Elu

"Jaak Joala oli kahtlemata Eesti popmuusika kuningas." (17)

Jaanus Kulli, 27. september 2014, 09:00
Jaak Joala (1950-2014).  ERR
"Väga kurb ja nii ootamatu on see kõik, erakordselt kurb, sest Jaak oli erakordne inimene," ütleb Riho Sibul, kes vist viimasena endistest kolleegidest üleeile taevaste muusikute juurde jõudnud lauljaga silmast silma kohtus.

"See oli esmaspäeval, kui ma teda veel haiglas vaatamas käisin. Kuigi talle omaselt ei kurtunud ta kunagi ei tervise ega muu oma isikliku elu üle, siis ikkagi on see kõik nii ootamatu," ohkab Sibul.

Samal teemal

"Niipalju ma tean, et südamega tal probleemid olid ja eks talle tehti ka muidu liiga," viitab Sibul siinkohal lauljale külgekleebitud sildile Kremli ööbik, mida Joala tõenäoliselt tunduvalt rängemalt üle elas, kui meist keegi arvata oskas.

"Igatahes minu jaoks on see väga lähedase inimese surm, ja väga ootamatu, kuigi ta hoidis meist kõigist eemale. Miks, seda teadis ta vaid ise. Samas peaksime me ka iseendale hinge vaatama, et ega me ka ise ja kõik koos selles süüdi pole," ehmatab meid telemees Mati Talvik, kelle käe all on sündinud lauljast telesaade "Lugu kadunud flöödimängijast" (1986).

Kuigi Joala ja Sibul olid tõelised sõbrad, tunnistab viimane, et ega Joala endale väga lähedale ei lasknud.

"Ja mis õigusega räägin ma meievahelisest sõprusest, kui Jaaku enam pole," ütleb Sibul, kes oli üks vähestest, kellega Joala pea viimase ajani suhtles.

"Aga kui ta tervis kehvemaks läks, sulgus ta täiesti endasse ja need olid vaid mõned üksikud lähedased, kes tema perekonnast talle ligi said."

"Joala oli suhteliselt kinnine inimene ning mina tema sõpruskonda ei kuulunud. Ta lasi väheseid inimesi endale lähedale," tunnistab ka muusikamänedžer Aarne Valmis, kolme tenori tuuri korraldaja 1996. aastal.

"Jaaguga oli huvitav vestelda igasugustel üldinimlikel teemadel, aga teisest küljest varjas ta kiivalt oma eraelu. Selles mõttes polnud meil sellist suhet, et ta oleks kõik oma mured mulle hinge pealt ära rääkinud," tunnistab ka Ivo Linna, kelle tutvus ja sõprus sai Joalaga alguse 1968. aastal, kui novembris oli Eesti Televisioonis eetris esimene noortesaade "Kanal 13".

"Siis me telemajas esimest korda kohtusime, kuigi teadsin Jaaku ansamblist Kristallid ja olin teda näinud ka telekas," ütleb Linna.

"Et vastus oli sedavõrd konkreetne, siis loomulikult ma seda teemat enam kunagi ei tõstatanud," ütles Radsin toona.

Tohutult suure hingega inimene

"Inimesena oli Jaak hästi vastuoluline, jäärapäine. Eriti mis puutus töösse, samas tohutult suure hingega inimene. Mäletan, et kui ma 1990. aastate lõpus haiglasse kukkusin, käis ta mind pea iga päev vaatamas, tõi mulle muusikat kuulata ja raamatuid lugeda," ütleb Tõnis Mägi, kelle tutvus Joalaga sai alguse 1967. aastal.

Viimased viisteist aastat oli vähe neid, kellega laulja suhtles.

Miks mees sedavõrd endasse tõmbus, ei tea vist õigupoolest keegi. Joalat omal ajal väga lähedalt tundud muusikud ütlevad kui ühest suust, et hulga olulisem on see, mis ta tegi eesti muusika heaks.

"Joalal on tiitel, mida talt mitte keegi mitte kunagi ära võtta ei saa. Joala oli kahtlemata Eesti popmuusika kuningas," ütleb Eesti üks paremaid löökpillimängijaid Jaak Ahelik, kes esimest korda kohtus Joalaga 1980. aasta mais Balti jaama perroonil, kui kolm Eesti ansamblit, Radar, Magnetic Band ja Fix läksid tuurile Kaasanisse ja Rostovisse.

"Mäletan, et Joala kui tollal juba suure staari puhul oli eraldamatuks komplektiks luksnumber hotellis ja hotelli ukse ette antud Volga. Et luksnumbrid olid reeglina suuremad ja mõnikord ka mitmetoalised, siis suuremad peod saigi alati Jaagu juures maha peetud."

"Inimesena oli Jaagul igasuguseid omadusi, aga sellest teemast läheks ma täna kõrvale," lisab Raivo Sersant, kes oli Jaak Joala ja ansambli Radar mänedžer 1980. veebruarist kuni 1983. aasta oktoobrini, kuni nende teed lahku läksid.

"Aga miks, sellest ma tänasel päeval rääkima ei hakka," ütleb Sersant. "See pole kerge teema."

"Eesti rahvas ei leppinud tema Venemaa esinemistega ja ega minagi võib olla esimese hooga seda mõistnud, aga kui ma Jaaguga mööda Venemaad ringi hakkasin sõitma, oli pilt selge, et tollal polnud lihtsalt suuremat väljundit. Kusjuures samas tuleb Jaagule teha kummardus ka selles mõttes, et just tema avas ka teistele eesti muusikutele tee Venemaale.

Mida ei tohiks unustada. Vaatamata sellele, et Jaagu ja Radari kontsertidel oli võib olla kümnest laulust eesti keeles vaid kaks, jäi ta oma oleku ja lauludega alati eestlaseks ja esindas Eestit ka raudse eesriide ajal parimal võimalikul viisil," ütleb Raivo Sersant.

Perfektsionist, kelle elu pidi olema täiuslik

Ka Jaak Aheliku tihedamad sidemed Joalaga jäävad aegadesse, kui ta Radari tuuridel Venemaal asendas ansambli põhitrummarit Paap Kõlarit. Aga tihedalt suheldi Eestiski.

"Kuna Joalal oli väga huvitav plaadikogu, siis 1980. aastate alguses sai tema pisikeses korteris Asula tänaval käia plaate kuulmas. Joalal oli kolm suurt lemmikut: Jimi Hendrix, Cliff Richard ja Gino Vannelli. Nii sai seal nauditud nii muusikat kui ka kangemat kraami," meenutab Ahelik.

Sama mäletab ka Tõnis Mägi: "Istusime tema Asula tänava väikeses korteris ja kuulasime muusikat. Kuulasime muusikat ning jõime veini ja konjakit. Teinekord lausa öö läbi."

1987. aastal moodustas Jaak Ahelik Tartu levimuusikapäevade jaoks koos Joalaga ansambli A, milles Joala mängis bassi ja solistiks oli Riho Sibul.

"Seoses selle kontserdiga meenub mulle naljaks juhtum, kui üks Venemaa ajakirjanik pärast nentis, et Sibul peab olema ikka üks väga vinge laulja, kui Joala tema bändis bassi mängib," muigab Ahelik.

"Kusjuures need olid üldse Sibula esimesed laulukatsetused."

Aheliku sõnul oli Joala täielik perfektsionist.

"Mul on see väga eredalt meeles, et tema esinemised pidid olema kõige efektsemad ja kogu tema elu pidi olema täiuslik. Kui ta oli midagi pähe võtnud, siis teda ümber veenda polnud võimalik. Niipalju temast kui inimesest, aga kui lauljana kuulsin ma teda esimest korda vist "Horoskoobi" saates ja sellest ajast on mul tunne, et Joala on ja jääb nähtavasti veel pikaks ajaks Eesti kõige paremaks lauljaks. See ongi see, et temas ei saagi rääkida minevikus. Kui temast lugusid raadios mängitakse, siis see tähendab, et ta on olemas," ütleb Ahelik.

"Ja muide, kui ta üheksakümnendate aastate lõpus enam ise ei laulnud, käis ta jätkuvalt väga palju kontsertidel, ta tundis eesti muusika vastu väga suurt huvi. Talle ei olnud see ükskõik ning ma arvan, et talle ei olnud see ükskõik kuni lõpuni välja," ütleb Jaak Ahelik, kes viimast korda silmast silma kohtus Joalaga umbes poolteist aastat tagasi. "Jaak oli väga elurõõmus, ei mingit endassetõmbumist."

"Joala on meie põlvkonna vaieldamatu lipulaev. Kui siin kurdetakse, et Joala esinemise nii vara ära lõpetas ja oleks veel võinud palju aastaid laulda, siis ometi tema panus muusikasse on mitu korda suurem kui mõnel teisel vennal, kes on laulnud palju kauem. Ta tegi oma töö ära ja tegi seda äärmiselt hästi. Temast jääv jälg on väga suur ja väga sügav.

Joala panus eesti muusikasse on väga võimas," ütleb Linna, kes on seisnud koos Joalaga laval ansambliga "Kollane allveelaev G" ja hiljem kolme tenori tuuri ajal 1996. aastal, kuid kellega tutvus sai alguse 46 aastat tagasi, just neil päevil.

"Mäletan, et Joala rabas otsekohe publiku endale looga "Vildist kübar" ja sealt meie tutvus alguse sai. Alguses lävisime päris tihedalt, me teenisime mõlemad Talllinnas sõjaväes, kuigi Joala läks sinna minust aasta varem, nii et me olime palju koos, pidasime pidusid ja käisime Mustpeade majas Kristalle kuulamas.

Hiljem, kui me mõlemad olime juba abielus, käisime ka perekonniti läbi. Suurem suhtlemine kestis ikka aastaid, kuni temast sai üleliiduline superstaar ning siis kohtusime vaid siis, kui ta oli kodus käimas, sest mina lõpetasin Venemaal tuuritamise juba 1980. aastal," ütleb Linna.

Legend juba oma eluajal

"Jaak oli legend juba oma eluajal," ei karda Tõnis Mägi siinkohal suuri sõnu.

"Kui mõnikord sõnad legend või geenius kellegi kohta nii kergekäeliselt öeldakse, siis Jaagu kohta on see tõsi. Sest Jaak on meie põlvkonna parim laulja. Mäletan, olin Armeenias sõjaväes ja mulle saadeti sinna makilinte, milledelt kuulasin ka Jaagu esimesi esinemisi, "Vildist kübarat" ja "Naeru", mis olid vapustavalt head. See tundus uskumatuna, et keegi Eestis suudab laulda nii vingelt, et sellel pole mingit kodukootuse lõhna küljes.

Jaagu lahkumine on ikka metsik löök eesti muusikale. Ma tean, et ta on pikalt erak olnud, kuigi ma lootsin, et ühel päeval saab teda veel näha ja temast midagi kuulda. Aga näe, nii ta läks," ohkab Tõnis Mägi.

"Joala oli suurepärane professionaal, kellega oli väga hea ja kerge töötada. Kuigi viimastel aastatel kuulsin ma kahjuks rohkem tema halvenevast tervisest," märgib helilooja Raimonds Pauls, tunnistades samas, et need on nii ammused ajad, kui nad suhtlesid ja kui Joala võttis oma repertuaari mõned Paulsi laulud.

"Oleme Joalaga Moskvas omal ajal veetnud koos väga lõbusaid õhtuid, kui juhtusime nendel ammustel aegadel samal ajal seal kontserte andma. Jaak oli väga informeeritud inimene, mis toimub nõukogude estraadil ja mulle tundub, et nii mõnigi kord võttis ta seda kõike väikese muigega," meenutab Pauls, kes kohtus lauljaga viimati 2006. aastal, kui Joala oli üldsuse jaoks ammuilma kadunud, ent käis Raimonds Paulsi 70. sünnipäeval.

Kui aga juubilar, kelle mitmedki lood ("Я тебя рисую" ("Ma joonistan sind") just Joala kuulsaks on laulnud, palus sõbral klaveri taha istuda ja sünnipäevalistele mõned laulud esitada, keeldus Joala ettepanekust kategooriliselt.

Mati Talvik, kes Eesti Televisioonis noortesaadete toimetajana tutvus Joalaga 1960. aastate lõpus, ütleb, et Joala lauljatee alguses olid nad lausa sõbrad.

"Ta oli alati peaesineja saadetes, mida me koos Leo Karpiniga tegime. Jaak oli mäekõrguselt teistest lauljatest üle. Ei ole mingi ime, et temast sai iidol ka Nõukogude Liidus. Ta ei saanud mitte kusagil ennast vabana tunda. Kogu aeg olid austaja ja austajannad kraes ja eks need suured kontserdid ta lõpuks ka ära murdsid. Seda oli lausa füüsiliselt näha ja tunda.

Ta ei läinud küll kunagi ülbeks, aga see mass, mis peale surus, jättis ikka oma jälje. Ma pidasin Joalat ja pean teda tänaseni täielikuks tipuks. Kahju, et ta oma laulmise sedavõrd vara pooleli jättis. Igatahes see on väga karm uudis," ütleb Mati Talvik.

2010. aastal Joala 60. sünnipäeva puhul korraldati Käsmus suurejooneline kontsert, mille korraldajaks oli Peep Veedla.

"Loomulikult küsisime selleks luba Joalalt endalt, kellelt tuli vastus, et väga vahva, korraldage, aga mis mina sellesse puutun. Kui ma ütlesin, et ega ta lavale ei peagi astuma, tulgu kohale aukülaliseks, siis seda ta ei soovinud," mäletab Peep Veedla.

Jaak Joalaga saab jätta hüvasti kolmapäeval, 1. oktoobril kell 14 Metsakalmistu kabelis.

17 KOMMENTAARI

t
Ta 29. september 2014, 15:57
oli imeilusa häälega, muskiaalne ja kobeda välimusega meeslaulja Eestis. Kahju, et teda enam pole.
e
eestlane 28. september 2014, 14:31
See jutt: eesti rahvas ei leppinud sellega, et Joala Venemaal laulmas käis, on absurd. Sellega, et Joala oli nii populaarne ja lugupeetud artist Venem...
(loe edasi)
Loe kõiki (17)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee