Kommentaar

Ivo Rull | Egoplõksud on uus normaalsus 

Ivo Rull, suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja, 5. oktoober 2014, 18:37
Foto: Andres Varustin
Mihkel Raud otsis hiljuti oma Facebooki lehel vastet sõnale selfie (eesti keeles ka enekas, endel jmt). Pakkusin välja uudissõna egoplõks (tuletised – egoplõksija, egoplõksimine). Sest selliseid võtteid tehakse tavaliselt teiste ees edvistamiseks ja oma mina upitamiseks. Muide, oma esimese nutitelefoniga egoplõksu tegin tänavu kevadel enne ühes „Kolmeraudse" saates osalemist Mihkliga.

Ilmselt on Eestis enim poleemikat tekitanud president Ilvese egoplõks suvise laulupeo avakõne järel. Tunnistagem, et ega see tal vormiliselt eriti hästi välja ei kukkunud. President jättis egoplõksides teda lilledega tänama tulnud tütarlapse ootele. Ning nagu tihti ette surutud kätega kaamerat enda poole hoides välja kukub, oli ka antud visuaalis tulemuseks pildistaja lõuavoltide liigne rõhutus. Ent rahvusvaheliselt sai see pilt ligi 50 000 jagamist presidendi ingliskeelse Twitteri konto kaudu. Rääkimata tuhandetest laikidest Ilvese eestikeelses Facebookis.

Plõksu plussid

Egoplõks on pildistaja isiku mingis hetkes või kohas jäädvustamisest tekkiv fenomen. Tegin analoogseid kaadreid ühes paljude noorusaja eakaaslastega toona laialt levinud Smena 8M kaameraga. Raske on leida profifotograafi, kes poleks autosäritust, peegleid, peegeldavaid pindu või kaugjuhtimispulti kasutades endast autoportreed teinud. Miljonitele muutis aga egoplõksutamise rutiinseks tegevuseks nutividinate laialdane levik. Suur osa egoplõksimise fenomenist põhineb võimalusel säärased pildid kohe internetis sõpradele-tuttavatele vaatamiseks välja panna.

Ohtralt on vaieldud, kas egoplõksimine on hea või halva maitse tunnus. Sellistes vaidlustes on selgelt näha ealisi positsioone. Noortele tundub egoplõksimine valdavalt lahe, vanematele aga pigem kohatu eputamisena. Olles ise parasjagu kusagil hallis tsoonis nooruse ja vanaduse vahel, jääksin egoplõksude suhtes kõikuvale positsioonile.

Teen neid ise haruharva ning üldjuhul eelistan pigem kaamera taha jäämist. Ent kui kellelgi sõpradest on näoraamatusse üles riputatud huvitav ja informatiivne egoplõks, ei jäta ma seda laikimata.

Egoplõksudel on kindlasti mitu positiivset omadust. Nüüd ei pea inimesed enam looduskaunitesse kohtadesse ega ajaloomälestistele kraapima tekste à la mina olin siin. Egoklõps teeb virtuaalselt sama ära sekunditega, hõlmates märkimisväärselt laialdasemat auditooriumi. Ning reaalsuses väheneb verbaalne reostus.

Teiseks vajab iga inimene tähelepanu ja tunnustust ning egoplõksides saab selliste emotsioonide puudujääki kiirelt korvata. Kolmandaks koguneb nõnda tulevaste põlvede antropoloogidele hindamatut materjali inimkonna evolutsioonist XXI sajandil.

Vohav digiläbu

Egopõlksimise varjupooleks pean eeskätt digitaalse läbu veelgi massilisemat vohamist. Sageli loobutakse oma näo või büsti eksponeerimise nimel igasugusest kontekstist ja tulemuseks on lihtsalt egotripp. Inimesed kipuvad üle hindama oma miimika, meigi või soengu huvipakkuvust teistele. Ja kui ongi tegemist väga põneva või kuulsa persooniga, muudab sagedane egoplõksimine sotsiaalvõrgustikes inimese varem või hiljem tüütuks.

Oxfordi sõnaraamat valis 2013. aasta sõnaks selfie ning Eesti Rahvusringhäälingu meelelahutusportaali lugejad valisid 2013. aasta enim häirinud sõnaks selle maakeelse vaste enekas. Et kuidagi see vastuolu ära klaarida, oleks vahest abiks eneseiroonia. Mina ütlen edaspidi ise endast tehtavate fotode kohta otsekoheselt: egoplõks!


REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee