Eesti uudised

Ratastoolis tööotsija: ma olen kindel, et mind pole tööle võetud, sest olen ratastoolis (33)

Katrin Helend-Aaviku, 30. september 2014, 07:00
Foto: Aldo Luud
"Üks minu unistusi on leida töö, et ennast vajalikuna tunda," ütleb kümme aastat tulutult tööd otsinud ratastoolis Ragnar. Unistus on visa täituma, sest tööandjad eelistavad inimesi, kellel erivajadust ei ole. Ainuüksi tööhõivereformiga seda suhtumist ei murra.

Täname, et kandideerisite, aga kahjuks te ei osutunud valituks – see on tavaline vastus, mille Jõgevamaal Puurmanis elav Ragnar Lust (40) on kümme viimast aastat saanud. Üldjuhul ei vaevuta tagasisidet andmagi.

"See, et ma olen ratastoolis, on kindlasti põhjus, miks mind ei ole valitud," arvab mees.

Samal teemal

Tööandja eelistab noort ja tervet

Napid tööalased teadmised ei tohiks infotehnoloogiat õppinud ja ülikoolis eri kursustel käinud Ragnarile äraütlemisel kõne alla tulla. Ka oma ettevõtliku loomuse ja positiivse eluhoiakuga annab ta mõnelegi n-ö tervele tööotsijale silmad ette. Tragi mees on viiekümnel korral tulnud Eesti meistriks ratastooli võidusõidus ja muudel aladel. Ta on sõitnud päris omapäi Helsingisse ja kooliajal oli ratastooliga tee ääres hääletamine ja pöidlaküüdiga koolist koju sõitmine lustaka perekonnanimega Ragnarile täiesti tavaline asi.

Talle eitava vastuse andnud tööandjate peale mees vimma ei pea, pigem näeb ta siin riigi tegemata tööd.

"Miks peakski tööandja võtma tööle puudega inimese, kui tal on võtta ka palju terveid. Puudega inimese jaoks peaks ju hakkama töökohta ümber kohandama," räägib sünnitrauma tõttu ratastooli sattunud ja kümneid operatsioone üle elanud mees.

"Riik peaks tööandjaid premeerima selle eest, kui ta võtab tööle erivajadusega inimese või aitama töökohta kohandada. Minu jaoks näiteks ei ole palganumber väga oluline, oleksin nõus töötama ka väiksema palga eest, tähtis on, et ma tunneks ennast vajalikuna," mõtiskleb ratastoolis tööotsija.

"Ma olen ilma tööta olnud kümme aastat, ja ütlen ausalt, et viimasel ajal olen loobunud otsingutest. Praegu mul pole mingit usku tööd leida," ütleb muidu rõõmsameelne Ragnar väsinult.

Juba aastaid on tema sissetulekuks olnud vaid töövõimetuspension ja puudetoetus – kätte saab ta kuus 320 eurot.

Aastaid tagasi sai ta siiski töömaitse suhu. Pärast kutsekooli lõpetamist töötas ta kaks aastat Jõgevamaa puuetega inimeste kojas, õpetas eakatele arvutit ja tegi trükitööd. Hiljem sai ta ajutiselt tööle andmesisestajana.

Maal pole tööd ega kaldteid

"Otsingi peamiselt sellist tööd, mida saaks kodus teha, kas andmesisestus või andmete otsimine netis, aga mul on ka võimalus kodust väljas tööl käia. Näiteks kutsekooli praktika tegin raamatukogus. Aga see on võimalik vaid siis, kui ratastooliga ligi saab," märgib Ragnar, et üks suuremaid takistusi ongi ligipääsu puudumine, eriti maal.

"Öeldakse, et raha ei ole, kaldteid teha ei saa, ja ole parem vait," ütleb Ragnar ja nendib, et uues tööhõivereformis on liiga palju läbi mõtlemata.

"Aga meie riigis käibki see nii, peaasi, et saaks linnukese kirja ja kõik. Kellelgi on vaja plusspunkte teenida. Näiteks Puurmanis on alevi kohta vaid üks kaldtee ja ka selle ajasin ma kaheaastase pealekäimisega välja. Nüüd saan vähemalt perearsti juurde. Mujale ma ratastooliga ei pääse – ei poodi, ei valda, isegi rahaautomaadi juurde mitte. Mis töökohtatest me siin veel räägime?"

Ega sobivaid vabu töökohti maal väga saada olegi. "Karjalauta ma ju tööle ei lähe, traktoristiks ka mitte," naerab Ragnar ja ütleb, et kuigi linnas on paremaid töökohti pakkuda, talle linnas siiski elada ei meeldiks.

Pealegi on linnades vahemaad ratastooliga liikumiseks liiga pikad isegi temasugusele mehele, kes on võistlustel isikliku rekordina sõitnud maha kümme kilomeetrit 36 minutiga.

Eelmisel sügisel kandideeris Ragnar kohalikel valimistel Puurmani volikokku. Mõni hääl jäi puudu, aga ratastoolis mehele oli see suur eneseületus.

"Minu suurim hirm ja hämmeldus tööhõiveseadusest rääkides on aga see, et minu töövõimekust hakkab määrama suvaline ametnik tööhõiveametist, kes ei tea ju minust ega minu tervisest mitte midagi. Pealegi pean hakkama iga kuu käima ennast tööhõiveametis näitamas, aga see ju kõik maksab – pean otsima autoga inimese, maksma bensiini ja inimese aja eest. See on täielik idiootsus ja tekitab kõhedust."

Ragnari tulutud tööotsingud viivad muidu alati helge mehe vahel ka masendusse: "Kuigi olen positiivne inimene, on mul viimasel ajal pidevalt tunne, et kellel mind ikka vaja on. Mu suur unistus on Jaapanis ära käia, aga sinna ma ilmselt ei jõua kunagi. Unistan ka sellest, et väikestes kohtades oleks ühiskasutatavad hooned ligipääsetavad ja et meie ühiskond jõuaks lõpuks sinnamaani, et puudega inimesi ei vaadataks nagu mingeid hädapätakaid, vaid võetaks nagu tavalisi inimesi."

Vaid kuus ettevõtet sajast võtaks tööle erivajadusega inimese

MTÜ Abikäsi on erivajadustega inimesi Tallinnas tööle vahendanud juba viis aastat, viimasel aastal ka Lõuna-Eestis. Eelmisest aastast tehakse koostööd töötukassaga. MTÜ tehtud uuringust selgus, et sajast Eesti ettevõttest vaid viis-kuus võtaks erivajadusega inimese tööle. MTÜ juhatuse liige Marko Simberg ütleb, et viie aastaga on nad tööle aidanud umbes 500 erivajadusega inimest, neist ratastoolis on olnud kümmekond. Simberg märgib, et tööandjad on tõepoolest puudega inimeste töölevõtul üsna pelglikud ja vajavad selgitustööd.

"Samas peab ka tööotsija ise tõesti tahtma tööle minna, aga on ka juhtumeid, kui neil sellist valmisolekut ja võimekust ei olegi," nendib Simberg, et mõni püsib töökohal vaid mõne kuu.

Nägemispuudega õppuri magistritöö: probleemiks on tööandja suhtumine

Sügava nägemispuudega 32aastane Riho kaitses suvel magistritööd teemal "Puudega inimese töövõimalused Eestis" ja jõudis järeldusele, et riik, avalikkus ega ka tööandjad ei ole veel valmis puudega inimesi kaasama ja nendega koostööd tegema.

Peale ligipääsu ja sobiva transpordi puudumise ning abivahendite vähesuse jääb kõige tõsisemaks probleemiks erivajadusega inimese töölesaamise juures ikkagi inimeste suhtumine.

Eestis on üle 100 000 erivajadusega inimese ja nende töölesaamine on Riho uuringu järgi eriti raske seetõttu, et nende sulandumine ühiskonda ja sotsiaalellu on piiratud. Tööandjate vastustest selgus, et väga suureks takistuseks puudega inimese töölevõtul on ajanappus, mistõttu ei saa pühendada piisavalt aega inimese erivajadustele. Tööandjad näevad lahendusena seda, et erivajadusi tutvustataks neile rohkem ja räägitaks sellest, mis võtted ja meetmed aitaks paremini hakkama saada.

Huvitav tähelepanek on, et seal, kus töötavad puudega inimesed, on kogu kollektiivis kasvanud kindlus ja avatus.

Ministeerium ei tea, mis on erivajadus

Kas ministeeriumid näitavad eeskuju ja on võtnud tööle erivajadusega inimesi?

Kõikidest ministeeriumidest järele küsides tuli ainus jaatav vastus kaitseministeeriumist, kes on tööle võtnud välismissioonidel haavatud kaitseväelasi. Ülejäänud vastasid kas eitavalt või ütlesid, et töötajate erivajaduste kohta neil andmeid pole. Põllumajandusministeerium küsis, mida ajakirjanik erivajaduse all silmas peab.

Ka eakas ei ole tööturul oodatud

Samal ajal, kui riik tahab tööle suunata erivajadustega inimesed, ei leia tööd ka terved vanemad inimesed. Hiljuti lahendas võrdse kohtlemise volinik Eesti esimese ealise diskrimineerimise juhtumi.

Andres Paling kirjutas Eesti Päevalehes, kuidas ta kandideeris töötukassa välja kuulutatud konkursile, kus otsiti ettevõtlustoetuste peaspetsialisti. Kuigi kõik tingimused olid täidetud, mõni isegi kuhjaga, ei kutsutud 61aastast meest isegi töövestlusele. Väljavalitud kandidaadid jäid peamiselt 30–40 eluaasta vahele, neist mitu vähem kvalifitseeritud kui Paling. Töökoha napsas endale 29aastane mees. Paling andis oma juhtumi tõe jalule seadmiseks edasi võrdõiguslikkuse volinikule, kes jõudis tõdemuseni, et töötukassa on meest tema ea tõttu diskrimineerinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee