tegelikult on ainult ühte tüüpi võlglane - rotist "margus" - tüüpiline eestlane, kes elab üle igasuguste võimete ning üritab välisele särasele panustades jätte muljet, et tegu ongi igati tegija inimesega, aga samas on võlgades siplev rott.
Oste tehes peab endal ka pea otsas olema. Et mia osa ning millest lobuda. Mna tean ühte miinimumpalgalist meest, kes saab lisaks veel väikest invaliidsuspensioni. Naine ei tööta üldse, ka temal on väike invaliidsuspension. Seega, üsna pingelise eelarvega pere. Pluss laps. Aga kriminaalse minvikuga pereisa nõuab, et ta peab saama iga päev vähemalt ühe paki Cameli sigarette ( kusagil 3,5 eurit pakk), odavamaid tema ei tõmba. Ja laual peab tal olema piisavalt seda džinni, nii et saab janu täis juua. Tulemus? Perel on näpud põhjas ja hunnik võlgu kaelas. Suured keskküttevõlad ja muudki veel. Kardan, et kui too mees ka kaks-kolm korda rohkem teeniks, oleks tal sellise mentaliteedi juures ikkagi kogu aeg näpud põhjas. Sest siis kasvaksid ka tema soovid ning nõudmised.
Eestil on EL-i kõrgeim maj.kasv, 26. september 2014 15:42
aga riik on just nii rikas kui rikas tema rahvas on. Viis kuud jäänud järgmise lööklauseni: "Kas sellist Eestit me tahtsimegi"? Aga kes siis tahtis kui me valida ka ei oska?
Seda tekitavad PANGAKAARDID ja SULARAHA puudumine. Kui inimene ikkagi veeretab kopikat sõrmede vahel enne selle väljaandmist, toimib ta palju arukamalt. Minu sõbral, kes jäi nüüd pensionile, on pangaarve juba poole kuu ajal NULLIS. Rahvale tuleks õpetada vähese rahaga toimetulemist. Mina õppisin selle ära, kui toimetulekumiinimum oli 500 EEK-i (1997.a.) ja saan nüüd, mil see on 76 eurot, suurepäraselt hakkama.
Kurb on see,et ka ülejäänud kahel kolmandikul pole sellises olukorras enam lihtne majandada. Riik põhineb tarbimisel ja kui tarbijat pole jääbi riik käsi õieli eurorahasid nuiama. Nagu tegi Eesti seda 50 aastat vene võimu ajal ja jätkab nüüd samuti euroliidus.
Jah, vahel võib inimene tõesti raskustesse sattuda, nii et võla võtmine on ainus reaalne väljapääs. Aga mitte kõik. Tunnen näiteks ühte meespensionri, kes võttis Big-pangast 300 eurot vaid puhtalt selleks, et "inimese moodi" jõuluid ning uut aastat pidada. Kuid tagasi tuleb tal maksta poolteise või kahe aasta jooksul ligi 600! Ja seda niigi juba nigelast pensionist. Nüüd sealt veel tagasimaksud ning protsendid kah. Huvitav, kuidas ta järgmist uut aastat vastu võtta kavatases? Kas kah inimese moodi või kuidagi teisiti? Kokkvüte - vana mees aga varsa aru.
Mina võtsin BIG-ist 3500 EUR ja absoluutselt heauskselt. Teades, et maksan tagasi miskit max 5000 EUR. Kui olin tagasi maksnud 7000+, ehk siis saadud summa kahekordselt ja veel natuke, keeldusin edasi maksmast. Meile kohustuslikud EU õigusruumis meie kohtutele kohustuslikud artiklid tunnistavad sellise liigkasuvõtulepingu 100% õigustühiseks. Kuid paariariigi kohus leidis, et ma pean maksma veel ligi 6000 EUR, koos kohtukulude ja muuga. Selgus ka see, et BIG ei olegi pank vaid tavaline, labane liigkasuvõtukontot, mis inimesi lihtsalt hämab. Toimub kõige tavalisem genotsiid ja seda juhivad ärikad ja liigkasuvõtjad. Kasutatakse ära inimesi, kes siiralt usuvad, et neid ei pügata, sest on ise ausad.
On ikka neetud vereimejad! Kasutatakse häbematult ära seda et ka vaene inimene tahab kahemeetrise diagonaaliga telekat või jõuludeks Phuketi põrutada ja imetakse halastamatult vaese inimese verd!
Laenulepingu sõlmimisel valetatakse suud ja silmad täis, vadistatakse igasugust arusaamatut juttu, selgitatakse, et protsent on 24 (seega sajast 24 ja inimene teab, et maksab tagasi 124), kuid hiljem selgub, et protsent ei ole mitte 24 vaid 300! Kas pead sellist petmist õigeks? Pole neil inimestel ei Tai reise ega seinasuurusi telekaid, neid on labaselt petetud ja just vereimejate poolt, keda riiklikud struktuurid soosivad, sest kogu meie riik ongi üles ehitatud pettusele.
Aga mida mina siis räägin? Riiklik sotsiaaltöötaja peaks kõigile laenajatele laenulepingu valju ja selge häälega ette lugema ja lahti seletama. Kust vaene inimene muidu teab et laen tuleb vereimejatele ja parasiitidele protsentidega tagasi maksta?
Peaks ette lugema ja lahti seletama? Looda sa! Kas tohib siis liigkasuvõtjate bisnessi rikkuda? Mina näiteks kirjutan juba aastaid mitmetele ajalehtedele. Olen ka laenamise ohtlikkusest ning kahjulikkusest mitu artiklit kirjutanud, neid mitmesse eri ajalehte saatnud. Aga tulemus? Välja arvatud üks maakonnaleht, ei ole mitte ükski toimetaja neid ära trükkinudki. Põhjus on lihtne -see kahjustaks pankade ning laenukontorite head äri! Ajaleht, kes seda teha säandaks satuks raha-haide silmis otsekohe musta nimekirja. Aga ka ajalehtedel on vahel endal krediiti vaja. Peatoimetaja moraal: Seega, ei maksa meil rahameestega suhteid rikkuda.
Kui on rahadega sellised raskused, et on näha, et ei jõua maksta ja intressid muudkui suurenevad ja elu muutub üle mõistuse närviliseks kõikvõimalike võlanõudjatega suhtlemisest, siis kuulutage ise välja eraisiku pankrot. Mina tegin nii ja olen praegu kohustustest vabastamise menetluses, olen oma otsusega kuulutada välja eraisiku pankrot igati rahul ja lihtsamatele küsimustele, mis pankrotiga seoses, võin lahkelt vastata kui keegi huvitatud, minu meil regaliaserenada@gmail.com
Ühesõnaga, ei osanud enda sissetulekuid-väljaminekuid majandada ning astusidki ämbrisse. Aga igal roosil on ka okkad. Laenul seega võlaprotsendid, mis sisse kukkunut naljalt enam lahti ei lase. Pankrot on midagi hädapärase väljapääsu-taolist. Kuid kas polnuks hoopis mõttekam kogu seda jama vältida?
Oli üks vanasõna, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab! Muidugi, rikkusest on selle artikli teema puhul kohatu rääkida. Aga sama põhimõte kehtib ka vee peal püsimise kohta. Sest ole sa siis miinimumi või keskmisepalgaline - kui sa ei oska oma igapäevaseid kulutusi range kontrolli all hoida ning võlgu hakkad elama, siis on pankrotti minek vägagi reaalne. Aga et ilma võlgadeta elada, see eeldab kulutuste kontrolli ja nii mõnesti ostust loobumist, reklaami eiramist. Samuti oleks tarvilik koguda endale mingi väiken reserv kas või paari kuupalga ulatuses - ootamatuteks ning erakorralisteks väljaminekuteks. Et kui tõesti midagi erakordset juhtub, siis pole kohe vaja Piigpanga uksi kulutada või SMS- i kiirlaenu võtta. Vastasel juhul riskid vabatahtlikulaenuorjusega, kust on hiljem raske välja rabeleda.
Toiduta muidugi läbi ei saa. Aga oleneb mida ostad. Kes tahab valmistoite või poolfabrikaate, sel kulub toiduraha märksa rohkem kui makaroni ning kartulisööjal. Või, juust, paremad vorstid ja singid, korralik oliiviõli, korralik kala ja muu taoline teeb rahakoti ruttu tühjaks. Ja kui seda viinuškat, õllekest ning suitsu kah veel tahetakse, siis ongi paratamatult näpud enne kuu lõppu põhjas, Ilmselt tuleb läbi ajada odavaimate toiduainetega, kui tahad ots otsaga kokku tulla ning eriti siis, kui koguni kuus kümmekond euri säästa tahad. Ja muidugi mõista tuleb siis ka moodsatest riietest loobuda ning kehakatted kaltsukatest muretseda.
Ma olen juba 5 aastat pankrotis ja näe...ikka elan veel.Saan oma töövõimetust 140 euri kuu ,sealt maksan maksud ja elamiseks jääb umbes 50 eurot.Elama ju peab kui elu on antud.
Selleks, et ei tekiks makseraskusi, peab omama mitut pangakaardi. Mina näiteks teen kõik maksed Swedpanki kaardiga, ja kui seal raha hakkab väheks jääma, teen Swedpanki arvele ülekande ühelt teise panga kontolt--ja elu läheb edasi. Nii lihtne see ongi.
Sulide ning muidusööjate osas olen nõus. ga mul on mitu tuttavat, kes säästes ning koonerdades ka miinimumpalgaga ilma võlgaeta välja tulevad. Mina ise kah, kuigi minu palk on veidi suurem . jääb miinimumi ning keskmise vahepeale. Muidugi, söösta on paganama rake. Eriti kui oled poodleja tüüpi ning reklaamistki mõjutatav.
_Nii jäi elamiskulude maksmiseks raha napiks, mistõttu vormistas Margus veel ühe krediitkaardi._ Miks riik ei ole palganud igale rumalale inimesele 24/7 kättesaadavat advokaati, finantsnõustajat ja lapsehoidjat? Näiteks Margusele seletaks advokaat et võlg on võõra oma, finantsnõustaja püüaks Margust veenda emotsiooniostudega mitte tegelema ja lapsehoidja lööks vastu näppe kui Pisi-Margusel tekib soov kolmas krediitkaart soetada. Kas me sellist Eestit tahtsime???
See ihaldatud Eesti sisaldab kolme sorti inimesi. Ühed on need, kes oskavad oma emotsioone kontrolli all hoida, oma raha ja kuutuste üle arvet pidada ja kel piisab tahtejõudu ahvatlustele vastu seista. Teised on need, kes on raha suhtes lapsemeelsed ja elavad vaid tänasele päevale, jäävad kuivale ning teevad võlgu. Ühesõnaga - võlarjad. Ning kolmas grupp on need, kes neid lollikesi koorivad. Kes teevad reklaami, määrivd kaupa pähe topivad näiliselt soodsat lenu ning liisingut. Kes võlaprotsente sisse kasseerivad. Kes rikastuvad selle arvelt.
KOMMENTAARID (29)