Eesti uudised

Estonialt pääsenud Ain-Alar Juhanson: tagasitulek võttis pikalt aega – kaks aastat viinajoomist ja viis aastat tõsist trenni (15)

Maarius Suviste, 27. september 2014 08:00
28. septembril 1994 uppunud Estonia pardal olnud 964 inimesest leiti merest elusana vaid 126.Foto: Reuters / Scanpix
Endine tippsportlane: pärast Estonia katastroofi tekkis Eesti triatlonis suur auk

Estonialt eluga pääsenud triatleet Ain-Alar Juhanson vajus katastroofi järel kaheks aastaks alkoholismiauku, millest väljarabelemine võttis viis aastat ränka pingutust.

"Selle laeva peal oli tol hetkel Eesti triatloni eliit," ütleb Juhanson, kes toona oli 17aastane. "Jaan Pehk, Kristjan Raiend, Anti Arak ja mina. Saatjana oli kaasas meie mänedžeri hea sõber Ülle Karu. Jaan ja Kristjan olid mõlemad Ironmani võistlustel kõvasid aegu teinud, me olime Eesti ainsa profimeeskonna liikmed. Meri võttis Jaani, Kristjani ja Ülle.

Ma küll pääsesin sealt koos Antiga, aga mul võttis kaks aastat korralikku viinavõtmist ja eneseleidmist, enne kui lõpuks aru sain, et tuleb jätkata seda teed, mis ette on seatud."

Katastroof tekitas aastateks mõõna

Samal teemal

"Triatlon jõudis Eestisse 1980. aastatel. 1990. aastate algul tekkis mõõn," räägib Juhanson.

"See oli seotud ka sellega, et iseseisvumisaja algus oli selline – spordiala on kallis, varustus ja kõik muu, ning paljud ei saanud sellega tegelda – oli vaja ära elada, oli vaja ellu jääda. Pärast Estoniat tekkis Eesti triatlonis suur auk. Spordiala kannatas. Kulus neli-viis aastat, kuni tekkisid uued tipptegijad, keda harrastajad järgisid ja kellele pöialt hoida.

Kirill Litovtšenkost kasvas lõpuks välja tugev triatleet ja Ironmani võitja. Tema oligi tegelikult järgmine jätk. Ta oli üldse esimene Ironmani võitja Eestist. Kuid see toimus alles 2000. aastal – kuus aastat hiljem. Treener Jüri Käeniga tuli Eesti triatlonis metoodilisem treening ja läbimõeldum tegevus. Enne teda toimusid treeningud ja kogu süsteem pigem kogemuste ja tarkuste pealt, mida Jaan Pehk ja Kristjan Raiend olid kogenud ja mulle edasi andsid.

Kristjan oli hea analüüsivõimega, Jaan oli suurte kogemustega tõeline trennifanaatik. Sünergia oli suurepärane. Tekkinud auk oli ikka päris pikk. Oli küll noori, kes tegid lühemaid distantse, aga märkimisväärset edu saavutas esimesena ikkagi alles Kirill. Pärast teda tuli Marko Albert. Ja lõpuks jõudsin ka mina sinna gruppi," nendib Juhanson, et tema tagasitulek võttis väga kaua aega.

Alustada tuli uuesti nullist

Kodulinnas Paides vaadati mind naljakalt – tol ajal neid väga palju ei olnud, kas tahtsid ise sõjaväkke minna. Aga see oli ainuõige samm. Sealt hakkasid muutused toimuma."

Pärast sõjaväge kohtus Juhanson tollase treeneri Jüri Käeniga.

"Esimesed aastad olid keerulised. Pilt oli nukker. Pigem sammuke tagasi kui edasi. Keeruline oli. Alguses oli nii, et kui jooksma läksin, siis jalutasin, et saaksin normaalse pulsiga liikuda," viitab ta, et kulus viis aastat kõva treeningut selleks, et jõuda tasemeni, kuhu ta ilma õnnetuseta võinuks jõuda aasta-kahega.

Iga asi on millekski hea

"Mõni inimene suudab jätta suurema jälje kui teised, ja mõjutada teatud protsesse või teisi inimesi rohkem kui teised. Jaan ja Kristjan just sellised olidki," ütleb ta hukkunud sõprade kohta.

"Julgen väita, et ilma Estonia katastroofita oleks minu sportlaskarjäär hoopis teistsugune olnud. Kui lugeda kokku kaks aastat viinaviskamist ja viis aastat samasse kohta tagasijõudmiseks, siis teeb see kokku seitse aastat. Aga tippspordis olemise aeg ei ole ju pikk," viitab Ain-Alar, et kui 17aastaselt Estonia peale läks, oli ta Eesti absoluutne tipp – võitnud just Eesti täiskasvanute meistrivõistlused duatlonis.

Siht oli seatud minna Saksamaale omavanustega maailma­tasemel võistlema, liituda mõne Saksamaa klubiga ja sealt edasi minna.

"Kuid eks igal asjal on head ja halvad pooled," arutleb Ain-Alar Juhanson. "Kui puhtalt sportlaskarjääri silmas pidada, siis omajagu aega läks kaduma.

Samas jällegi: kui 17aastaselt sportlasele kõik ilusti kätte tuleb, siis teinekord ei pruugi see ka hästi lõppeda. Kõiksugused raskused õpetavad meile elus üht-teist ja annavad meile teistpidi juurde.

Kindlasti olen ma pärast Estonia katastroofi tasakaalukam, targem, võib-olla ka paremate eluväärtustega inimene. Iga asi on millekski hea, ja võib-olla see oligi selleks hea, et lõpuks leida ennast. Ka seesama kaks aastat viinavõtmist õpetab ja saad lõpuks aru, mis elus oluline on."

Mis motiveerib edasi tegutsema?

"Nii on küll halb öelda, aga arvan, et pärast Estonia katastroofi saime oma spordialale palju rohkem tähelepanu," ütleb Ain-Alar.

"Arvan ka seda, et ilma Estonia katastroofita ma täna ei oleks panustamas oma elu ja energiat sellesse, et spordiala areneks ja võistlused toimuksid. See on väga suur motivatsioon viia edasi unistust, mida need kaks meest – Jaan Pehk ja Kristjan Raiend – endas kandsid. Kui tippsporti enam ei saa teha, siis ürituste korraldamine on üks viis, kuidas missiooni edasi viia ja ala edasi arendada."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee