Õhtuleht 70

VANA HITT | Bhava laulja Arne Lauri: «Elu ilma seksita on väga raske!» (5)

Greta Kaupmees, 20. september 2014, 19:20
 
Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 8. jaanuaril 2003.

«Minu kõige suurem raskus mungana oli elu ilma seksita, sest enne seda olin kõva elumees,» tunnistab neli aastat naisteta mööda saatnud krišnaiit Arne Lauri.

Umbes 10 aastat tagasi tärganud vaimse huvi rahuldamiseks luges ansambli Bhava laulja Arne Lauri palju eri elufilosoofiate kohta, kuni leidis Krišna teadvuse.

1994 Itaaliast naastes otsustas ta juba sügavuti vaimsele teele astuda. Ta hakkas krišnaiidi mungaks ja kolis Lasnamäele neljatoalisse korterisse, kuhu oli ehitatud väike klooster ehk aašram.

Nelja aasta pärast jättis ta siiski mungaelu ja abiellus. Arne leidis, et kergem on ikkagi elada nii, kui üks «emalõvi» teda valvab. «Olin ju muusik ja naised tiirlesid pidevalt mu ümber. Mungaelu oli väga raske. Naine oli õnneks aga ka pühendunu ja me sobisime,» ütleb mees lihtsalt. Nüüd täiendavat nad teineteist ja arenevat vaimselt koos.

Kuidas te kohtusite?

«Naljakas, et ta ise küsib ka vahel sama. Ja ma ei oska vastata. See polnud armumine esimesest silmapilgust. See oli arukas suhe, mis algas sõprusest. Enamik mu suhteid on aga olnud kire peale loodud. Et: vau, romantika! Mingi aja pärast läheb üle ja tuleb uus vau! Tema puhul polnud sellist kirge. Loomulikult inimene meeldis ja kõik sobis. Võib-olla sellepärast ongi meie suhe nii kaua püsinud?»

Miks sa mungaks hakkasid?

«Mungaks olemine ei tähenda seda, et elad hoopis teistmoodi elu ja üldse inimestega kokku ei puutu. See on nagu kool. Mina valisin mungaelu selleks, et endas selgusele jõuda, ennast ja pühakirju tundma õppida ja tegelda meditatsiooniga. Seal alles hakkasin mõistma, kes ma selline olen – ego, laiskus, kadedus, materiaalsed ihad. Praktika näitab, et tegelikult on väga vähe neid, kes kogu eluks jäävad mungakloostrisse või sellist elu elama.»

Räägi, missugused raskused olid?

«Raske oli see, et ma polnud harjunud nii puhtalt, nii kõrge teadvusega elama. Ropendada ei tohtinud, liha süüa, alkoholi juua ja suitsu teha ka ei tohtinud. Tegelikult keegi ju ei keelanud ega näidanud näpuga, kuid selline oli kokkulepe. Muidu pole mõtet mungaellu astudagi. Raskused on individuaalsed. Mõnele näiteks on suitsetamisest loobumine lihtne, teisele aga väga raske. Oleneb sellest, mis elu elanud oled. Minul oli muidugi seksiga probleeme. Enne olin suur elumees. Tsölibaadis elada oli esialgu vä-ä-ä-ä-ga raske. Kiusatust tekkis küll ja küll.»

Kas andsid järele ka?

«Eks ikka. Tegelikult ajaks, kui ma kloostrisse elama asusin, olid patud küll nullini viidud. Just enne oli see aeg, kui tegelesin juba vaimsete asjadega, kuid endine maailm kiskus oma kiusatustega tagasi.

Meil oli igasuguseid võtteid selle vastu, et mitte kiusatusse sattuda. Soovitati külma duši alla minna või pühitsetud toitu süüa ja mantrat lugeda. Rohkem on aga asi inimese siiruses, mitte selles, kas tehakse vigu või ei. Vahel väsivad inimesed ära. Kui ei taha ja ei meeldi, võib ju välja astuda! Mingit lepingut pole ja keegi ei sunni.

Enamik vendi mõtles, et mis see elu ka ära ei ole, kuid elasid nii vaid 2–3 päeva. Rohkem ei pidanud vastu.»

Miks?

«Meil oli karm päevakava. Elasime neljatoalises Lasnamäe korteris, kus üks tuba oli altarituba, teised elamiseks.

Hommikul oli pool viis äratus, meditatsioon, ühislaulmine altaritoas. Seejärel söök. Pärast kella 10 hommikul algas praktiline tegevus. Kes jäi koristama, kes raamatuid tõlkima-lugema, kes läks neid levitama. Mina käisin taimetoidurestoranis tööl. Õhtul kell kuus oli jälle ühislaulmine, palvetamine ning meditatsioon.»

Kuidas sa ära elasid? Ega sa oma töö eest ju palka ei saanud?

«Inimesed annetasid... Kes teenis raamatute, kes toidu müügiga. Vahel käisime ise raha kogumas. Tihti sai nii palju kokku, et elasime ise ja jäi ülegi – toitsime rohkem kui 100 vaest inimest ära.»

Aga need naised ja kiusatus ikkagi?

«Vahel märkasin, jah, et kippusin jutlustama kenadele neidudele. Kui tuli mõni vanem daam, siis ma ei läinud tema lauda jumalast rääkima. Alateadlikult ilmselt... Tegelikult on ju kõik inimesed võrdsed. Noore tüdruku lauas istusin meelsamini ja rääkisin vaimsetel sügavatel teemadel.»

Ise mõtlesid millestki muust...

«Ei, ma püüdsin olla siiras. Aga alateadlikult püüdsin ikkagi nagu kinni haarata viimasest õlekõrrest, milleks oli kena neiu.»

Kas kahetsesid ka, et niisuguse elu valisid? Oleksid tahtnud käega lüüa ja lihtsalt elu nautida?

«Ei. Sellises elus on ka palju rõõmu. Armastuse emotsioon, mis meditatsioonis saavutad, on nii kõrge, et seda ei saa võrrelda maise armastusega. Kui seda tunned, siis see ei tähenda, et oled vaba maistest armuafääridest, kuid see puudutab nii sügavalt, et sa ei taha enam selliseid kiresuhteid.

Mees ja naine rannal või ema ja lapse armastus on toredad, aga sellega asi ei piirdu. Sa ei saa isegi neid nimetatud tundeid sügavuti mõista, kui pole tundnud jumalikku armastust.

Sellepärast tegelikult inimesed teevadki nii palju vigu – elatakse koos, ei kannatata teineteist välja, minnakse lahku. Pole püsivust ja pole kõrgemaid omadusi. Puhastudes need probleemid kaovad.»

Aga enne kui puhastud, tuleb vist põrgust läbi käia? Mis oli munkadele põrgu?

«Eks me kõik olime tavalised poisid, kes proovisid paremaks inimeseks saada. Keegi käis vahepeal vana pruudi juures ja ostis seksajakirja. Mõni valetas, et läheb vanematele külla, tegelikult magas aga mitu päeva maha. Eks inimesed ikka väsivad. Meie ostsime mõne mungaga koos poest jäätist ja sõime pargipingil. (Naerab.)»

Meenuta mõnd naljakat lugu, kuidas inimesed munka vastu võtsid ja sinusse suhtusid!

«Kui uste taga raamatuid levitasin, sattusin igasuguste huvitavate inimeste otsa. Ekstreemi oli palju. Vahel tuli suur koer lõrisedes välja. Vahel sattusin selliste naiste otsa, et... Üks tuli just vannist ja tõmbas hommikumantlit eest kinni. Kutsus siis edasi. Läksingi tuppa. Rääkisin talle raamatutest, aga juba tundsin kätt kuskil pükste juures. Lahendasin need asjad tavaliselt huumoriga. Mitte fanaatiliselt. Ega tema süüdi ole. Tema on võib-olla nii elanud ja peab seda normaalseks, minul pole õigust talle midagi paha öelda. Nagu näiteks: «Tagane must, saatan!»

Üks vend tuli alasti uksele ja ütles, et ta olevat paljaks varastatud.

Kord sattusin ka mafioosode juurde – üleni tätoveeritud kutt tuli uksele. Tema noorem õde piilus selja taga poolpaljalt, madu ümber kaela.»

Kas nad saatsid su kohe pikalt või kuulasid ära?

«Tavaliselt sellised ekstreemsed tüübid kuulasid. Üks äärmus hindab teist.»

Kas vahel hirmu ei tekkinud?

«Ei, sest andusin täielikult sellele tegevusele. Isegi kui sinuga midagi halba juhtub, õpid sellest. Ükski asi maailmas pole juhuslik. Tegelikult on looduses kõik omavahel seotud.»

Ja missugused seosed selgeks said?

«(Naerab.) Et pealinnas mungana elada on väga raske. Ükskõik, kuhu pilgu heidad, igal pool on paljastatud kehaga noored ja ilusad naised. Tänavalgi tuleb suvel selliseid vastu, keda tahaks kohe võtta. Ei! Asi pole tegelikult selles, et seksuaalenergiat maha suruda. Asi on selles, kuhu seda realiseerida. Kui sul on elus kõrgemad väärtused, siis valid need. Kindlasti on ka usulahke, kus grupiseks on lubatud...»

5 KOMMENTAARI

.
No jah---raske ka aga..... 27. september 2014, 10:21
...... MÕTTETU ! Loodus on andnud meile TASUTA ideaalse ja tervisele kasuliku tegevuse, mis lõõgastab ja annab ainulaadse laksu positiivseid emotsioone. Kahju, et naised selle äriks ja väljapressimise vahendiks muutnud on.
a
25. september 2014, 14:08
Artikli autor Greta Kaupmees kirjutab: " krinaiit Arne Lauri....krina teadvus..., hakkas krinaiidi mungaks...ehk aaram....jne..."
Greta Kaupmees ...
(loe edasi)
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee