2
fotot
ALLAKÄIGUTREPIST ÜLES: «Hea, kui on abilisi, kes aitavad otsuseni jõuda. Aga kui sa ise selle tõdemuseni ei jõua, pole ka mingitest tulemustest mõtet rääkida,» tunnistab näitleja, et lõplik otsus alkoholist loobuda tuleb siiski endal teha. (Teet Malsroos)

Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 15. jaanuaril 2007.

«See pole periood, millega kiidelda. See on alles algus. Justkui esimene kilomeetripost teel Tallinnast Tartusse,» arvutab Jan Uuspõld aega päevast, millal ta viimase pitsi viina hinge alla viskas. «Umbes aasta ja üks kuu.»

Kuigi Jan tunnistab, et ei suuda hetkeski maha raputada kukla taga kummitavat hirmsat lugu oma vennaga, on ta leidnud iseendas lõpuks rahu ja tasakaalu. Seda õhkub lausa silmanähtavalt kogu tema olemusest. Kadunud on närvitsev ja teinekord altkulmud põrnitsev Jan, kes võis päevadeks kuskile kaduda. Näitleja silmadest ja olekust vaatab vastu siirus, abivalmidus ja heatahtlikkus.

«Otsuseni tuleb siiski ise jõuda. Ja lõplikult.»

Veebruaris kinno jõudva uue kodumaise mängufilmi «Jan Uuspõld läheb Tartusse» peategelase Jani elu keeras uue lehekülje just Taaralinnas. Ometi ei saanud päev, kui ta pitsi laual kummuli keeras, algust filmist, milles omal ajal teatrivälist kuulsust kogunud näitleja teod võimendatult ja paroodiavõtmes esitatud, vaid hetkest, mil Jan ütles iseendale: stopp! Rohkem põhja pole võimalik langeda.

«Kõndisin ikka üsna kalju serval, päris põhja lähedal juba,» tunnistab ta. «Võib-olla oligi minusugu­sel vaja peaaegu põhjas ära käia, saa­maks aru, et see pole õige tee. Paar sõpra, kes mind püüdsid aidata, on hiljem tunnistanud, et nemad minusse enam ei uskunud. Vaatasid, et siin pole midagi teha. Ju ma siis polnud veel valmis seda abi vastu võtma. Ei olnud enda sisemuses valmis otsusele jõudma,» ütleb Jan hästi vaikse häälega.

«Nii et neid inimesi oli, aga see on nii kaval värk, et otsuseni tuleb siiski ise jõuda. Ja lõplikult. Sest lõpuni ei saa keegi teine sind aidata. Märkused ei maksa midagi, kui inimene ise otsust vastu ei võta. Hea, kui on abilisi, kes aitavad otsuseni jõuda. Aga kui sa ise selle tõdemuseni ei jõua, pole ka mingitest tulemustest mõtet rääkida.»

Oma elu tapvalt raskest sammust rääkides ilmub Jani silmadesse mingi siiras helk. Samas annab ta endale aru, et on teel Tartusse tõepoolest alles esimese kilomeetriposti juures ning lõpliku päralejõudmiseni on käia veel üüratult pikk tee.

Valik iseenda sees: karskus Tartus

Idee noorest ja andekast näitlejast mängufilm teha andis Rain Tolgile ja Andres Maimikule ei keegi muu kui Uuspõld ise oma üksteise järel lahvatanud skandaalidega, mis lõpuks päädisid Eesti Draamateatrist lahtilaskmisega. Janil polnud enam valikuid. Ei enda sees ega ümber. Ta valis karskuse ja Vanemuise.

Filmis ta Vanemuises ei maabu. See on mängufilm ja jätab otsad lah­tiseks. «Filmis mängin enam-vähem iseennast, küll aga see, mis seal Uuspõlluga juhtub ja toimub, on paisutatud ning on Jan Uuspõllu ümber hõljunud müüdi ja legendi paroodia,» leiab peategelane ise. Kui Tolgi ja Maimiku ideed käsikirja kokkupanemisel liialt kreisiks keerasid, oli Janil kaasstsenaristina õigus loosse sekkuda. Samas osales ta koos Maimiku ja Tolgiga kõikidel ajurünnakutel, kus mõeldi välja situatsioone ja tegelasi. «Enamik nendest ideedest läks ka filmi sisse. Selles mõttes olin ikka kaasstsenarist, sest lugu paberile pannes jään ma veel jänni,» on Jan leebelt tagasihoidlik.

Ta on ära näinud suurema osa filmi mustast materjalist ja on sellega rohkem kui rahul. «Tegelikult oli mul juba ammu soov teha road-movie’t. Või vähemalt sellises filmis osaleda, sest maantee kui selline mulle väga meeldib. Tore, et film just road-movie’na ka välja kukkus. Olen rohkem rahul, kui os­kasin oodata, sest seal kaasa löönud seltskond oli väga kirev ja värvikas. Ma ei oleks uskunud, et sellest nii suur asi tuleb,» ütleb Jan siiralt. Ja ta silmad löövad taas särama. Ta räägib innustunult, kuidas vahepeal presidendiks saanud Toomas Hendrik Ilves filmis kaasa lõi. «Sai väga hästi hakkama,» arvab professionaal. «Mängis väga täpselt sellist tegelast, millisena ta oli mõeldud, selline väärikas ja soe. Mitte peast soe, vaid hingelt soe,» naerab Jan nakatavalt.

Nüüd juba rohkem kui aasta Tallinna ja Tartu vahet pendeldav näitleja kinnitab, et sisemisest otsusest ja ka muudest asjaoludest tingituna pooltartlaseks hakkamine on olnud ta elu üks õigemaid samme. «Kui Tallinnast ära läksin, ringles mul veres veel päris palju alkoholi. Alkohol on ju mürk, mis teatavasti tapab. Nüüd olen veendunud, et mu veri on viinast täiesti puhas. Seega usun, et olen nüüd hoopis teine inimene.» Jani vaadates pole põhjust selles kahelda.

«Alkohol ja ka teised psühhotroopsed ained on tegelikult suuresti seotud. Aga kui sa jala maha saad ja nendest vabaned, kaovad nad tasapisi kõik ära,» räägib mees, kes varemgi tunnistanud, et oli omal ajal sinasõber ka narkootikumidega.

Tartu vaim pole nahka pistnud

«Olen viimasel ajal jälginud kõiki neid mõnuainetega seotud kampaaniaid. Ka statistikat, et kes on rohkem jooma hakanud, kas mehed või naised, sest see on minu jaoks olnud väga karm teema,» tõdeb Jan. «Minu meelest ei saa neid psühhotroopseid aineid liigitada, et mis parem ja mis halvem. Alkohol ei ole sugugi parem, kui need teised mürgid. Selles mõttes on meie riigi poliitika ikka väga vale. Mina pooldan küll, et viinapood oleks täiesti eraldi ja et alkoholi müüdaks teatud kellast kellani. Sama on alkoholireklaamidega. Ega nad midagi head ikka ei tee. Nad võivad olla, aga nad ei tohiks kujundada alkoholitarbimise mentaliteeti, et see ongi normaalne ja et see kuulub kultuuri juurde,» üllatab Saku reklaamikampaaniates osalev näitleja.

«Eks nüüd nii mõnigi sarjab, et Uuspõld on lolliks läinud,» loeks ta justkui mõtteid. «Aga kui mõelda, kui maast madalast käib noor inimene poes õlle ja viinapudelite vahel, et endale hoopis leiba ja saia osta, siis kujundavad need pudelite virnad tahes tahtmatult tema mentaliteeti. Samas, keda me siin süüdistame? Liviko peadirektorit ei saa ju süüdistada, ta teeb äri. Ja loomulikult kasutab ta ära kõik võimalused. Kõik reklaamivõimalused. Võib-olla ta müüks alkoholi ka kooli puhvetis, kui see võimalus antaks. Äriline ettevõte peab ju raha sisse tooma. Nii hull see asi muidugi ei ole, aga riigi sekkumine peaks siin olema tunduvalt enam nähtav,» on alkoholiga lõpparve teinud Uuspõld resoluutne.

Lõpparve tegemises näeb ta iseenda sisemise otsuse kõrval lehvivat ka abistavat Tartu vaimu. «See linn on mulle hästi mõjunud. Arvan, et keskkonnavahetus oli väga vajalik. Tartu on linn, kus on võimalik rohkem iseendaga tegelda. Tallinnas pahatihti ei anta seda või­malust, sest äri- ja kultuurimootorid käivad sedavõrd kiiresti. Kui ütled kellelegi ei, võib hoobilt tekkida rongist majajäämise tunne. Tartus seda ei ole, seal antakse sulle aega. Kui aga küsida, kas Tartu vaim on mind juba nahka pistnud või kinni püüdnud, siis seda ma ei tunne. Ma ei ole veel tallinlasi kapitalistideks ja lollideks sõimama hakanud,» naerab ta.

«Jan Uuspõld läheb Tartusse»

Näitleja Jan Uuspõld vallandatakse Draamateatrist ja ta peab sõitma Tartusse, et leida seal uus töökoht. Kuna näitlejal raha pole, on ta sunnitud hääletama ja satub kõikvõimalikesse jamadesse. Jan kohtub kavalate poliitikute, kiimaste naiste, mõrvahimuliste maameeste, hullude prohvetite, Reet Linna ja Arvo Pärdiga, kes üheskoos viivad vaese prominendi närviataki äärele. Elu annab talle vastu hambaid, aga lõpuks läheb kõik hästi. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» on koomiline road-movie näitleja saatusest Eestis.

Filmitootmisettevõte Kuukulgur Film. Produtsendid Rain Tolk ja Alvar Reinumägi. Režissöörid Rain Tolk ja Andres Maimik. Stsenaristid Jan Uuspõld, Rain Tolk ja Andres Maimik.

Allikas: Eesti Filmi Sihtasutuse kodulehekülg

Jaga artiklit

1 kommentaar

N
naine Lõuna-Eestist  /   00:11, 17. sept 2014
Jan Uuspõld on ilusa hingega ja hea inimene ja väga hea näitleja,minu lemmik.Ja seda ma ei usu.
et ta ütleb, et rohkem poleks võinud enam põhja langeda.EI usu see tundus omale nii,aga ilus hing elas ju ikkagi edasi.Kõik on vägagi hästi,muide palvetasin ta eest.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis