Foto: PantherMedia / Scanpix
Marek Vahula 20. september 2014 18:00
Sügiseses päevas on üllatused ja täna pole see mina ise. Mõned suvega armsaks saanud linnuhääled on kusagile kadunud. Üks üllatusi täis mina otsib neid taga pea, et igalt poolt. Ja nende seas olid ka varese ja rongahääled.

Need karedad bassid ja  baritonid, mis suvega armsaks saanud on, on täna teistmoodi. Sealt on puudu heledama kõlaga noorlindude hüüded justnagu kadunud oleksid nende tegijad.

Ometi on kõik suvetuttavad metsaservas olemas ja teevad häält ning vaid suvised hääled on kusagile kadunud. Neid kadunud hääli ma taga otsingi ja sügisel ongi üllatus varuks, neid hääli ei ole enam kuulda kusagil. Kõnni ringi kus sa tahad, ka tuttavates paikades, aga kadunud nad ongi.

Õhtul on üllatust täis kõndijal jõudeaeg. Ta kirjutab linna ornitoloogist sõbrale ja kirjas on suur küsimus-kuhu on kadunud noorte ronkade ja vareste hüüded ? On nad ära ränannud või vait jäänud või on midagi muud tõsist lahti, et neid kuulda enam ei ole.

Sügisene kirjakandja toob peagi tähtsa vastuse. Linnusõbrast saab lugeja ja vastus on peagi tal käes. Sügise keskpaigas on paljudel lindudel häälemurde aeg. Nende sekka kuuluvad ka varesed ja rongad ning hiireviugi näiteks. Vastuse võrra targemaks saanuna, otsin jälle ka suleliste seast.

Otsin neidsamu lindudest sulelisi, kes samasugused on kui suvel ja kes vaid lapsepõlve hääled kaotanud on ja nüüd täiskasvanute moodi häält teevad. Hiljem leidsin sügisesi teid uuesti oma tuttavate juurde ja kusagil seal sügiskuu ja viinakuu vahetuses ongi neil häälemurre. Ka seda tahtsin teada ja kahe tarkuse võrra rikkam, hakkas saabuma uus valge aeg.

Neeruti, sügis, 1982.