Kommentaar

Olev Remsu | Mina, nõukogude inimene: uskumatu seiklus Transnistrias (7)

Olev remsu, rännumees ja kirjanik, 26. september 2014, 18:53
Foto: ALDO LUUD
Odessas tekkis kange tahtmine käia ära Moldaavias. Tahtmine on taevariik, liinibussi ja teele! Oli punane Ikarus, samasugused mõõtsid toona Tartu ja Tallinna vahet. Kišinjovini (sellal peeti kirjapilte Moldova ja Chișinău veel peenutsemiseks, Nõukogude-meelsed isegi Rumeenia diktaator Antonescu kummardamiseks) oli ka teed sama pikalt kui Tartust Tallinna. Ent keskel laius ja laiub tänagi Paide asemel Transnistria. Just see kutsuski, kuna ma polnud seal veel käinud. Moldaavia linna Tiraspolis küll, kuid Transnistria pealinna Tiraspolis mitte. Kindlasti tuleb põnev. Eks elamuse pärast ju seigeldaksegi.

Viinamarjaistandused, viinamarjaistandused, viinamarjaistandused. Nende vahel vilksatab hõbevalge Dnestr, vahel tuleb ka pikemalt sõita selle lummava jõe kaldal.
Nii, alla lastud punavalge tõkkepuu peatab bussi, sohver ütleb mikrofoni, et austatudreisijad, võtke passid välja. Minul on neid kaks, ma pean alati hetk kaalutlema, kumba parajasti vaja läheb.

Tere tulemast Transnistriasse

Република Молдовеняскэ Нистрянэ
Придністровська Молдавська Республіка

Vene, moldaavia ehk rumeenia ja ukraina keeles. Vene keel esimesel kohal. Ja moldaavia keel slaavi tähtedega! Juba Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Moldaavia NSV-s mindi 1989.aastal kirillitsalt üle ladina tähestikule ning võeti aluseks rumeenia keele õigekirjareeglid. Seda nõudes voogasid linnades võimsad, sajatuhandelised demonstratsioonid kuniks võimud andsidki alla. Siin pole sellest hoolitud.

Bussi siseneb Nõukogude Armee vormis ohvitser, majorikupud õlakuil, seab end istmele sohvri kõrval. Seejärel viipab soldatile väljas, too hakkab tõkkepuud üles väntama. Nii, mahume alt läbi, ohvitser annab loa edasi liikuda, bussijuht lööb mootorile hääled sisse, nõksatame paigalt, ületame piiri.

Kas ma võin enda isiklikku statistikasse kirja panna, et üks riik on juures? Ei, see tähendaks ju tunnustamist, aga kuidas sa tunnustad slaavi tähti, kui rahvas nõudis ladina omi? Ka Tiraspolis, mille poole me sõidame.

Tee on sama vilets, auklik ja muhklik, ent vaade endine – viinamarjaistandused ja Dnestr, suur ja lai jõgi, mida rumeenia ehk moldaavia keeles kutsutakse Nistru ja selle järgi ongi nime saanudki see tragikoomiline nähtus, mis ennast riigiks peab ja kuhu oleme sisenenud.

Ohvitser ja sohver süütavad suitsud, siis räägivad midagi vene keeles, ma istun kuskil keskmises reas, halvasti on kuulda, kuid niipalju ma ikka mõistan, et jutt käib jalgpallist. Bljäädid ja gollid, bljäädid ja gollid. Et milline meeskond-lits eile võitis ja milline kaotas ning kes-lits väravad lõid.

Viimaks jõuame Tiraspoli, päikesepaistelisse, tolmusesse, otsekui väljasurnud, sürrealistlikku linna. Kõnniteil ei liigu inimesi, sõiduteedel pole autosid. Aah, vastu veereb üks trollibuss! Aga see on tühi! Pole juhtigi! Võimatu! Siiski võimalik.

Selgus, et ma ei eksinud inimeste arvu määramisel, ka mitte selles, et juht puudub, küll aga selles, et pidasin trolli liikuvaks. See hoopis seisis peaaegu keset tänavat, ju oli rikki läinud. Või oli elekter kontaktjuhtmetest kadunud.

Pöörame suurema hoone ette. See on tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja, Eestiski leidub samasuguseid. Näiteks Annelinnas ja Lasnamäel teistsuguseid polegi.

Nüüd võtab mikrofoni ohvitser, palub meil kõigil tema järel väljuda. Passid kaasa, pakid võib bussi jätta, kuna Transnistrias ei varastata, ei ole kunagi varastatud.

Teeme, nagu kästud. Väljas ootab meid, bussitäit rahvast, kolm-neli sõdurit. Hakkame, ohvitser ees, sõdurid külgedel ja taga minema. Kuhu? Kas mahalaskmisele? Ka bussijuht on meiega kaasa, bussi esiuks jäi lahti.

Minu asjad jäid Odessas õnneks hotelli.

Lõõskab kõrbene suvi. Tõuseme üles mõneastmelisest paraadnatrepist ja siseneme koolihoonesse. Siin on jahedam.

Koolimaja nagu koolimaja ikka, ainult et laste kilkeita, koridor kõmiseb soldatite kirsasammudest. Ju on neil metallist kontsaplekid, et oleks militaarsem. Kuidas sa muidu teed at-dvaad, kui miskit ei kõlksu? Astud nagu mõni tsivilistimolkus. Tühi töö ja vaimu närimine!

Jõuame võimlasse, saali mõlemas otsas on korvpallirõngad. Uksepoolsema all paikneb üsna tavaline kontorilaud, selle taha ilmub ilmatu tünjas polkovnik, ordenilindid rinnas. Mees lausa ujub rasvas. Noh, Dnepri-äärsed mustmuldpõllud annavad head saaki. Meiega bussis sõitnud major palub, et me oma passid paneksime polkovniku ette lauale. Rahvas teebki seda, mina urgitsen teksajakitaskust punase Nõukogude passi. Tumepunasema Eesti Vabariigi oma jätan paigale. Nõukogude passis olen ma Olev Remsujev, Eesti omas Olev Remsu.

Ega see muidugi eriti ilus ole, ent mina jätsin endale Nõukogude passi alles. Sellega sain tosinkond aastat nn SRÜ riikides liikuda ilma viisata. Ka sellel reisil oleks mul olnud muidu vaja kahte viisat – Ukraina ja Moldova oma, neid asendas Nõukogude pass. Mu pass oli veel seesugune erakordne, välja antud sel lühikesel ajal, mil Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli ilmast kadunud ja Nõukogude Liidu koosseisus eksisteeris Eesti Vabariik.

Major juhatab meid, umbes pooltsada inimest, teise pallivõrgu alla ning joondab väljaku valgele otsajoonele. Polkovniku kõrvale teisel pool saali sõjaväemundris kaunis, tumedapäine, pikkade juustega naine.

Passid vedelevad polkovniku ees laual laiali, naine võtab neist ühe, kirjutab sealt andmeid paberile, ulatab seejärel passi polkovnikule, kes hõikab nime, kutsub omaniku enda juurde ning paneb seejärel passi tagasi lauale. Lisandunud on veel mõned ohvitserid, need jälgivad teraselt väljaku äärtelt, kuidas kutsutu sammub üle saali, kas ta põlved nõksuvad või teeb ta muid äraandlikke spiooniliigutusi. Nüüd peab hüütu oma passi polkovniku eest laualt teiste seast ise ära tundma. See pole kõige lihtsam ülesanne, sest passid on üsna sarnased. Mõned korralikumad inimesed on oma passi kaanetanud ümbrisesse, kuid ka need on üpris ühtemoodi. Ent ühe-kahe eksimuse järel võtavad kõik oma tokustaadi, kirjutavad seejärel paberile naise ees allkirja ning võivad võimlast väljuda.

Meie rida korvi all aina kahaneb ja kaheneb. Korra võtab naine ühe passi, kirjutab, annab polkovnikule, too uurib ja lehitseb seda kaua, ent passi omaniku nime ei hüüa, paneb passi lauale tagasi.

Äkki on see minu oma? Olen veidi ärevil. Mis saab?

Olen jäänud viimaseks. Kõik, kellega koos bussis sõitnud, on oma passi kätte saanud, kõik olid korralikud inimesed, spioone nende hulgas polnud. Nüüd kuulen, kuidas polkovniku kähisev bassihääl hõikab minu jev-iga nime.

Üle korviväljaku minnes mõtlen, et nüüd, Olev, on su mängud mängitud, seiklused seigeldud. Kohe otsitakse sind läbi, leitakse su teine pass ning arreteeritakse kui vaenuliku riigi salakuulaja, kes on varjunime all tunginud rahuarmastavasse Transnistriasse. Seina äärde ilmselt ei panda, kuid mõned aastad vanglat ja sunnitööd ootavad kindlasti. Oleks, et määrataks viinamarjasovhoosi, saaks mõne marja vargsi suhu pista! Jõuan kohale. Näen, et naise pagunitel sätendab nooremleitnandi ainus tärn, näen, kuidas diagonaalrihm soonib tema rinnavahet. Sõrmes on tal abielusõrmus, nii ka polkovnikul. Tähendab, mõlemad on abielus, ehk koguni omavahel? Kui nii, siis on nad küll ennast kavalasti sisse seadnud.

Minu pass on laual ainus. Polkovnik ajab end jalule. Seda teha pole tal kerge, ümar kõht kangutab laua upakile. Varem ta püsti ei tõusnud. Polkovnik võtab vasakusse kätte minu passi, parema sirutab lugupidamist osutavalt minu poole. Ulatan oma käe talle vastu. Kuidas sa jätad seda tegemata, vahest solvub ning haarab kabuurist püstoli? Polkovnik surub väga tugevalt ja pikalt mu kätt, lausa muljub oma lihava pihuga. Siis sõnab:

„Вы, товарищ, настоящий советский человек." (Teie, seltsimees, olete tõeline Nõukogude inimene.)

Ka naine tõuseb, ka tema surub mu kätt, ka tema ütleb sama. Õnneks teeb ta seda pehmemalt. Märkan, et ta küüned on tal värvitud helesiniseks, suvise taeva värvi.Naine jääb naiseks, ka siis, kui teenib nooremleitnandina tont teab mida ja keda.

Mind lööb niisugune ootamatus pahviks. Vähe sellest, et olen pääsenud, mind koguni tunnustati! Täielik kannapööre. Siiski suundun üsna kindlal jalul saalist välja, läbin uuesti koridori.

Ja mis ootab mind koolimaja ees väikesel platsil? Sinna on kaetud laud, valgel linal vaagnad viinamarjakobaratega, taldrikud tummiste suupistetega ning paar konjaki- ja veinipudelit ilmselt hüva rüüpega. Päikeses säravad seni veel tühjad ja kummuli kristallklaasid. Bussirahvas seisab ümber laua. Ei oota nad siiski mind, vaid polkovnikut, kel on tegu koolitrepist alla komberdamisega. Polkovnik jõuab laua juurde, aukraadilt vähemad ohvitserid avavad naks ja naks pudelid, mehed kallavad endale konjakit ja naistele veini.

Toostid, toostid

„Tere tulemast Dnestri-äärsesse Nõukogude Vabariiki," ütleb polkovnik toosti ja tõstab konjakiklaasi.

Sissesõidutulbal oli isehakanud riigikese ametlik nimi siiski tublisti teistmoodi, Nõukogudest polnud seal haisugi.

Jätsin konjaki rüüpamata, murdsin endale kobaraist vaid viinamarju ning võtsin laualt võileiva. Oh-oo, polkovnik tuleb läbi rahva otse minu poole, klaas peos jälle konjakit täis.

„Dnestri-äärne Nõukogude Vabariik on Nõukogude Liidu ustav liitlane," ütleb mulle polkovnik.

Üha sürrimaks läheb. Kas öelda talle, et Nõukogude Liitu ei ole enam? Ja kui Nõukogude Liit oleks alles püsinud, poleks olemas seda Dnestri-äärset veidrust. Targem on keelt hammaste taga hoida.

Kõlksame konjakiklaasid kokku. Ikka pead sa olema konformist, pead kohanema oludega. Viskaks küll sellisele ümmargusele idioodile konjaki näkku, kuid selle asemel jood selle ära. Hea, et ma polnud siis veel karsklane. Päris hüva rüübe.

„Ma olen õnnelik, et ma olen kokku joonud tõelise Nõukogude inimesega," deklareerib polkovnik.

Mitmendat korda juba kõlab sõna Nõukogude?

Minu meelest pole polkovniku sõnades silmakirjalikkust, tema ei poe, tema ei teeni kannuseid, tema teenib tões ja vaimus oma ideaali, mis siin, Dnestri ääres on väljanägemiselt kentsakal, kuid sisult ohtlikul kombel säilinud.

Meid bussis saatnud major kallas meie mõlema klaasid uuesti täis, kõlksasime kokku kõik kolm.

„Oma käega laseks need valged sukkpüksid maha," arendab polkovnik teemat ja patsutab kabuurile prullakal tuharal.

„Kindlasti on nad õudsed litsid," arvab major ning ta silmis helgahtab korraks saamahimu.

Päris lõbus. Omad on õnge jäänud. Vene armee desinformatsiooniteenistus mõtles välja päris lööva ja ilmeka loo Baltikumist pärit naissnaiprite pataljonist, mille liikmed kannavad univormina valgeid sukkpükse ning tapavad Tšetšeenia sõjas Vene sõjaväelasi, ning siinsed ohvitserid usuvad seda. Järelikult 5+ fiktsioon.

„Kas Eestis on midagi nende sukkpükste-litside kohta rohkem teada?" tunneb major huvi.

„Ei ole," tõden mina.

„Nad on kavalad, nad peidavad ennast," lausub polkovnik.

Viimaks said viinamarjad nositud, võileivad söödud, konjak joodud. Veini jäi üle. Üks mees tahtis pudeli bussi kaasa võtta, major ei lubanud seda temal seda teha, tegi seda ise.

Istusime jälle oma kohtadele, major sohvri kõrvale. Jõnksatasime paigalt, buss pani tuurid peale. Major ja sohver ei rääkinud enam jalgpallist, vadi valgetest sukkpükstest. Major oli kuidagi avanud veinipudeli, kallas veini klaasi. Esmalt pakkus sohvrile, see rüüpas, siis kummutas ise klaasi tühjaks. Veini ja juttu jätkus terveks teeks. Siis tuli jälle piir, buss peatus viivuks, major väljus, tõkkepuu vändati üles ning sõitsime edasi.

Tagasi Kišinjovist tulin öise bussiga. Seda ei kontrollitud, veini ja konjakit ei pakutud. Ju on teada, et spioonid öösel ei tegutse.

Olen pikalt mõistanud, mis tekitas säärase kummalise lugupidamise minu vastu. Ma võin eksida, kuid ma arvan, et põhjuseks oli just eesti- ja venekeelne märge Nõukogude passis – Eesti Vabariik, Эстонская Республика. Lisaks valgetele sukkpükstele teadis polkovnik üht-teist veel Eesti Vabariigi mittekodanikest, kes kõik nagu üks mees toetavad Nõukogude võimu. Minu pass oli selle dokumentaalne, mina selle elav kinnitus, sellest siis sügav austus minu vastu.

Niisiis, mind, Eesti Vabariigi kodanikku, peeti Nõukogude inimeseks. Ja ehk õigusega? Nõukogude inimene oli igavene suli, püüdis endale head-paremat kokku kraapida kord nii, kord naa. Peamiselt viisil naa, kuna muidu ei saanud. Ja mida tegin mina? Olin samuti suli, varjasin oma kodumaad selleks, et seigelda.
.

7 KOMMENTAARI

e
endine 28. september 2014, 14:01
Remsu jutt nii hea, et läksin ka oma punast passi otsima- tundub, et vahel vajalik. Aga see vist võeti uue saamisel ära. Oli teine viisasid silmini täis.
t
trg 27. september 2014, 20:07
Paluks mõnigi lause ilma kirjavigadeta
Loe kõiki (7)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee