Õhtuleht 70

VANA HITT | "Flirt küberpartneriga mõjub reaalselt. Erutab." 

Greta Kaupmees, 14. september 2014, 13:53
 PantherMedia / Scanpix
Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 14. jaanuaril 2004.

«See on haigus. Samasugune sõltuvus nagu narkootikumist, suitsust või alkoholist. Aga pole küll kuulnud, et seda kuskil ravitakse,» pihib arhitektina töötav keskealine mees, kes pärast tööpäeva lõppu veedab tunde interneti jututubades, otsides huvitavaid inimesi ja sekspartnereid.

Mart (nimi muudetud) ütleb, et mis seal salata, ikka juhtub, et jääb MSNis tüdrukutega ka tööajal lobisema. Ta leiab, et see ei ole probleem, kui töö on tehtud. «Vahepeal kulus rohkem aega suhtlusele kui töötegemisele. Mitmeid kuid läks 12 tundi ööpäevas nii, et tegelesin vaid selle teemaga. Haigus. Samasugune sõltuvus nagu narkootikumist, suitsust või alkoholist. Aga ma pole küll kuulnud, et seda kuskil ravitakse,» itsitab mees vaikselt ja tänab õnne, et tema ülemused pole ligipääsu internetile või mõnele netileheküljele likvideerinud.

Mart tunnistab, et keele kõrva ajamine ehk flirtimine jutukas on tema jaoks möödanik, enam ta imalat juttu rääkida ei viitsi, kasutab internetti vaid kohtumiste kokkuleppimiseks. Mees ütleb, et kohtumised on konkreetsed – on seltskond, kellega peetakse tunnine viisakas vestlus ja siis tuleb ebamäärane lahkuminek; teine seltskond on selline, kellega pole muud juttu kui kähku voodisse.

Vahel laseb Mart mõne küberpartneriga seksuaalfantaasiatel lennata. «Fantaasia mõjub täitsa reaalselt. Ajab kõvaks. Arvan, et põhjus, miks osa naisi küberseksi teeb, on vabandus, et siis ta ei peta meest. Fantaseerida ju võib. Fantaasiad on kõigile lubatud. Minu jaoks on see siiski vaid hea eelmäng. Pihku tampimine mind ei huvita ja jutukates on kõikjal ühesugune möla. Kui privasse (privaatsesse vestlusse) satud, siis võib midagi põnevat toimuda.»

Millal sa hakkasid internetis suhteid sobitama?

«Sain internetiühenduse 1996. aastal, siis oli tarvis võimalikult laia maailma haarata. Põnev oli peaaegu et reaalajas suhelda Ameerika, Austraalia või Filipiinidega. Alguses oli igal pool tutvusi. Põhjendasin enda jaoks asja hea inglise keele praktikaga. Nüüd on Rate.ee uus tase.

Mingil hetkel tüütas selline suhtlus ära. Küllaltki ebareaalne on, et kunagi ka näiteks mõne filipiinlannaga reaalses elus kohtun. Pilte ikka vahetasin ja kirju, unistusi.»

Kas sa oled oma arvutisõbrataridesse armunud?

«On juhtunud muidugi, et olen armunud internetituttavasse. Mis see armumine üldse on? Ikka enda illusioon. Kui inimest ei näe ja ainult kirjutad... need on ainult sõnad ja neid võid lugeda, nagu ise tahad. Alguses kipubki see viga olema. Tunded lähevad suuremaks ja liblikad lendavad. Küberseksi ja kõike on proovitud. See on lihtsalt kire üleskütmine.»

Sa leppisid interneti teel kokku ka kohtamise. Kas kohtudes oli kirg jahtunud?

«Kirja teel suhtlemise viga kippuski see olema. Mitte ainult ühel, vaid mõlemal poolel. Algul olid meeletud illusioonid. Kui kokku saime, oli maa peale kukkumine valus. Vana tuntud tõde on see, et naiste jaoks on jutt tähtsam kui välimus. Meeste jaoks kipub vastupidi olema. Usun, et minu pettumine oli järsem kui vastaspoolel (naerab). Sellepärast Rate.ee mulle meeldibki, et seal on ka pildid üleval.»

Kas oled sealt kaaslase leidnud?

«Sõdin täie jõuga alati selle vastu, et teha mingit vahet, kas tutvutakse netis või reaalses elus. Nii või teisiti on inimese tundmaõppimine nagu pusle kokkupanek. Viimasel ajal olen netti ainult selleks kasutanud, et kohtumine kokku leppida, mitte selleks, et inimest tundma õppida.»

Mis on sinu tüüpilised teemad netivestluses? Tere, kui vana oled, tule kohtama?

«Kui piisavalt palju seal suhelda, siis selliste teemadega tsükkel saab kiirelt läbi. Mõttetu tunne tekib pikapeale. Ei viitsi iga kord uuesti sama juttu kirjutada. Need andmed on netti juba üles riputatud, et saaks kohe mingi teemaga alustada. Aga see, kas inimene mulle meeldib, selgub ikka kohtudes, kui inimest näed.»

Kuidas sa naistele mõista annad, et tahad nendega seksida? Küsid otse?

«Võib ka nii, jah. Anonüümne keskkond annab head võimalused. Näiteks neli küsimust: mis su silmavärv on, kui pikk, palju kaalud, kas seksime? Naised räägivad, et on tohutult palju selliseid mehi, kes just nii küsivad. Võib-olla 100 korda küsid ja üks on samal lainel, lähebki õnneks. Minu kohtingutel on esimesest hetkest selge, kas on huvi üldse edasi minna või ei. Kui ei ole, siis viisakas vestlus ja pärast seda ebamäärane lahkumine. Kuid on ka selliseid, kellega vestelda polegi millestki. See-eest jõuab hästi kiiresti ühisele keelele, et voodis võiks huvitav olla. Ja ongi.»

«Enda ootustest ja unistustest rääkides. Siis tekib soov, et võiks kohtuda ja need unistused realiseerida. Igasugu variante on kohtamisel, mina olen käinud ujumas, jalgrattaga sõitmas, metsa ja mere ääres piknikul.»

Milline on olnud kõige meeldejäävam internetitutvus ja kohtamine?

«Olin ühe neiuga piknikul, sel ajal käidi autos sees. Hakkasime laiali minema ja siis tekkis täiesti spontaanne meeletu seks kapoti peal, kusjuures parklas mitu autot sel ajal vahetus. Ma ei osanud isegi unistada, et nii läheb.

Tavaliselt see ei tööta, kui eelnevalt midagi konkreetset kokku leppida. Oleme grupikaid korraldanud. See on kõige masendavam, kui tead, kuidas peab käituma ja et nüüd olen kohustatud seksima, sest leppisin nii kokku. Mis saab veel jubedamat olla kui kohustuslik seks?»

Ülemused: e-flirt tööajal pole meie asi!

E-flirt on tervislikum kui suitsupaus

Ilona Leib, siseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja: «Siseministeerium ei kontrolli töötajate e-kirjavahetust. Kui saaksingi teada alluvate e-flirdist, poleks see ju minu asi. Kuni kõrvaltegevused töö tulemuslikkust ega panust vähenda, ei puutu need ülemusse. Usun vääramatult igaühe õigusesse privaatsusele ja eraelule. Iga ülemus on eelkõige inimene – mina olen tolerantne ja inimesena oma alluvate suhtes sõbralik. Klientidele alati kättesaadav olla ja nende kiire abistamise vajadus on meie osakonnas igaühele selge ja tänu sellele elavad meie tiimi liikmed eraelu alles siis, kui töö seda lubab. Kindlasti on tunni jooksul kirjaflirdile kulutatud 5 minutit olulisem ja märksa tervislikum puhkus kui sama aja kulutamine näiteks suitsupausile.»

Vallandaksin töö juurde prostituudi kutsumise eest

Ainar Ruussaar, ETV programmijuht: «Kuna e-kiri on peale ametialase asjaajamise ka väga isikliku suhtlemise võimalus, ei tohiks e-kirjavahetust keegi luurata ega jälgida. Seega ei tohiks üheski normaalses organisatsioonis tekkida olukorda, kus ülemus saab jälgida alluvate elektronkirjade liikumist või mis veel hullem, nende sisu.

Seega ei saa normaalses organisatsioonis ülemus ka alluvate e-flirdist teada. Ja arvata võib, et peale e-flirdi flirdivad inimesed ka muud moodi (kohvikus, tähtpäevadel, tänavatel), siis paistab tõsine flirt silma. Ausalt öeldes pole inimsuhted sellisel tasemel ülemuse asi. Mitte seni, kuni need ei kahjusta organisatsiooni mainet. Prostituudi tellimise eest töökohale vallandaksin aga alluva kohe.»

E-võrgutus: poolt ja vastu

Väike kontoriflirt annab tööpäevale ainult särtsu juurde. Eriti mõnus on magusaid kirjakesi lahti klikkida pärast närvesöövat koosolekut.

Elektronvõrgutamine on hea kas või tänu sellele, et ihaldatu ei näe, kuidas sul komplimente tehes kõrvad punaseks lähevad. Aga siingi on omad kavalused ja ohud.

Esmalt tee kindlaks, ega su firma töötajate e-postil silma peal hoia.

Lihtsalt lambist meilidega pommitada pole kuigi hea mõte – otsi geniaalne põhjus! Näiteks saada töökaaslastele kutse õhtusele olengule, aga tema nimi jäta listist välja. Siis saada kutse talle edasi, juures silmakirjalik märge: «Ups, kuidas ma küll sinu ära unustasin!» See nipike peaks aitama teil juba omavahelist suhtlust alustada.

Esialgu püüa kirjad üsna asjalikud hoida – flirdiga alusta tasapisi.

Kanna hoolt, et iga e-kiri ikka küsimärgiga lõpeks.

Kui kolleegiga e-flirti alustad:

kõigepealt mõtle hästi järele, kas võita on ikka rohkem kui kaotada;

arvesta, et kauaks kahe töökaaslase soojemad suhted saladuseks ei jää;

ära looda, et kolleegid suhtuvad teie afääri mõistvalt ja heatahtlikult – leebe reaktsioon on pigem meeldiv üllatus kui reegel. Eriti kui partner on su ülemus või alluv;

teil mõlemal läheb vaja suurt tahtejõudu, et pärast romansi lõppu koos edasi töötada – teil pole õigust isikliku kibestumise pärast kontoris halba õhkkonda luua.

Kuidas kolleegid selle küll välja nuhkisid?

Veidrad mäluaugud

Tavaliselt püüavad flirtivas meilivahetuses olevad kolleegid teineteist ülejäänute ees narruseni püüdlikult ignoreerida – võib-olla mõni hakkabki uskuma, et vihkate teineteist, kuid samas on oht äärmusteni minna. Väga kahtlane, kui aastaid kõrvuti töötanud inimesed äkki teineteise nime ei mäleta: «Mari? Missugune Mari? Aa, see Mari!»

Naeratus kuvarile

Huvitav, mida kolleegid mõtlevad, kui sa iga veidikese aja tagant taas äraoleval ilmel monitori külge kleepud? Võid ju proovida valetada, et sulle saabub pidevalt erakordselt köitvaid reklaamkirju...

Pilgud ja nooled

Suurimad äraandjad on siiski teile endalegi märkamatud pikad ja pidevad kontrollpilgud: kellega ta küll lõunale läheb? Märkas ikka mu uut soengut? Mis tal tema laua juurde asja on? Vastab ükskord mu kirjale või ei?

Välisajakirjanduse põhjal Katrin Pauts

«Teisel pool traati võib varitseda hunt!»

Esimesena tuleb pähe asjaolu, et suhtlusringi suurendamisega kasvab peale õnne ka ebaõnne risk. Igal uuel inimesel on ju (nähtavad ja nähtamatud) varjatud tagamaad. E-post lisab tinglikult võttes nii loomulikku anonüümsust (me ei näe paarilist) kui ka valelikkust (paariline väidab ennast kellekski teiseks). Virtuaalmaailma kõikjalolek suurendab ka oluliselt kontaktide arvukust.

Öeldakse, et anonüümsus võimaldab vabamalt vestelda. Ilmselt on paljudele sellist enesekontrolli lõdvemaks laskmist ja enesehinnangu kriitikavabadust vaja. Interneti vestlustubade ja e-kirjade lühikeses ajaloos on üllatavalt palju õnnelikke teineteise leidmisi.

Paraku väheneb virtuaalsuhtlemises ka valvsus. Viimane meelitab kohale kurjad tüübid, kes ajavad mesimagusat juttu ja meelitavad õnnetuid suhtlemisvabadusest uimaseid inimesi oma lõksu. Interneti ajaloos on häirivalt palju majandus- ja seksuaalkuritegusid ning isegi mõrtsukatöid, mille juured asuvad vestlustubades ja juhuslikes elektronflirtides.

Valelike inimeste koondumine odava anonüümsusvahendi taha ja uute kontaktide loomise lihtsus suurendavad virtuaalmaailmas riski, et «teisel pool traati on hunt». Igaühe enda otsustada on riski taluvuse piir.

Sisetunde põhjal arvan, et tundmatus kohas virtuaalvestluse ülesvõtmise käigus miini peale sattumise võimalus on alla 5%. Samas on kohti, kus võib peaaegu 100% endale kurja kaela meelitada. Viimasel ajal pööratakse tähelepanu juhtudele, kus tõeliselt haiged inimesed interneti teel kontakti leiavad ja seejärel oma hulluses uue kvaliteedi saavutavad. Olgu näiteks hiljutine õõva tekitav lugu, kus Armin Meiwes tappis ja sõi suve jooksul suure osa Bernd Brandes’ist, kuna viimane seda oli soovinud, ja veel pooleldi elus olles ise võikast söömingust osa võttis. Mehed leidsid ennast e-posti kaudu.

Kristjan Port, Raadio2 arvutisaate «Võrgutaja» juht

Kuidas elektrooniliselt tundeid väljendada

Selleks on olemas väikesed märgid, mida kutsutakse emootikonideks (ingl. emoticon). Peale laialt levinud naeratuse J ja kurva näo L on olemas veel kümneid võimalusi:

Suudlus :*

Silmapilgutus ;)

Mossitamine :<

Pettumus või kahtlus :/

Viha >:(

Saladus (minu suu on suletud) :X

Väike üllatus :o

Suur üllatus =:o

Nutt :~(

Huulte limpsimine :9

Keele näitamine :P

Kallistus {kallima nimi}

Kulmukergitus O.o

Silmad pärani O.O

Roosi kinkimine @>- -’---,----

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee