Kommentaar

Inga Raitar | Polevikuhirmud ehk Kuidas ära hoida sõda (15)

Inga Raiter, kirjanik ja kirjastaja, 3. oktoober 2014 16:59
Polevik – mõnikord tekivad hea sisuga uudissõnad õnnelikest näpuvigadest. Polevik on koht, kus 95% inimestest veedab 95% oma ajast. Vaid vähemus meist elab hetkes või olevikus. Enamus rähkleb takerdununa kas tulevikku või minevikku, aegadesse, millest üht enam pole ja teist veel mitte. Ehk siis polevikus. 

Minult küsiti, mida ma teeks, kui Venemaa tungiks Eestile kallale ja algaks sõda. Aus vastus – eks ma siis vaata, kui see sõda algab. Enne seda võin spekuleerida vaid minevikku tulevikku joonistades, mul puuduvad vähimadki juhtlõngad tegelikkuse üle otsustamiseks selles olukorras.

Vähe on neid, kes oma põllulappi väärtuseks pidades püss käes metsa putkavad. Ja kas seal metsas olekski midagi teha? Kaasaegne sõjatehnika, mida kasutatakse Iraagis ja Aafrikas, on kaugjuhitav, vanaisa jahipüssiga selle vastu astumine pole vist eriti mõttekas tegevus. Ja kes ütles, et tänapäevasõjas tuleb vaenlase väehulk tankikolonnis üle piiri nagu 20 aastat tagasi?

Kunagi arutles üks Nõukogude Armees sõjaväelise kõrghariduse saanud meesterahvas naljaviluks, kuidas oleks poole tunniga võimalik ainsagi kahuripauguta Eestis võim üle võtta. Piisab käputäiest terroristidest, kes hõivavad vastu mõnd külma talveõhtut Narva Elektrijaama ja paar suurt alajaama ka ehk veel. Hommikuks valitseb elektrita jäänud riigis kaos, mille käigus elatusvahendite jahil poode rüüstavad inimesed ei märkagi, kui tornis riigilipp vahetub.

Muidugi ei pea see nii juhtuma. See oli täpselt samasugune mõttemäng tulemata tuleviku teemal kui kõik teised. Ehk siis me ei tea, mis juhtub, enne, kui see juhtub. Kõige rumalam, mida me seda mõistes teha saame, on hakata polevikku kartma ja sisustada sellega hetk, mis on meil tuleviku kujundamiseks endale soovitud viisil – olevik.

Hirm tuleviku ees on vaid minevikust teadaoleva projitseerimine tuleviku teadmatuse täiteks. Kui minevik on olnud valus või traumaatiline, nagu see kindlasti on sõja üle elanud inimestel, on see ka igati loogiline, et need samad inimesed püüavad teha kõik endast oleneva, et kunagi olnud valud ei korduks.

Aga kas soola, tikkude ja mille iganes varumise või pingsa paanilise korrutamisega "me ei tohi lasta sel korduda" ikka saab takistada millegi toimumist? Marcus Aurelius, tark Rooma valitseja on öelnud: "Kui sa ei suuda muuta olukorda, muuda oma suhtumist sellesse." Ma ei saa muuta olukorda Ukrainas. Ma ei saa muuta olukorda Venemaal. Järelikult ma saan muuta suhtumist seal toimuvasse. Ma ei vaata uudiseid küüsi närides ja pingsalt sõjahirmu eneses kasvatades. Ma tean, et sellised uudised on. Kui saan kuidagi aidata sealsete inimeste olukorda kergendada, siis teen seda mingi teoga ehk annetan näiteks raha või riideid, valin teatud riikide kaupu ja jätan valimata teised.

Kardan oma naabrit

Aga on olemas üks koht, kus ma saan olukorda muuta. See koht on minu vahetu ümbruse maailm. Vaata ringi! Kus selles maailma osas on hetkel sõda? Lehed on kollased, aedades küpsevad õunad ning lapsed lähevad kooli ja täiskasvanud tööle. Sõda jõuab sellesse maailma ainult sinus endas kerkiva sõjahirmu kaudu, millega tekitad endas pinge ja siis seda pinget igapäevasuhtluses välja elades muutubki su maailm konfliktseks ja ärevaks. Hirm on viha passiivne vorm ja viha hirmu aktiivne vorm.

Mida rohkem on inimesi, kelle igapäevamaailm on pinges ja ärev, ning kes selle tõttu on tavalisest ärritunumad või konfliktsemad, seda ebakindlamaks muutub neist inimestest koosnev ühiskond. Naabrit, keda seni polnud keeruline vene keeles tervitada, põrnitsetakse hirmunult altkulmu – ikkagi tõenäoline vaenlane sinu tagalas. Naaber tunneb end halvasti ja vaatab sinuga jutuajamise asemel hoopis telekanalit, mis räägib kellegi ideoloogia huvides sellest, kuidas eestlased ongi vaenulikud ja venelased tõrjutud. Ning vaataja peab tunnistama – just, ta alles tundis nii. Pinge kasvab. Napsusena virutab üks ärritunu teisele – näe, toimuvadki rahvustevahelised konfliktid, vaja on tulla appi "omi kaitsma". Nii kutsume ise oma hirmuga, mida minevikku vaadates elus hoiame, konfliktid olevikku ja selle, mida kõige rohkem kartsime, oma tulevikku. Ise.

Veel kord. Mitte keegi teine ei saa sinus hirmu esile kutsuda, kui seda hirmu sinus ei ole. Minus valitsev rahu loob rahu minu maailma, rahu puudumine toob sinna aga sõja. Kui ma mõtlen sellest, mis on hetkel mu olevikus oluline – olgu siis kodus või tööl – ja keskendun olevikus reaalselt toimuva parimale võimalikule lahendamisele, ei ole mu sees hirmu. Minevik on juba olnud. Samal kujul ei kordu ükski hetk kunagi. Kui oled teiste ellu kannatusi toova mineviku ja tuleviku vahel valeühendusi loova hirmu suhtes immuunne, ei saa sinust tarbetu kannatamise ohvrit.

Kus iganes näed mingit hirmu, käitu just vastupidi – ja hirm ei saa sinusse ega su maailma ohtu külvata, sest sa ei ole agressiivne. Ei Hitler ega Stalin tapnud võimule tulles ainuisikuliselt kõiki neid miljoneid, kes teises ilmasõjas hukkusid. Sõda sai võimalikuks, sest võimuhaigete juhtide ambitsiooniga lollitati ära sisemisest agressiivsusest ja hirmust kantud massid. Kõik sõjad algavad inimestest, kes võtavad hirmust vägivalla ees sellesama vägivalla oma ellu.

On vaid olevik

Mineviku valude "ennetav" ülekandmine tulevikku sooviga neid eemal hoida, pole kindlasti toimiv kaitseskeem. Inimesel, kes on võtnud oma elu eest vastutuse, pole hirmu. See inimene teab, et temaga juhtuv on tema enda põhjustatud, miski ei tule ta ellu, kui ta seda sinna ei luba. Oma elu eest vastutuse võtmine tähendab otsust elada ainsas kohas, kus seda on võimalik teha ehk just siin ja just praegu. Kui ei oleks hirmunult polevikku peituvaid masse, kellega maailma võimurid saavad manipuleerida, ei oleks ka sõdu. Aga hirmunud mass koosneb üksikinimestest. Sinust sealhulgas. Mis tähendab, et just sinu praegusest otsusest, kas karta või vastutada, sõltub sõja puhkemine Eestis sama palju kui Putinist.

Muidugi, tulevikus juhtuda võiva mitteteadmine tundub ebaturvaline. Alati tahaks olla kindel, et ma tean, sest siis tunnen, et olen paigas. Kui kellegi mõtted minu maailmapilti kõigutama hakkavad, tunnen temas ohtu ja siis pean loomulikult teda ründama nii palju kui võimalik, sest siis on mul vähemalt tunne, et minu teadmiste kindlus hoiab mu maailma paigas. Aga märkasid, mida sa just tegid – ründasid! Kuigi enda arust soovisid kaitsta rahu ja püsikindlust.

Maailma turvalisemaks paigaks muutmiseks peaks inimesed hoopis oma maailmamõistmist muutma. Uue mõistmine eeldab julgust astuda tundmatule alale, tunnistada asju, mis mõistuses esmapilgul võõristust või koguni tõrke tekitavad. Vahetada mugav vaatepunt "süüdi on valitsus ja saatus" mõistmise vastu, et isegi sõda ei saa tulla mu ellu, kui ma seda ise oma ellu ei luba, on muidugi keerukas. See nõuab minult millegi teistmoodi tegemist. Lihtsam on selle mõtte autor veidrikuks kuulutada.

Karm minevik ja hirmutav tulevik on mõlemad polevikud. Neid ei ole. On vaid olevik ja sinu valikud ning otsused selles. Võime teadlikult otsustada, et tulevikku vaadates ei lähtu me enam mineviku haigetteinud kogemustest ja tunneme hirmu asemel hoopis rõõmu sellest reaalsusest, mis meil on.

Polevik võib mitteolevaks jäädagi!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee