Õhtulehe pulmablogi

Pulmablogi: pulmapäev, 3.osa (8)

Meelike Eenpuu-Villup, 22. september 2014, 17:09
 Meelike Eenpuu-Villup
Olin korduvalt osadele külalistele rääkinud, kuidas ma ei taha, et keegi tseremoonia ajal pilte teeb ja neid veel Facebooki üles paneb. Osadele tähendas neid, kelle puhul ma juba tean ette - nemad postitavad Facebookis kõike.

Üks on näiteks mu tunnistaja, teine raudselt tulevane mehevend. Nii olin ma neile juba korduvalt ette öelnud, mida ma oma pulmade ajal soovin.

Kõlab kummaliselt? Mitte eriti. Sest ilmselgelt ei ole just kõikidel piisavalt taktitunnet või mõistust, et aru saada - teiste pulmapilte sa oma Facebooki profiilis üles ei pane. Nagu hiljem selgus, oli mul (paraku) ikkagi õigus. Minu palve läks kui kurtidele kõrvadele.

Jõudsin veel enne saali minekut üle õla hõisata, et "pilte ei tee ja Facebooki ei pane", aga ju siis enamik ei teinud minust väljagi. See "pilte ei tee" reegel on lisaks veel austusavaldus fotograafile. Ja ühtlasi teeb see tema tööd lihtsamaks.

On ilmselt jube tüütu teha pulmakülalistest üht normaalselt pilti, kui kõik muudkui oma telefonide ja iPadidega lehvitavad.

Sain vaenu saali, kui kohe haarati karp sõrmustega ja minu kimp ning asetati meie ees olevale lauale. Rahvas istus oma toolidele, meie samamoodi. See on minu arvates üks imelik komme Hollandi pulmas. Kõik istuvad, ka pruutpaar.

Minu arust kogu ilu ja pidulikkus kaob sellega ära, eriti kui pruutpaar peab mitu korda püsti tõusma ja jälle istuma. Aga püüan siis mälu järgi ja loodetavasti õiges järjekorras tseremooniat kirjeldada.

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, olin ma palunud tseremoonia teha kahes keeles. Üllatuslikult oli see peamiselt inglise keeles, natuke sekka ka hollandi keelt. Esmalt tutvustas paaripanija meile saali, kus me olime.

Schepenzaali nime kandev ruum oli ilus ja jõuline, kuigi piltidelt paistab see alati suurem, kui tegelikkuses. Pärast kuulsin, et nii mõnigi külaline oli küsinud, kas me ise selle ruumi abiellumiseks valisime. Tegelikult Zwolles muud ruumi ette nähtud polegi, ja tasuta pulmad toimuvad vist üldse kuskil väikeses kontoriruumikeses.

Nüüd järgnes pikem ja imelikult kõlav pruutpaari tutvustus, sest minu ega mu vanemate nimesid ei osanud see meesterahvas kohe kuidagimoodi hääldada. Ka mu sünnipäeva ütles ta inglise keeles valesti. Kiirelt veel meie tutvumise lugu lennukis ning seejärel pidime püsti tõusma, üksteisel paremast käest kinni hoidma tõotuste andmiseks.

Misasja, tõotused? Kas need ei ole mitte vaid kirikliku pulma osa? Mina tõsimeeli nii arvasin ja olin ikka üsna jahmunud. Ameerika filmides on need tõotuste andmised küll kena vaadata ja kuulata, aga oma pulmas ma seda ette ei kujutanud. Pealegi, meil pidi ju see lühike, 15 minutit kestev tseremoonia olema, selle aja sisse ei mahu küll ühed tõotused?

Minu õnneks saime ka tõotusi inglise keeles öelda, sest muidu oleks asi ikka väga kohutav olnud. Ma ei saanud kõikidest sõnadest inglise keeleski aru, oleks veel hollandi keeles olnud? Kõik hollandi külalised oleks siis saanud mu kohutavad hääldust kuulda ja selle üle naerda. Ega pidin nüüdki paaril korral "eem, oot, palun aeglasemalt" paluma, sest noh, ma tõepoolest ei olnud selleks valmis. Aga öeldud need tõotused kuidagimoodi said.

Edasi oli (vist?) sõrmused sõrme, mis jälle pisut aega võtsid. Minu sõrmus on piisavalt suur, aga ometi õigel hetkel jälle sõrme ei läinud ja Hollandlane pidi üsna mitu sekundit pusima. Jälle!

Sama juhtus mu esimeses pulmas, mis värk mul nende sõrmusega küll on? Taaskord kuulsin hiljem, kuidas Hollandlase vanaisa aru ei saanud, miks me sõrmused vasakusse kätte panime. Nii teevad vaid katoliiklased!

Vahepeal saime jälle oma toolikestele istuda, paaripanija rääkis veel midagi, ausõna ei mäleta, mida. Siis jälle püsti ja laua taha allkirjade andmiseks istuma, samamoodi ka meie tunnistajad. Sai isegi kergelt nalja heidetud, sest mõlemad olid vasakukäelised. Ja siis jälle istuma.

Seejärel lillevabad õnnitlused (Hollandis ei tooda pulmade puhul lilli ja olin seda siis ka oma vähestele Eestist tulnud külalistele öelnud, et pole vaja), grupipildi tegemine ja oligi läbi.

Tegelikult kestis meie tseremoonia vabalt pool tundi ehk siis sama kaua, kui poole kallim tseremoonia oleks olnud. Ju kahes keeles kõne pidamine võttis oma aja. Aga meie olime väga rahul, tseremoonia oli just piisavalt pikk, et veel ära ei tüdinenud ning enamjaolt inglise keelne kõne oli suurepärane idee.

Vähemalt mu Taani külalised olid väga tänulikud, et kahes keeles paaripanek toimus ning tänu sellele said nad kõigest aru. Samuti oli õhkkond piisavalt vaba ja lõbus, mitte kuivalt ametlik. Seda mäletan oma esimesest pulmast, kus lihtsalt tuli ilmetut ja igavat Harri Kingo kõnet kuulata ja kogu lugu.

Ahjaa, tõotused said küll antud, aga "jah" sõna ei küsitud. Ilmselt see on siis kombineeritud nende tõotustega, aga minu arust peaks veel "kas võtad selle mehe oma abikaasaks?" ka kuskil olema. Seega, lubasin oma abikaasat hoida ja armastada ja toetada ja hellitada headel (ei tea, millal need head ajad küll tulevad) ja halbadel aegadel. Aga "jah" sõna pole mina öelnud :).

Samal teemal

28. oktoober 2014, 16:45
Pulmablogi: pulmareis, 4.osa
22. oktoober 2014, 11:43
Pulmablogi: pulmareis, 3.osa
17. oktoober 2014, 10:22
Pulmablogi: pulmareis, 2. osa
8. oktoober 2014, 20:59
Pulmablogi: pulmareis, 1. osa ehk kuhu ja miks ikka just sinna?

8 KOMMENTAARI

u
Uku 9. märts 2016, 21:32
Virisev mees solgib lihtsalt ise kõik oma mälestused ära. Aga see on tema elu, mida ta solgib. Kes see loll kokkuvõttes on?
k
Kah naine 17. oktoober 2014, 10:40
Eriti profiilis jube kole ja kurja näoga naine. Mees paistab ehtne pehmo, tulevane tuhvlialune...
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee