Korvpalli MM 2014 blogi

Ville Arike | USA esitas enesekindluse ja õigete harjumuste musterõppetunni (2)

Ville Arike, 15. september 2014, 14:46
CHAMPIONS: USA kuldne meeskond. AFP / Scanpix
Korvpalli MMil oodati algusest peale finaali, sest Hispaanias nähti ainsat võimalikku USA-le vastu hakkajat. Kui võõrustajad enneaegu konkurentsist pudenesid, jäi lootus play-off'is samuti võimsat mängu näidanud Serbia peale, aga ei. Kullamäng sai sisuliselt läbi esimese veerandajaga.

USA võitis MMil kõik mängud keskmiselt 33-punktilise ülekaaluga, taastades 20 aasta taguse totaalse võimutsemise ajastu. Kui vahepeal näis, et muu maailm jõuab ameeriklastele lähemale, siis kas nüüd on taas maha jäänud? Milles on USA nii suure edu saladus?

Samal teemal

Esmalt tuleb tõdeda: kahju, et Hispaania ja USA kohtumine nägemata jäi. Ameeriklaste pühapäevast jõudemonstratsiooni vaadates ei saa hispaanlaste kõvas vastuhakus enam kindel olla, aga nüüd me ei saagi teada, kuidas läinuks. Sest omavahel kokku ei saadud ja võrdlusmoment puudub.

Serbia paugutas 2,75 mängu tõepoolest kõvasti – kaheksandik- ja veerandfinaalis lõpuni ning kolm veerandaega poolfinaalis Prantsusmaaga. Ent juba poolfinaali viimased kümme minutit näitasid, et nende püssirohusalv hakkab tühjenema. Teise poolfinaali USA – Leedu järel hoiatas leedulaste peatreener Jonas Kazlauskas, et ameeriklaste vastu ei tohi sisse lasta ka minutilist kehvemat perioodi, ja pani ka finaali kohta täppi. Niipea, kui hästi alustanud serblased hetkeks lõdvenesid, läksidki ameeriklased oma teed ega vaadanud enam tagasi.

Ameeriklaste eelisena on välja toodud parem füüsis ja see on kindlasti oluline. Aga mitte ainumäärav. Nende treener Mike Krzyzewski sai hoolealuseid vahetada, kuidas süda lustis. Üle 25 minuti ei pidanud kedagi mängitama, sama kõva mees oli pingilt asemele võtta ja tempot sai ülal hoida.

Ent: finaalis viskas Serbia kolmesekundialast ameeriklastest 10 punkti rohkem! Ja kaotajad andsid ka rohkem korvisööte. Metsik vahe tuli sisse mitte jõu abil, vaid tagaliinist ja kaugvisetega!

Mänguoskustes polegi nii suur vahe. Serblased ja teised oskavad ka visata, põrgatada ja sööta. Osatakse luua teravusi, mille vastu ameeriklased tegelikult varasemateski mängudes päris palju vigu tegid. Aga miks siis neile vastu ei saadud?

Esimene vastus on: enesekindlus. See on lihtsalt muljetavaldav, kui palju kindlamalt ameeriklased kõike ette võtsid. Neid ei löönud kõikuma seegi, kui keegi nendega poolaja enam-vähem võrdselt või pareminigi mängis (Türgi, Ukraina, Sloveenia, Leedu). Oma asju tehti edasi ja ühel hetkel mindi ikka oma teed.

Ning muidugi finaali võimas viskekontsert – 28 minutiga oli 100 punkti täis! Telekommentaatorid ohkasid, et üle ja neljandal sekundil peale. Aga kui läheb sisse, on kolm punkti käes; ja nagu mäng näitas, langes vastase moraal üha nende kiirete korvide peale. Kui viskekoht on olemas, siis sa viskad!

Mõistagi on vaja palju ja kõvasti harjutada, et jõuda säärasele tasemele nagu ameeriklased jõudnud. Ent samavõrra tähtis on maast-madalast toimuv psühholoogiline ettevalmistus. Et mängija oleks ka valmis kõiki oma oskusi realiseerima ning need ei oleks „peas kinni", nagu sageli vabandusi kuuleme. Vaimne pool on spordis sama määrava tähtsusega kui füüsiline ja oskuste osa!

Teise suure tegurina tuuakse esile kiiruste vahe, aga sellelgi on omad põhjused, mitte pole asi ainult meeste 100 meetri jooksu aegades. Nimelt on ameeriklaste ABC muu maailmaga võrreldes mitu sammu ees. Neil on õiged harjumused, nad teevad vajalikke asju automaatselt. Sellega on seletatav vastastest kiirem üleminek kaitsest rünnakule ja vastupidi, samuti lauavõitlusse sekkumine. Mike Krzyzewski ei pidanud erinevalt vastaste treeneritest ergutama mängijaid kiirrünnakusse või kärmemalt kaitsesse lippama. Sellest automaatsusest nad saavadki kiiruses vajaliku edu ja nõnda jõutakse isegi kiirrünnakutel ründelauda võitlema.

Tegelikult on need enesekindlus ja õiged harjumused ju olnud omased kõigile USA koondistele. Miks siis vahepealsetel aastatel teised paremini vastu said? Siit tuleb kolmas suur põhjus: vastaseid ei alahinnatud, koostati MEESKOND, mitte tähekogumik. Vastaste mängude analüüsiga tegeles terve skautidearmee. Individuaalsele meisterlikkusele lisandusid üha paranev kokkumäng ja hea võistkonnavaim.

Tuntud USA korvpallivaatleja Chris Sheridan õhkas nädal enne finaali: hea, et me ei mängi Hispaaniaga mitte sel, vaid JÄRGMISEL pühapäeval! Lisades, et meeskond on veel toorevõitu ja sel hetkel tulnuks väljakuperemeestelt ilmselt vastu võtta kaotus. Finaalis nähtut arvestades tuleb tõdeda, et nädalaga sai koondis tõepoolest valmis.

Muul maailmal ei jää nüüd üle muud, kui muutunud oludes hakata korvpalli sünnimaale jälle järele rühkima. Parimad näitasid puust ja punaseks ette, kuidas see (ründe)mäng õieti käib (kaitses ei soovita päris kõike jänkide poolt näidatut eeskujuks võtta). Õppida on võimalik kõigil. Ka eesti poisikluttidel. Aga lisaks andele peab olema ka meeletult tahtmist.

2 KOMMENTAARI

d
dftc 19. september 2014, 21:59
Hispaania sai Prantsusmaa vastu baki, aga ju ta oleks võitnud USAd 40 punktiga. Huvitav loogika.
a
asd 15. september 2014, 21:08
Viimane lause meeldis mulle. Tippspordis on tõesti nii, et tippu saab ainult tahte ja töökusega. Annet võib olla, kuid kui inimene ei tööta ennast hin...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee