Eesti uudised

Harju-Risti aarde omanik selgub kohtus (1)

Küllike Rooväli, 7. oktoober 2014, 07:00
AARE: Haruldane mündikogu leiti Harju-Risti kiriku põranda alt pärast seda, kui eemaldatud oli vana puitpõrand ja läbi sõelutud selle all olnud pinnas. Foto: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES
Seda, kas sajandite vältel Harju-Risti kirikuhoone müüride vahele pudenenud, annetatud ja haudadesse pandud mündid kuuluvad kogudusele või riigile, peab ilmselt otsustama kohus.

Eile vaagis riigikogu õiguskomisjon Eesti Evangeelse Luteri Kiriku ja kultuuriministeeriumi vahel tõusnud vaidlust suure ajaloolise väärtusega arheoloogilise leiu omandi asjus.

Samal teemal

Harju-Risti kiriku aare tuli päevavalgele 2010.–2011. aastal arheoloogiliste uuringute ajal. Hallitusest puretud vana puit-põranda ülesvõtmise järel leiti selle all olevast pinnasest peale müntide ka tinast ja pronksist vööpandlaid ja -naaste, ehtenõelu, kuljuseid, ketilülisid, pronksspiraale, nööpe, haake, sõrmuseid, ripatseid jms. Pärast leidude kokkukogumist, puhastamist ja konservimist esitas kogudus taotluse leid endale saada, kuid selgus, et aaret tahab ka riik. Mõlemad tahaksid leidu eksponeerida Harjumaa muuseumis.

Komisjon pole kohus

Kultuuriministeerium leiab, et ilmselgelt paljudest eri omanikega leidudest koosnev tervikaare kuulub riigile, sest omanikke ei õnnestu kindlaks teha. Kirik vaidleb aga vastu, leides, et tegu on kiriku aastasadade pikkuse katkematu toimimise käigus tekkinud varaga, mis muul moel poleks ristisõdijate vallutusretke järel kerkinud kabelimüüride vahele sattunud.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Neeme Suur ütles Õhtulehele, et ka komisjonile ministeeriumi esitatud ekspertide

arvamused olid erinevad ning komisjon ei saa asuda õigusmõistja rolli.

"Me jõudsime arvamusele, et tegu on puhtal kujul tsiviilvaidlusega, millele peab vastuse andma kohus," märkis Suur. "Kui üldseaduse, asjaõigusseaduse järgi võiks leid kuuluda hoone omanikule, siis eriseaduse, muinsuskaitseseaduse, järgi on siiski leiu kuuluvus täpsustatud – peaks kuuluma riigile."

Kultuuriministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Katrin Arvisto ütles, et kui parlamendist tuleb neile sarnane info, nagu Neeme Suur Õhtulehele rääkis, teeb minister leiu kuuluvuse kohta otsuse ning neil, keda see puudutab, on siis õigus ministri otsus vaidlustada.

1381 omanikku

Parajaks pähkliks osutus ka kohtule, et kiriku mitmekihilise põranda alt leiti 1381 eset. Neist 1197 on kesk- ja uusaegsed hõbe- ja vaskmündid, mis pärinevad kogu 700 aastat pikast risti-usuajast.

Seetõttu võib teoreetiliselt arvata, et igal esemel võis aegade jooksul erinev omanik olla.

Harju-Ristile algselt rajatud kabelist on aastasadade jooksul üle käinud mitu sõda, hoonet on mitu korda ümber ehitatud, purustatud, lastud varemed võssa kasvada ja taastatud. Kirik on vahetanud ka omanikku. Algselt oli tegu ju katoliku kirikuga, hiljem luteriusu pühakojaga.

Põnevaks teeb aga leiu omandiküsimuse see, et enamiku müntidest on kirikulised pistnud vana kombe kohaselt läbi põrandapragude ohverdusena. Arheoloog Villu Kadak kirjutab oma eksperdiarvamuses ministeeriumile, et ohverdamine oli keskajal poolpaganlikus Liivimaa küla- ja kirikupraktikas tavaline. "Ohverdamine ei tähendanud annetust kirikule, vaid ohvrisaajale," kirjutab Kadak. Sellest aimub omakorda, et kui ohvri saaja oli jumal, peaks põrandaalust vara hoopis tema omaks pidama. Kadaku hinnagul võitles kirik aga keskajal pigem ohverdamise kombe vastu ning püüdis kohalikest talupoegadest paganlikeks nimetatud riukaid välja ajada. Risti kirk olnud aga kristlaste hinnangul ebajumala teenimise poolest eriti tuntud paik. Kadaku sõnul võis kirik olla rajatud vanale hiiekohale, mis oli iidne pühapaik, kus rahvas ka varem ohverdamas käis.

Annetus kirikule?

"On selge, et sellisel viisil ohverdatud mündid või muud esemed ei olnud mõeldud luterlikule kirikule, sest luterluses sellist kommet polnud," leiab Kadak.

Risti kiriku õpetaja Annika Laats on varem Õhtulehele väitnud, et kirikust leitud sajanditevanused mündid kuuluvad kogudusele, sest toodi sinna annetusena. Laatsi sõnul on mündid kunagi nende koguduse liikmete, kohalike inimeste esivanemate poolt kirikusse jäetud ja nende taskust pärit.

Kogudus on Harjumaa muuseumiga sõlminud ka eellepingu, et mündid muuseumis deponeerida.

"Me ei tahagi istuda rahapaja otsas. Me oleme oma taotluses selge sõnaga kinnitanud, et ei kavatse münte ei müüa ega pantida. Koguduse hoole all on palju esivanemate käest päritud väärikaid esemeid ning me hoiame pärandkultuuri," ütles Laats. "Seni, kuni meil ei ole kõiki vastavaid tingimusi müntide hoiustamiseks, ei ole mingit kavatsust mündikogu kirikusse tuua."

Ohverdamine Kuna kirik võidi meelega ehitada vanale pühapaigale, jätkas rahvas seal käimist ka ristiusu ajal, kuid annetas oma mündid otse oma (eba)jumalatele, pistes need läbi põrandapragude, mistõttu need polnud mõeldud katoliku ega luteri kogudusele.

Juhuslikkus Mündid ja esemed sattusid pinnasesse juhuslikult. Kirikus käinud inimesed on need sajandite jooksul kaotanud, näiteks raha lugedes maha pillanud ega leidnud või otsima vaevunud.

Matusepanused Vähemalt osa põrandaaluseid leide on hauapanused. Hilisemate ehituste ja remontide ajal on hauad välja kaevatud, aga osa esemeid maha pudenenud. Seda näitab ka kirstunaelte suur hulk.

Ravimaagia Raha pandi haige koha peale ja siis lasti kiriku põrandasse, see pidi haiguse ära võtma.

Uue puitpõranda ehitus Mündid sattusid kirikusse täiteks toodud pinnasega mujalt. Sellele osutab kivide, katusekivitükkide, klaasikildude, keraamika jne hulk läbikaevatud pinnases, mis võis pärit olla ka kirikuaiast.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee