Õhtuleht 70

VANA HITT | Edgar Valter kannab saagi metsast koju peas 

Rainer Kerge, 22. september 2014, 13:32
METSAUSKU: «Kohe-kohe ilmuvas raamatus «Pokulood» küsivad pokud Puukolt, mis usku ta on. Ja Puuko vastab, et metsausku. Kuna «Pokuraamatu» ja «Pokulugude» Puukos on tugevasti mind ennast sees, tuleb vist vastata, et küllap olen minagi metsausku. Puude, põõsaste, taimede, loomade, lindude usku. Looduse kui kõiksuse usku,» määratleb Edgar Valter oma siseilma. Aldo Luud
Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 21. septembril 2004.

«Jumal küll, millest vanamees alustas,» ohkab lugematute illustratsioonide ja karikatuuride autor Edgar Valter, vaadates koopiat oma esimesest karikatuurist.

Edgar Valter istub Pöörismäel, töö-, elu- ja magamistoaks ehitatud aidakambris laial voodil, joonistamisalus süles (see sattus istet võttes sama kiiresti ja loomulikult tema rüppe, nagu kaob müts tuppa siseneja peast), silmitseb ligi 60 aastat tagasi lehes ilmunud pilti ning räägib diletantismist, mis joonistusel vastu vaatab, ja hirmust, mida ta tundis esimest korda oma töid trükki pakkuma minnes.

«Aga ükskord pidi alustama,» paneb Edgar Valter pildi käest. Jumal tänatud, et pidi.

Kust on pärit kahe räbaldunud rindemehe dialoog: «Vanaisa, kuidas käsi käib?» – «Polegi mul enam käsi: jalad nüüd palju tähtsamad.»?

Kauges nooruses nägin ühes ajakirjas Gori karikatuuri. Sellel oli üks räbaldunud vanamees, kes ütles oksal laulvale linnule: «Ära laula nii ilusti, linnuke, võetakse kinni, pannakse puuri.» Küsigem siis samuti: kust on pärit pildi tekst?

(Pildi tekst on pärit väidetavalt Edgar Valteri esimese avaldatud karikatuuri alt, mis ilmus Õhtulehes 5. veebruaril 1945. – R.K.)

Mis tähistas teie lapsepõlve lõppu?

Mul pole lapsepõlv sugugi lõppenud. Esimene murdekoht tekkis, kui läksin tööle. Volta vabrikusse lukksepaõpilaseks. Olin tollal vist 15–16aastane. Neid murdekohti tuli hiljem veel üks hea jagu lisaks, aga mingit pidi on lapsepõlv ikka püsima jäänud.

Täpselt 60 aastat tagasi käisid lahingud Tallinna pärast. Milliseid mõtteid sellest ajast mäletate?

Need lahingud jäid meist ilmselt üsna kaugele. Ei suuda meenutada. On vaid meelde jäänud, et selle üürikese ajavahe sees, kui ühed vabastajad olid peaaegu läinud ja teised polnud veel tulnud, kerkis Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp.

Aga 9. märtsi samal 1944. aastal mäletan küll. Elasime tollal Pelgulinnas, päris linna servas. Oli õhtune aeg. Pimenes. Ja äkki hakkasid undama õhuhäire signaalid. Nii – jälle keldrisse varju! Majarahvas oligi juba kogunenud puukuuride vahekäikudesse, kõneldi vaikse häälega. Sakslaste õhutõrjekahurid asusid tööle ja Vene lennukite pommiluugid avanesid. Ja siis hakkas neid pomme tulema! Terava vilinaga maandus pomm pommi järel ja plahvatas. Lennukite mürin, kahurite tärin... Veel alla 15 aasta vana, nagu tollal olin, ei osanud ma päriselt ohtu tajuda. Hiilisin vargsi keldrist välja ja jooksin maja taha peenramaale. Istusin seal aiapingikesel ja jälgisin ümberringi toimuvat nagu õudusfilmi. Taevas rippusid lennukitelt heidetud heledad «küünlad», mis pidid aitama lenduritel pimendatud linnas orienteeruda. Nagu hiljem selgus, oli pomme sellegipoolest loobitud küllaltki huupi. Tulekahjudest helendasid pilved linna kohal. Kahurituli oli tihe ning jagus ka pommiplahvatusi. Mu ümber sopsatasid lumme õhus plahvatanud mürskude killud. Need panid mu tagasi keldrisse ruttama.

Järgmisel hommikul läksin linna vaatama. Suitsevad rusud, olematuks muutunud tänavad, kirbe kõrbelehk... Seda masendavat pilti olen kandnud oma mälus siiamaani.

Millal te viimati Tallinnas käisite? Miks?

Ei mäletagi... Arvan, et see oli üle kümne aasta tagasi, kui käisin Tallinnas uue passi järel. Muidu ei tulnud välja – pidi ju isiklik allkiri ametniku valvsa silma all passi saama. Jah, ega ma rohkem olegi Tallinna näinud. Ainult piltide pealt ajalehes või mõnel juhuslikul hetkel televiisorist. Paljusid kohti ei tunne enam ära.

Mis on maaelu juures kõige tüütum või häirivam?

Oh tonti, kas peab siis tingimata titte teisest otsast vaatama! Paneks küsimuse ikka õigetpidi püsti. Et mis on maaelu juures head või muidu meeldivat, mis köidab? Muidugi on see kaunis ümbrus, vahetu kontakt loodusega, rahu... Kui suvekodu otsinguil maandusime Pöörismäe talu õuele, siis ei vaadanud me kaua ringi – tundsime kohe, et otsitu on leitud. Sellest kohast õhkus midagi erilist, nimetatagu seda siis auraks või kuidas iganes. Nii juhtus hiljem ka Pokumaa leidmisega – ühtäkki tundsime, et oleme sattunud õigesse kohta.

Nojah, kui järele mõelda, siis vahel võib ka rahu ja vaikus olla õige häiriv. Kui tee on kinni tuisanud, aga oodatud sahk, mis meid lumevangist päästaks, ei tule ega tule... Siis see isoleeritus suurest maailmast polegi enam nii tore. Või kui mõni oluline telefonikõne katkeb või jääb koguni pidamata, sest levi pole. Eks siis ronib meie maja käbe naispere lähima mäe otsa ja vajalikud jutud saavad aetud.

Mida te televiisorist vaatate?

Imelik küll, aga kunagise paadunud televiisorivaatajana olen viimased viisteist aastat leidnud end harva pildikasti eest. Ja ma ei tunne, et oleksin midagi eriti kaotanud. Raadiot kuulan küll poole kõrvaga üsna pidevalt. Ja ajalehti tellin-loen ka päris usinasti.

Mis kell te tõusete?

Millegipärast koos kukkedega. Ilusal hommikul võib isegi kuulda üle metsa naabri kuke uhket kiremist. Tuleb vist arvata, et kanad ärkavad samal ajal. Aga nemad seda ei kuuluta.

Olete rohkem kalamees või jahimees? Viimane saak, mille metsast või järvest koju tõite?

Võiks ju luisata, et olen õnnesärgis sündinud kalamees ja vääramata käega jahimees... Mõne kena loo võiks ehk ka juurde mõelda. Aga ausalt vastates pole ma ei üht ega teist. Nii et mu «Jahikoera memuaarid» pole sugugi autobiograafilised. Pöörismäe mail peavad jahti ainult rebane, tuhkur... Ja saarmas käib aeg-ajalt uurimas, kas pole ojast tiiki sattunud midagi kala moodi. Talvel on ta jäljed lumel ning jääl eriti selgelt loetavad.

Mis minusse puutub, siis oma saagid kannan metsast koju peas. Päris tühja peaga pole jäänud ja eks sealt on andnud siis üht-teist mu raamatutessegi poetada. Veel mõned head aastad tagasi ei tulnud ma metsast ka tühjade kätega tagasi. Ikka sattus ette mõni huvitav kuivanud puu- või oksa- või juurekõverik. Neist sai siis jõudumööda midagi meisterdatud. Olgu see pink lõkkeaseme juurde, nagi esikunurka või lihtsalt ukse käepide. Sellest ajast on pärit ka nelja peaga lohe sissesõidutee kõrval künkal ning mitmed puuslikest koduhaldjad.

Te olete peaaegu iga foto peal suitsuga ja autoportreedelt vaatate vastu, piip suus. Mis peitub tubakas?

Toho-tonti! Ise pole küll osanud märgata, et ma sigaretiga silmapaistvalt tihti fotole olen jäänud. Aga tõsi võib see ju olla – olen olnud äge suitsetaja. Ja seda rumalal kombel õige varasest noorusest. Ühel heal päeval revideerisin siiski oma suitsetamisharjumust. Läksin piibu peale üle. Tegelikult nelja piibu peale. Igal oma nägu ja tegu. Nad on õige head kaaslased ja nendega võib juttugi puhuda. Ja suitsu tuleb nagu rünkpilvi. Aga see on petuvärk – kopsu satub kõige väiksem osa. Palju ühel vanamehel seda ikka vaja!

Mis puutub autoportreedesse, siis neid pole ma viimased viiskümmend aastat teinud. Ei piibuga ega piibuta. Kui ehk, siis mõne sõbraliku sar˛i. Ja fotodele satun ma piibuga paratamatult – see asjake on mul kogu aeg peos või suunurgas. Aitab mõtlemist ergutada.

Lõuna-Eesti on kuulus koduviina ajamise kant. Mis puhul teie pitsi võtate? Mida pitsi sisse kallate?

Kardan, et andmed ägedast puskariajamisest Lõuna-Eestis on terakese liialdatud. Või on Pöörismäe ehk liiga riik riigis. Igatahes pole ma viimastel aegadel kuulnud ega näinud, et see eriti arvestatav nähtus oleks. Kui nüüd juba 17 aastat tagasi Pöörismäele tulime, puutusime aga selle asjaga küll mõnevõrra kokku. Nimelt armastas seda va keedust vaaritada meie toonane naabrimees, ingerlane, kes saatuse tahtel Võrumaale elama sattunud. Kui uus laar valmis, andis sellest märku jalgrataste, traktorite ning külameeste suur hulk tee ääres. Kõik see mees sumises nagu mesilastaru. Õnneks oli nende huvi väga ühesuunaline ja meid nad suurt ei häirinud. Küllap teadsid, et meist pole selle märjukese pruukijaid. Aga suhtumine oli sellegipoolest sõbralik.

Millal ma pitsikese kummutan? Tõtt-öelda jätsin selle kombe neli aastat tagasi maha. Päevapealt ja päriselt. Ju sai mõõt täis. Kunstniku loomingut jagatakse perioodideks – olgu siis tegu sinise, punase, kollase või mis tahes perioodiga. Mina võin oma alkoholiga sõbrustamise aja jagada perioodideks: veini-, šampuse-, õlle- ja viinaperiood.

Praegu kummutan pigem klaasikese vett, kuhu tilgutan just nii palju tilkasid rohtu kui kästud. Või poetan mõne tableti. Brr-r! Vahel on säärane pits õige vänge. Igatahes ütlen toostiks: kõigi vanade ja tõbiste terviseks! Vean kihla, et selle toosti peale enamik neist mulle vastu naeratab.

Mis on teie suurim pahe, millest tahaksite vabaneda, aga ei raatsi?

Hm. Ma loeksin paheks oma endise elukutsega kaasnevat viisi näha inimeste tegemistes nii mõndagi, mis teeb meele mõruks või koguni kurjaks. Püüan selle mõruduse või kurjuse siis naeruks pöörata. Läbi oma joonistuste. Ju lööb karikaturist minus välja. Tõsi – aastad on tulnud ja läinud ning üht kui teist on ümber vaetud. Iga muudab leplikumaks. Nüüd tahaks leida ja näha rohkem positiivset. Naerda avalalt ja rõõmsalt. Ega see muudaks mind ka ülearu sinisilmseks. Lihtsalt rõhuasetus saaks nihutatud. Nii et pahest kippuda nägema negatiivset tahaks ja annaks vabaneda küll.

Kui nüüd nimetada pahesid, millest ma loobuda ei raatsi... Võib-olla siis seesinane piibu tõmbamine. Tegelikult ei tahakski temast vabaneda. Samuti ka kohvitassist, mis pea pidevalt mu lauanurgal aurab.

Kumb on inspireerivam: kuup või kera?

Siin pole kõhklust – muidugi kera. Juba maakera ise, millel elame, mis on meie sünnipaik ja toitja, on kerakujuline. Ka päike, kuu... Pole õigupoolest ju ühtegi kuubikujulist planeeti. Ka taevalaotus me pea kohal, eriti öine tähistaevas, mõjub kuplina. Ja iga loode areneb keset kaitsvat ümarust. Kera on looduslik ja loomulik kujund, kuup inimese loodud jäik geomeetriline kujund, mis oma nurkadega sunnib tegema järske 180kraadiseid pöördeid.

Kui palju te töö käigus, näiteks raamatut illustreerides paberit kulutate – enne kui trükikõlblik pilt käes?

Jah, seda paberit kulub tõepoolest kenake hulk. Raamatut illustreerides teed algvisandid odavamale paberile, siis kannad nad puhtalt üle kvaliteetsele ja kallile paberile. Paberile, millel sulg jookseb hästi ning mis on ka akvarellvärvile sobiva koega. Viimati läksin paberivalikuga haledalt alt. Tegin valmis ei rohkem ega vähem kui 180 lehekülje jagu pliiatsijoonistusi oma raamatule «Pokulood». Et tööd jätkata, tuli nüüd osta tüse pakk korralikku europaberit. Alustasingi kerge südamega pliiatsijooniste ülekandmist uutele poognatele. Sulejoonistustena. Aga kui hakkasin neid koloreerima, vajus värv suurematel pindadel imekähku läbi paberi. Värvi hajutamine osutus võimatuks, üleminekud ühelt värvilt teisele olid määrdunud ning õnnetud. Kena küll! Olin teinud tühja tööd. 180 leheküljelist püüdlikult ja hoolikalt tehtud sulejoonist tuli maha kanda. Aamen. Nädalapäevad marineerisime end kogu perega õige sandis meeleolus. Kirjastaja lohutas, et ehk tuleb arvuti appi piltide päästmisel. Aga see pole see. Niisiis läksime kõik see mees endisesse lauta, mis täidab mul hädalao aset, ja koukisime välja suure rulli ENSV Kunstifondi laost ostetud Saksa akvarellipaberit. Koolutasime ta vastassuunaliselt rulli ja saime lõpuks enam-vähem sirge paberi. Ja algas uus ring – taas 180 puhast joonistust sules. Tjah, nagu öeldud, paberit kulub kõvasti. Aga pildid said valmis ning uus raamat ilmub trükilõhnalisena lähipäevil.

Maalin ma nn. Soome papile, nagu seda Vene ajal nimetati. Minu jaoks on maalimisel väga oluline algfoon. Vahel põrnitsen korraga päris mitut erinevalt krunditud pappi, et leida teemale just see õige värvilahendus. Tihti vormub mõnest foonist ise teema, lausa sunnib just seda konkreetset motiivi valima. Õnneks saab foonid alati üle katta, kui üks või teine ei sobi.

Kui küsida, palju ma maa pappi (kui rahast rääkides püüda moodsamalt väljenduda) kulutan, siis tulen esialgu vähesega toime. Toda Soome pappi on mul veel kenake varu ja kasutan peamiselt mituteist aastat vanu õlivärve, segades neid kaasaegsetega. Eks varsti hakkavad vanad varud otsa saama ja siis läheb maalimine juba kulukamaks.

Aga see kõik on muidugi kunstnikutöö köögipool. Oluline on töö tulemus – valminud maal. Nii kunstniku enda kui ka vaataja jaoks.

Mis vahe on lasteraamatu illustratsioonil ja täiskasvanuile tehtud karikatuuril?

Ma ei ole sellest endale probleemi teinud ja püüdnud oma pilte rangelt lahterdada. Kas see ongi oluline? Lepin sellega, et adressaat tunneb ära, mis talle määratud. Peaasi, et illustratsioon või karikatuur oleks professionaalne, mitte diletantlik või üle käe visatud...

Mis oli viimane meelierutav lugemine?

Sattusime hiljuti oma väikese perega järjekordsel Lõuna-Eesti avastamisretkel Paganamaa käänulistele teedele. Ilus oli. Ja põnev. Maantee äärne silt viitas vaatetornile. Sõitsime mööda võrdlemisi kitsast ja looklevat teed sügavate kuristike vahel, mis osutusid Vanapagana jalajälgedeks. Pea jõudsime lagendikule, kus oli lõkkease, laastkestaga kaetud püstkoda, nõlva all sümpaatne väike laululava. Püstkoja ukseava servadelt olid laastud (vist tulehakatiseks) rebitud, lähematel noortel kaskedel tüvesid kooritud... Ja nii püstkoda kui ka laululava olid täis kirjutatud tõepoolest erutavat lugemist. Olime siin! Prääksud. Olin siin – Fanni. Mery, Ruts, Kevin, Jack, Monstrum... Naeru- või nutuväärne? Küllap mõlemat.

Miks Eestis pole enam huumoriajakirju?

On ju. Üks alles ilmus. Tõsi, selle ajakirja lehekülgi täidavad valdavalt väljamaised autorid. Meie juhtivate ja võimekate karikaturistide tuumik on sellest eemale jäänud. Oleks ju tore, kui kellelgi õnnestuks Eesti praegused parimad tegijad ühiste kaante vahele saada. Aga kahtlemata pole see lihtne ettevõtmine.

Mis teid naerma ajab?

Eks see peaks üks naljakas asi olema. Tegelikult pole mind kuigi raske naerma ajada.

Aga nutma?

Mehed ei nuta. Aga kui seda siiski juhtub, siis on ärganud mehes poisike. Ja keegi ei pea seda nägema.

Kui tähtsad on teie elus rituaalid?

Mõned ikka on. Näiteks piibu toppimine. Piibumehele küllalt tähtis rituaal. Arvan, et kõik piibumehed on minuga ühel meelel.

Tõsisem rituaal on lõkketegemine. Väike lõkkease sai tehtud tare uksest kümne sammu kaugusele. Oleme selle ümber lõkkevalgel istunud vist juba siiakolimise esimestest päevadest. Siin on päevateemalist juttu puhutud või lihtsalt mõtteid vahetatud, kohvi või teed lonksatud. Suurt lõkkeaset, mis jääb tarest parajale kaugusele, kasutame harvem. Aga jaanituli leegitseb just seal.

Ja eks sauna kütminegi ole minu jaoks rituaal. Oleks vaid saun, mida kütta!

Keda või mida te usute? Miks?

Kohe-kohe ilmuvas raamatus «Pokulood» küsivad pokud Puukolt, mis usku ta on. Ja Puuko vastab, et metsausku. Kuna «Pokuraamatu» ja «Pokulugude» Puukos on tugevasti mind ennast sees, tuleb vist vastata, et küllap olen minagi metsausku. Puude, põõsaste, taimede, loomade, lindude usku. Looduse kui kõiksuse usku. Täpsustaksin, et mitte maausku ehk taarausku.

Ja üks usk pole mind ka veel maha jätnud. Usk, et Pokumaa on tõepoolest üks Eestimaale vajalik asi, mis väärib tervikuna ülesehitamist. Pokumaal on oma missioon. Ühtaegu võiks ta saada üheks Eesti positiivseks märgiks. Võib-olla siis ei kasva üles eesti poisse ja tüdrukuid, kes ei tee vahet kasel ja pärnal, kes pole näinud lehma, patsutanud hobust, pannud oma käega üles lindude pesakaste. Kes metsarahva pärijana armastab metsa ja tunneb end metsas nagu oma kodus. Kelle jaoks mets on täis elu, tema isiklikke sõpru-tuttavaid. See kõik ju rikastab kasvavat inimlast ja kujundab tema loomust tõelise inimlikkuse vaimus.

Edgar Valteri tahtel sündis intervjuu sedasi, et saatsin küsimused nädal aega varem ette ja läksin siis kirjalikele vastustele ja illustratsioonidele Pöörismäele järele.

Samal teemal

23. september 2014, 07:00
Edgar Valter joonistas kogu aeg ning kõikjale – vajadusel ka snaipripüssile ja auto poritiivale

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee