Eesti uudised

Püss ei aita! Seakatkuga võideldes tuleks metssigu rohkem sööta (6)

Andres Tohver, 2. oktoober 2014 07:00
EESTIS ÕNNEKS VEEL NÄGEMATA PILT: Katku surnud kodusiga. Foto: Andres Tohver
Läbi Eesti jookseb mõtteline rindejoon, mille ühele poole jäävad katku nakatunud sead, teisele poole veterinaar- ja toiduamet, mida juhib Ago Pärtel (49).

Veterinaar- ja toiduametis täitus Pärtelil juunis kaks aastakümmet. Sellest kaheksateist aastat on ta töötanud peadirektorina. Kolmandat aastat täidab Pärtel ühtlasi Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni Euroopa haru presidendi kohuseid. Võiks ju tähistada, aga viimased kuud on Pärtelile kaasa on toonud nii unetuid öid kui 14tunniseid tööpäevi.

Ka Eesti ei pääse

Septembri alguses leiti Valga maakonnast Hummuli vallast kaks katkukahtlusega surnud metsseapõrsast. "Esialgse diagnoosi pani meie Tartu veterinaarlabor. Nagu kombeks eriti ohtliku taudi puhul, kui on esmaleid, siis selle kinnitab igal juhul referentlabor, mis asub Hispaanias Madriidis," räägib Pärtel.

Praeguseks on haigestunud metssigu Eestist avastatud juba 11, peamiselt Valga ja Viljandi maakonnas, aga üks ka Ida-Virumaalt. Kuidas tegi haigus lühikese ajaga kahesajakilomeetrise hüppe?

"See viirus jõudis sinna kindlasti kas kahel jalal või neljal rattal. Igal juhul mitte kõndiva metsseaga," on Pärtel kindel.

Samal teemal

Eesti metsades talvitub umbes 20 000 metssiga. Pärast kevadist poegimist võib number tõusta 40 000ni. Ehkki inimesi sigade katk ei ohusta, on õhus küsimus: kuidas peatada taud, millel puudub vaktsiin?

Püss ja aed ei aita

"Sel ajal, kui jahimees suudab maha lasta ühe metssea, jõuab viirus tappa viis. Uskuda ja loota, et küttimine on kiirem meetod, ei ole ilmselt reaalne," ütleb Pärtel. "Metssiga on suur ja tugev loom. Põlluharijad on ju proovinud oma vilja või kartuleid kaitsta igasuguste moodustega. Ta on võimeline üsna erinevaid konstruktsioone purustama või ennast sealt läbi kaevama," jääb Pärtel taudi tõkestava tara suhtes skeptiliseks.

Pärtel väidab üllatuslikult, et tuleb jätkata ja isegi suurendada metssigade lisasöötmist, et hoida nad ühe koha peal ja mitte peletada neid laiali. "Kui nad on seal söötmiskohas ninapidi kontaktis, siis sinna nad ka jäävad." Ehk siis surevad kiiresti nakkuskolletes, ei levita taudi edasi ning taud hääbub.

"Tegelikult on Eestit päris hästi hoitud. Pääsesime hullu lehma taudist, pääsesime linnugripist," nimetab Pärtel haigusi, mis Eestit laastanud pole.

Sigade katkuga seotud lisaproovide võtmise ja uurimise kulud ning desinfitseerimisvahendite ja -seadmete hankimise katab Euroopa Liidu veterinaarfond. Sellel aastal on sealt saadud juba 60 000 eurot. "Lisataotluse, mille praegu saatsin, suurusjärk on 200 000 eurot," ütleb Pärtel.

Valgevene tegi aktiivse jahiga hoopis vea

1970.–1980. aastatel maadlesid Aafrika seakatkuga Hispaania ja Portugal. Sajandi lõpuks saadi sellest Pürenee poolsaarel jagu.

"Hoiti iga hinnaga kodusigadest eemal ja mingi ajaga ta lihtsalt ulukite hulgas hääbus," räägib veterinaar- ja toiduameti juht Ago Pärtel.

Endiselt on seakatkuga kimpus Sardiinia saar, sest seal on sead vabapidamisel. Valgevene, kuhu taud jõudis 2011. aastal, teavitas algul üldsust uutest juhtumitest, ent siis lõpetas info jagamise, ehkki Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni liikmena on ka nemad kohustatud ohtlikest taudidest ja nende uutest kolletest informeerima. "See info peab kättesaadav olema 178 maailma riigile ühel ajal. Valgevene on seda lihtsalt eiranud," kurdab Pärtel.

Mis kõige hullem – Valgevene üritas aktiivse jahiga metssigade arvukust vähendada, millega nakatunud loomad aeti liikvele ehk siis Poolasse, Leetu ja Lätti, kust haigus jõudis ka Eestisse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee