AUMEES: Vanaisa võttis vabatahtlikult pojapojale elatise maksmise enda õlule ja käib iga kuu välja 150 eurot. Vähemalt kord kuus saab ta lapselapsega kokku ja veedab temaga koos aega. Foto: AOP
Katrin Helend-Aaviku 17. september 2014 07:00
"Poisike on ju ikkagi minu lapselaps!" ütleb pensionieas vanaisa, kes maksab oma vabast tahtest juba aastaid pojapojale igakuist elatisraha. Poeg oma last ei tunnista ja keeldus kategooriliselt teda ülal pidamast.

70aastane Aarne (nimi muudetud) istub kord kuus oma väikses pealinna korteris arvuti taha, avab netipanga lehekülje ja kannab pojapoja pangakontole 150 eurot, suur raha tema jaoks. Nii juba 10 aastat järjest. Aarnel on seljataga mitu rasket operatsiooni. Tema pension on tilluke, aga ta teenib lisaraha kaubanduskeskuses vahetustega töötades. Pikad päevad hommikust õhtuni.

"Olen vahel ikka pojale öelnud, et kuni ma veel tööl käin, saan lapselapsele maksta. Aga ainult pensionist ei suudaks ma küll nii suurt summat iga kuu välja käia. Pension katab vaevu minu elamiskulud, toidu ja ravimid," tunnistab Aarne.

Temalt kui vanaisalt ei ole elatist kohtuotsusega välja nõutud. Keegi ei sundinud Aarnet kohustust enda kanda võtma. Siiski ta teeb seda – oma vabast tahtest. Ta on saanud vana kooli kasvatuse, teda on õpetatud igas eluolukorras aumehena käituma. "Poisike on ju ikkagi minu lapselaps, temas on meiegi pere liha ja veri! Ma tahan, et ta teaks ja tunneks ka oma isapoolseid sugulasi," kostab Arne.

Poeg ei muuda meelt

13 aastat tagasi teatas Aarne poja tookordne sõbratar tulevasele isale peagi ilmale tulevast lapsest, kui nende suhe oli juba lõppenud. Poeg tundis end ärakasutatuna, sest neiu oli kinnitanud, et ta ei saa lapsi. Nende vahel tekkinud lahkhelisid süvendasid omakorda poja kahtlustused, kas ta üldse on poisi isa. Lapse esimesel eluaastal poeg siiski midagi maksis, edaspidi enam mitte. Ta ei tundnud lapsega mingit sidet, ei tunnistanud teda omaks ja keeldus kategooriliselt last toetamast.

Aarne ei usu, et neiu isaduse kohta valetab, ega suuda poja rongaisalikku käitumist mõista – oli mis oli, aga laps on ju sündinud ja vanematel tuleb võtta vastutus, emotsioonid siin ei loe. Oma poja meelt ei õnnestunud tal siiski muuta. Kui lapse ema ähvardas kohtu kaudu elatist välja nõuda, pakkus Aarne, et võtab poja kohustuse oma õlule.

"Kohtusse minek jätaks pojale märgi külge kogu eluks, lisaks oleks tulnud siis maksta isadustesti eest ja kogu see võitlus oleks pingestanud ka minu läbisaamist oma pojapojaga," ütleb Aarne, et kõige parem on alati jõuda omavahel kokkuleppele.

Tema saab õnneks osa 12aastase pojapoja elust. See ei seisne ainult raha kontole kandmises. Vähemalt kord kuus võtab Aarne lapselapse endaga kaasa ja veedab temaga koos aega, käib näitustel ja muuseumides. Vanaisa ütleb, et poisike on viisakas ja terane ning koolis läheb tal väga hästi – tunnistusel on ainult viied. "Ma ei saa aru, miks mu poeg ei taha olla osa selle toreda poisi elust ega võta ikka veel vastutust. Ta ju teeb sellega ainult iseendale halba. Ma ei mõista, kas ta tõesti ei saa sellest aru või lihtsalt ei taha aru saada," räägib Aarne.

Kümne aasta jooksul on elu kallimaks läinud, nii on lapse ema aeg-ajalt veidi raha juurde küsinud. Enamasti on see käinud nii, et ta helistab Aarne pojale ja teeb oma nõudmised teatavaks. Seejärel annab poeg omakorda Aarnele teada, et raha on vaja juurde maksta.

Aga sõnadeks see ongi vaid jäänud. Ta ei ole pakkunud isegi mitte osalist abi.

Eesti keskmist palka teeniv poeg ütleb, et tal pole selleks raha kuskilt võtta. Aarne ohkab ja loodab, et ehk ükskord siiski pojal silmad avanevad ja olukord muutub. "Ma ikka loodan, et temas lõpuks tärkab mingi au- või häbitunne," ütleb vanaisa.

Rongaisad nihverdavad

Tallinna kohtutäitur Reet Rosenthal ütleb, et ise ei ole ta oma töös vanavanematelt raha väljanõudmise juhtumitega kokku puutunud, see-eest näeb ta aga alatasa, kuidas isad, kellelt elatis on kohtu teel välja nõutud, püüavad vastutusest ja kohustusest iga hinna eest kõrvale hiilida.

Rosenthali sõnul peaks esmalt riik ehk maksuamet lõpetama kõrvaltvaataja rolli selles osas, et tööandjad võivad kanda töötasu kolmanda isiku kontole, mis tähendab seda, et sageli võlgniku pangakontol tema sissetulekud ei kajastu. "Jätkuvalt töötatakse nii-öelda mustalt, raha kantakse alaealiste laste kontole jne. Ma arvan, et igale täiturile on päevas korra võlgnik kinnitanud, et saab raha mustalt," lausub Rosenthal.

Ja rohkem täitur seda raha tema käest ei saa, kui võlgniku arved on arestitud. Või siis kohe, kui täitur saadab akti kohustatud isiku töökohta, kaotab too olulise osa enda töötasust, s.t vennike hakkab päevapealt tööle poole miinimumpalgaga.

Kohus mõistis vanaemalt-vanaisalt elatise välja

Pärast kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist kinkis lapse isa kogu vara oma vanematele, et vabaneda ise elatise maksmise kohustuse täitmisest. Lapse ema esitas vanavanematele elatise saamiseks nõude Harju maakohtusse, kus hagi jäeti rahuldamata. Tallinna ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis vanavanematelt lapse ülalpidamiseks nii tagasiulatuvalt kui ka edasi lapse täiskasvanuks saamiseni välja 500 krooni ehk 30 eurot kuus.

Kohtunik: kui vanem ei täida kohtuotsust, võib elatist nõuda ka vanavanematelt

Ametlikku statistikat kohtutel vanavanematelt elatisnõuete väljanõudmise kohta kahjuks ei ole, aga kohtutest öeldakse, et mõned sellised kohtuasjad on praegu siiski menetluses.

Tartu maakohtu kohtuniku

Donald Kiidjärve menetluses on praegu just üks selline nõue.

"Lahendamisel oleva kaasuse kohaselt on lapse isalt elatis välja mõistetud alla miinimummäära, momendil on see 177,50 eurot kuus. Aga kuna ta ei suuda ka seda kohustust täita, pöördus laps oma esindaja kaudu vanavanema vastu. Siin kerkivad aga üles järgmised probleemid: kui suures ulatuses tuleks asenduskohustusena elatist välja mõista ning kas ei oleks mõttekas suunata nõue ka teise vanavanema vastu," nõustub kohtunik mõne lausega menetluses olevast kohtuasjast rääkima.

Kiidjärv ütleb, et Tartu maakohtul ei ole vanavanematelt elatise nõudmisi palju olnud ning kohtusse on jõudnud siiski vaid üksikud juhtumid.

"Selleks, et lapsele elatist välja nõuda vanavanemalt, peab olema esmalt elatis varasema kohtuotsusega välja mõistetud vanemalt. Alles siis, kui vanem ei suuda otsust täita, võimaldab perekonnaseadus nõuda elatist juba eelnevalt põlvkonnalt. Teisisõnu saab vanavanemate ülalpidamiskohustus olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla siis, kui lapse vanemalt või vanematelt ei ole võimalik lapsele ülal-pidamist saada. Kui vanem on jätnud ülalpidamiskohustuse täitmata, saavad omakorda tema vanematest solidaarvõlgnikud," selgitab kohtunik.

Samal teemal

Kommentaarid  (169)

krissu 24. september 2014 08:16
minuteada on reet ikka Tartu kohtutäitur :D
Nojah! 20. september 2014 20:12
mis sa ikka vanaisana saad enam teha kui poeg ei oska oma eluga ise toime tulla. Vanemad peaksid poistele rohkem seletama, et iga ettejuhtuva tüdrukuga ei maksa abielluda ja et suhtest last ei tule, on mehe teha. "Tööõnnetus" tuleb endal ära hoida. Ei maksa pimesi uskuda tüdrukute juttu.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS