Eesti uudised

Pääsed uppuvalt laevalt, aga sured ulpides pimedal merel (5)

Teet Teder, 23. september 2014 07:00
PIME KOGU PIMEDAL MEREL: Päästemeeskond harjutab füüsiliselt üht lihtsamat, aga vaimselt üht keerukamat ülesannet – ulpiva merehädalise otsimist. Foto: Teet Malsroos
Reedeöine õppus Tallinna lahel: tulekahju laevas, merehädas jaht ja lainetesse kadunud inimesed.

Lõpuks ometi päästjad! Kaatrite valgusvihk küll minuni ei ulatu, aga ma olen siinsamas, vaevalt 50 meetri kaugusel. Miks nad mind ei näe?

Tõenäoliselt nii võiks mõelda põhja läinud laevalt pääsenud inimene, kes külmas vees päästmist ootab. Aga just otsing on merepääste üks raskemaid asju, ja muu hulgas seda harjutatigi reedel kell 20 alanud politsei ja vabatahtlike merepäästjate õppustel Tallinna ja Kopli lahel kella üheni öösel.

Umbes poole Kopli lahe suuruselt alalt tuli leida üks nukk, päästeparv, päästevest, päästerõngas ja vender. Kõik meeskonnad kõiki esemeid ei leidnudki. Uppuvalt laevalt väljapääsemine on ainult pool võitu. Merel, isegi peegelsiledalt, on inimese leidmine pigem juhus kui reegel.

"Otsingutöö pimedas ja lainetega on merepääste kõige keerulisem osa. See nõuab vilumust ja kogemust, kuidas merd lugeda," ütleb politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakonna merehalduse talituse juht Ren? Allik.

Allikul on õigus. "Näete, seal on päästeparv," näidatakse meile lahel olles suunaga Stroomi ranna poole.

Oskamatu silm näeb linna poole vaadates umbes miljonit erinevat tuld ka siis, kui eraldab rannaäärsed kaugematest, aga mustas vees mänguhädalisi ei näe. Ma ainult arvan, et seletasin üht rohekat tulukest, mis päästeparve pidi tähistama. Muid esemeid ei leidnud ühtki, mis sest, et neistki osad on varustatud vilkuvate tuledega. Isegi siis mitte, kui pimedas nägeva binokliga üle lahe vaatasin. Ja sellel vahetati just patareisid.

Tulekahju laeval

Õppuse vaatlejad näevad, kuidas ka otsingumeeskond päästeparvest sirgelt mööda sõidab. "Kui väga hästi seda piirkonda ei tunne, siis pimedas ja linnatulede taustal on sadamatki raske leida. Kõik on kogemuse küsimus ja selleks õppuseid tehaksegi," lohutab Allik.

"Ma ei saa hingata, jalg on valus, kas tuleb keegi appi?!" ägab ja palub põletushaavadega naine laeva sisemuse kitsas koridoris.

Ta on üks paljudest tulekahju üle elanud meeskonnaliikmest, kes koridori põrandat katavad.

Kannatanud on külmal põrandal nii puntras, et päästja peab jäsemete ja kehade vahele ruumi tegema, et saapas jalga nende juures üldse põrandale saaks toetada. Kahel on küll pulss, aga nende kehad on välja lülitunud. Need, kes veel meelemärkusel, anuvad abi.

"Mis su nimi on?" küsib appi jõudnud Viimsi vabatahtlike päästemeeskonna liige julgustsisendavalt ühelt nurka kössi vajunud noormehelt.

"Tamur," vastab ta vaevukuuldavalt.

"Mis päev täna on?"

"Reede."

Tamuril on õigus. Ta on meelemärkusel, jalad terved, kätel ja näol vahelduvad mustaks põlenud ja ripnevad naharibad veriste haavadega. Ta saab kaela kollase lipiku. Päästja läheb teisi aitama, kui ühtäkki palub kaaslast Tamuri värvikaardi punase vastu vahetada. Nüüd on Tamur meelemärkuseta ja koriseb ainult aeg-ajalt.

Ükshaaval aitavad päästjad agoonias meeskonnaliikmeid üle liikumatult lamavate kaaslaste trepile, kus kaks inimest kõrvuti käima ei mahu, seisatades vaid lauba kuivatamiseks, sest päästeoperatsiooni hakkab segama kulmude vahelt silma tikkuv higinire.

Veel kaks meest on vaja välja tuua. Mõlema ainsaks elumärgiks on hingamine ja nõrk pulss. Mõlemad on vaja kanderaamile saada. Ähkides keerab päästja külakuhjas kannatanutest pealmist küljele ja sätib kanderaami tema alla. Vaevalt jõuab ta rihma kinnitama hakata, kui koridori ühest ukseavast, pimedast vannitoast, tuleb karje, mis kõik päästjad nagu piksest tabatuna soolasambaks sunnib. Kõik lõpetavad käsiloleva tegevuse. "Aeg!" on valjuhäälse hüüde sisu, mille toob esile kogu tegevusest märkmeid teinud rohelise vestiga naine, kellel selja peal on kiri "hindaja". Ette antud 15 minutit kannatanute päästmiseks sai otsa.

Õppuste stsenaariumis nimetati seda osa "triaaž ja kannatanute transport". Võõram sõna selles ühendis tähendab haigete tähtsuse järgi jaotamist.

Kurnatuse piirini

Kokkuvõtvalt ütleb Allik, et meeskondade tasemed olid õppusel erinevad. "Aga keegi midagi pooleli ei jätnud, kuigi lõpuks olid päästjad juba kanged ja külmad ja väsinud," võtab õppuse kokku politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakonna merehalduse talituse juht Ren? Allik.

Õppus lõppes kell kolm öösel. Viimane meeskond tuli merelt kell 1, mis tähendas, et õppustel oldi kokku viis tundi, millele järgnes tagasivaade.

Peale pimedas merelt otsingu ja triaaži harjutati alajahtunutele esmaabi andmist, navigatsiooni ja sidepidamist teiste päästemeeskondadega, pukseerimist, hätta sattunud jahilt evakueerimist, rannikult evakueerimist (kui on vaja inimesed mõnelt väikesaarelt ära tuua) ja tulekahju kustutamist laevalt.

Tänavu on merel abi vajanud ligi pool tuhat inimest

2014. aasta kaheksa kuu jooksul reageeris PPA Eesti merealadel ja piiriveekogudel 205 juhtumil. Mullu oli neid 197. Abi vajas 493 inimest (mullu 402), kellest 369 päästeti ja 113 pääsesid ise. Käesoleval aastal on hukkunuid 10. Üks inimene on siiani teadmata kadunud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee