Eric Sala & Tània García (Wikimedia Commons)
Tiina Kangro, tiina.kangro@linnaleht.ee 25. september 2014 16:16
Nädal tagasi korraldati Šotimaal iseseisvusreferendum. 9. novembril asuvad aga oma maa iseseisvuse küsimust hääletama kataloonlased.

 

Šotimaa iseseisvuse pooldajate jaoks lõppes referendum napi kaotusega. Suurbritanniast lahkulöömise poolt hääletas 44,7 protsenti, liitu jäämise poolt 55,3 protsenti referendumil osalenutest. Šotimaa rahvaarv on 5,3 miljonit. Niisiis on mitme miljoni šotlase soov elada iseseisvas riigis nüüd mõneks ajaks kalevi alla pandud. Mis seal salata, eks Londonil ole selle üle hea meel.
Tasub meenutada, et Šoti kuningriik ja Inglismaa ühinesid Suurbritannia kuningriigiks lepingu Acts of Union alusel 1707. aastal. Sadakond aastat enne seda olid kaks riiki olnud personaalunioonis – neid valitses sama kuningas, kuid kummalgi riigil säilisid oma piirid ja seadused. Juhtus see muidugi nii, nagu teame muinasjuttudest: aastal 1603 päris Šotimaa kuningas James VI (Mary Stuarti poeg) lastetult Elizabeth I-lt Inglismaa trooni, mistõttu hakkaski valitsema kaht kuningriiki korraga (Inglismaad James I nime all). Seetõttu on täpsem öelda, et James liitis Inglismaa Šotimaaga, mitte vastupidi.

Koos lepingu alusel
Sellelt pinnalt on šotlaste soov taganeda lepingust ja taastada iseseisev riik igati arusaadav. Muidugi on igal kokku- või lahkuminekul oma plussid ja miinused ning nende kaalumisega ongi nüüd mõnda aega tegeldud. Juba 1997. aastal taastati referendumiga Šotimaa parlament. Ka ühendkuningriigi valitsus pole šotlaste iseseisvusreferendumit kunagi eitanud, kuid on andnud endast parima, et Šotimaa siiski ühisesse perre jääks. Kuigi retoorikas rõhutatakse, kui suured oleksid lahkumise korral Šotimaa kaotused, oleks tõde ka vastupidine.
Hoopis teistsugust, pikka ja keerukat iseseisvusvõitlust peab aga Hispaania koosseisus asuv Kataloonia. Hispaania kirdeosas, Prantsusmaa naabruses laiuv ja Eestist pisut väiksema pindalaga autonoomse piirkonna staatusega Kataloonia on kodu ligi 8 miljonile inimesele. See on Hispaania rikkaim ja edumeelseim ala, mille pealinn on Barcelona. Kataloonia pärast on juba Aragóni kuningriigi aegadest peetud tuliseid võitlusi ja maa on olnud iseseisev vaid lühikesi perioode: aastatel 1640–1652, 1678 ja 1701–1714. 1931. aasta aprillis sai järjekordne iseseisev Kataloonia eksisteerida vaid nädala ning 1934. aastal ühe päeva. Eriti hulluks läks asi Franco diktatuuri ajal, eriti Teise maailmasõja järel, kui riigiasutustes, meedias ja avalikel üritustel keelustati katalaani keel, kiusati taga ja hävitati iseseisvusest rääkijaid jne. Sõjajärgse taastumise kümnenditel sai aga just viljaka ja tööka Kataloonia aladest „Hispaania ime”, mis kogu riigi majanduse arengule pööras. Mõni ime siis, et katalaanide iseseisvumine ei meeldi Hispaania keskvõimule ka demokraatia ajastul.

Vallutajate vastu
Pärast kindral Franco surma (1975) said uue hoo sisse vabadust ihkava katalaani rahva iseseisvuspüüdlused. 1980. aastal taastati oma 135-kohaline parlament. 2009. aastal viidi läbi esimene ebaametlik iseseisvusreferendum, kus hääletati ülekaalukalt Hispaaniast lahkulöömise poolt. Sest ajast on kõikjal korraldatud meeleavaldusi, mullu septembris tehti iseseisvuse toetuseks inimkett. Jõulude eel otsustas Kataloonia valitsus, et ametlik iseseisvusreferendum toimub 9. novembril. Muidugi ei meeldinud see mõte Hispaania võimule, kes teatas, et referendum keelustatakse. Hispaania jaoks tähendaks nimelt jõuka Kataloonia lahkumine allesjääva riigi jaoks suuri probleeme. Selle peale võttis Kataloonia parlament vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille aga Hispaania konstitutsioonikohus kevadel omakorda õigustühiseks kuulutas.
Kataloonlased on aga otsustanud, et referendum kokku lepitud päeval siiski korraldatakse. Küsitlustest on selgunud, et poolthäälte osakaal on ülekaalukas – ainsana näitavad vastupidist riigi suurima päevalehe El Mundo tellitud (!) arvamusuuringute tulemused. Kuue nädala pärast saame teada, mis edasi saab.

 

POOLT JA VASTU

Hispaania peaminister Mariano Rajoy: „See ei tule kõne allagi.”
Hispaania justiitsminister Alberto Ruiz-Gallardón: „Seda referendumit ei toimu.”
ÜRO peasekretär Ban Ki-moon: „Kõiki selliseid olukordi tuleb lahendada rahumeelselt, läbirääkimiste teel ja asjaosaliste rahvaste pürgimusi austades.”
Saksamaa riigikantsler Angela Merkel: „Jagan Hispaania valitsuse arvamust, kuid muus osas ma ei tungi Hispaania siseasjadesse.”
Läti eelmine peaminister Valdis Dombrovskis: „Kui see on rahva tahe, tuleb leida võimalus olukorra lahendamiseks.”
Leedu peaminister Algirdas Butkevičius: „Iga maa peab leidma oma tee ja igal rahval on õigus enesemääramisele.”
Suurbritannia peaminister David Cameron: „Tuleb argumenteerida, arutada ja seejärel lasta inimestel otsustada – nii pean ma õigeks talitada omal maal. Mul ei tuleks aga mõttessegi hakata ütlema inimestele Hispaanias, kuidas nad peavad oma väljakutseid lahendama.”

Samal teemal

Kommentaarid  (2)

Tõnu 25. september 2014 20:53
Nagu ikka, silmakirjalikud - Jugoslaavia tükeldamises lõid nii Inglismaa kui Hispaania rõõmuga kaasa, albaanlastele tehti olemasoleva kõrvale teine riik veel, aga oma riigis hoiavad rahvaid vägisi koos.
Jama! 25. september 2014 17:32
Cameron inimestele Hispaanias ei tüki ütlema kuidas nad oma väljakutseid lahendama peaks aga ukrainlastele ja venelastele Ukrainas tükib ütlema küll ja küllaga!

SISUTURUNDUS