI!

Tänu kahele Middlesbrough särgis löödud väravale hüüdnime Tallinna Torpeedo teeninud Kink näitas vaid kolm minutit hiljem, et vajadusel kärgatab vasaku jala kahur ka mujal ja viigistas seisu.

Staadion vakatas, aga pidas imelööki siiski tööõnnetuseks. Arusaam osutus ekslikuks, sest 10 minutit hiljem paukus Konstantin Vassiljevi kahur ja lõpuks lõid serblased ka omavärava ja Eesti võitis 3:1.

Kus peitus võidu võti? Peatreener Tarmo Rüütli õigetes valikutes.

Vastupidistelt ootustele saatis ta väljakule kaks ründajat. Põhjuseks septembris peetud valikmängu Serbia - Sloveenia videolint, kust ilmnesid asjaolud, mida Serbia avalikkus oma meeskonnale ette heidab: väljakul on 11 individualisti, mitte meeskond.

Eesti eesmärk oli kahte ründajat kasutades vastaste nimekas, ent kõrge egoga kaitseliin - lihtsate ja kindlate lahenduste asemel kiputakse soleerima ja vastastele kingitusi tegema - surve alla panna.

Esimene märk, et taktikaga on Rüütli täppi pannud, saabus juba 2. minutil, kui keskkaitsja Aleksandar Lukovic palli täpselt Itaalia võrku sahistanud Sergei Zenjovi jalale söötis.

Väravat ei sündinud, aga Eesti sai ülikiiresti kinnituse, et valitud tee on õige. Ja selle tulemusel rullus avapoolaeg meile soodsalt - näiteks pealelöökide arv oli võrdne (10:10) ja nurgalööke ei teeninud vastased ainsatki.

Tõsi, 11. minutil pidi väravavaht Sergei Pareiko tegema kaks panterlikku robinsonaadi, et tõrjuda Marko Lomici karistus- ja kohe seejärel Dejan Stankovici pealöök, ent nagu korduvalt öeldud - et Eesti õnnestuks mõne endast selgelt tugevama vutiriigi vastu, peavad kõik mängijad väga hästi esinema. See kehtib eriti väravavahi kohta, sest tasemel, et vastasel ainsatki võimalust ei teki, me (veel) ei ole.

Küll aga tasemel, mis pooltühja Partizani staadioni - serblaste prognoosid, et 32 000 pealtvaatajat mahutavale areenile kogunes 20-25 000 inimest, osutusid ülimalt optimistlikuks - põhjalikult välja vihastas.

Esmalt väljendus see vaikimises, mis lubas sajakonnal Eesti fännil, kelle sektorit ümbritses vähemalt sama palju turvamehi, end paaril puhul kuuldavaks teha. Seejärel kostitati aga vaheajale sammunud Serbia meeskonda metsiku vilekooriga. Viivu pärast järgnenud peatreener Vladimir Petrovic sai „nautida" isiklikku vihapurset.

Teine poolaeg tõestas, et kuigi Serbia võis asuda 1:0 eduseisu, oli vaimne edu algusest lõpuni Eesti käes. Ja see maksis.

Belgrad on vallutatud.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis