TOIMIK: Avo Viioli kriminaalasja üheksa köite vahel on asitõenditena tema käest saadud kasiinode kuldkaardid ja kaarditehingute väljavõtteid paarisajal leheküljel. (Arno Saar)

Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 12. jaanuaril 2001.

Ehkki arvestust, kui palju Avo Viiol täpselt kasiinodes maha on mänginud, ei ole keegi pidanud ega saagi puudulike andmete tõttu teha, loovad kolme kasiinoketi kliendikaardi väljavõtted Viiolist pildi kui zombist, kes viis kasiinodesse tõepoolest miljoneid.

Poolteist aastat vangis olnud ja suure tõenäosusega tänu korralikule käitumisele lähiajal ennetähtaegselt vabanev Avo Viiol veetis üheksaköitelise kohtutoimiku materjalide järgi otsustades kasiinodes öid ja suutis ühe jutiga maha mängida 200 000– 300 000 krooni.

Ehkki päevasel ajal oli Avo Viiol kultuurkapitali direktorina osalenud kasiinode pidulikel üritustel ja tema amet oli ilmselt teada, ei tekkinud üheski kasiinos küsimust, kust mehe raha pärineb.

Kas 8,5 miljonit saab maha mängida?

«Võib-olla tuleb oma seisukohti korrigeerida, aga omal ajal praktikutega konsulteerides jäi küll selline mulje, et see aeg ei olnud küllalt pikk, et nii suurt summat mängutubadesse laiali tassida,» kahtleb Hasartmängu Korraldajate Liidu direktor Tõnis Rüütel nagu paljud teisedki 8,5 miljoni mahamängitavuses kahe ja poole aastaga.

Karmi konkurentsi tingimustes on tema sõnul võiduprotsendid üle 90, seetõttu peaks nii suure summa põletamiseks veetma kasiinos ööd ja päevad, mida tark ja tööga hõivatud inimene endale lubada ei saa.

Viioli kriminaalasja põhjalikult uurinud kaitsepolitsei vanemassistent välistab miljonite kõrvalepaneku.

«Kuriteo kvalifikatsiooni mõttes ei olnud sel tähtsust, mida rahaga edasi tehti,» selgitab uurija, et peamine oli tõendada, kes ja kui palju raha kultuurkapitalist riisus.

«Kui oleks tõesti raha kivi all, tuleks see muidugi üles leida ja seaduslikule omanikule tagastada, aga kasiinode väljavõtted kinnitavad Avo Viioli ülestunnistust,» lisab uurija.

Kahtluseussi kõrvaldamiseks kontrolliti põhjalikult nii Viioli enda kui ka tema lähedaste majandusseisu, välismaal käike ja võimalikke pangakontosid.

Välistati ka võimalus, et kokkuleppel diileriga võidi kliendikaardile märkida läbimängituks olematut raha.

Avo Viiol hindab 1999. aasta detsembrist 2002. aasta augustini kasiinodes koos võitudega maha mängitud raha suurusjärku 10 miljonile.

Tagasihoidlik algus paari tuhande kaupa

Mängis Viiol Tallinnas: Olympicus, Monte Carlos, Bally’sis, Victorias, Sfinxis, Imperiaalis jne. Kolmest esimesest kasiinost sai kaitsepolitsei ka andmeid. Nende detailsus erineb, sest tänini pole kasiinodel olnud üheselt tõlgendatavat kohustust mängurite üle arvet pidada. Monte Carlos ületab tõestatult läbi mängitud summa 6 miljonit, Olympicus 1,5 miljonit ja Bally’sis 33 500 krooni.

Ehkki lünklikult, visandavad kriminaaltoimikusse lisatud paarsada lehekülge väljavõtteid Viioli kasiinos käikudest mänguri masendava portree.

Esimeste dokumentaalselt tõestatud kasiinos käikudeni 2000. aasta augustis oli Viiol kultuurkapitali kontolt jõudnud välja võtta 640 000 krooni. Paari tuhande kaupa panustades kõiguvad õhtuga läbi mängitud summad algul 4000 kroonist 35 000ni.

Mängimas käib ta peaaegu iga päev. Seansid kestavad õhtul kella seitsmest-kaheksast kümne-üheteistkümneni või öösel kahe-kolmeni. Ka pangast võtab ta ainult talle teadaolevalt kultuurkapitali kontolt häbelikult 20 000–40 000 krooni kaupa.

Novembris 2000 lisandub Olympic Casino kliendikaardile Monte Carlo kaart ja nüüd saab jälgida, kuidas mees ühes kohas lõpetades teises kohas alustab.

Summad jäävad esialgu mõlemal pool paarikümne tuhande kanti, kuid mänguaeg kipub venima varaste hommikutundideni. Järgmine päev kulub arvatavalt taastumiseks.

Sularaha hakkab Viiol pangast välja võtma 50 000 krooni kaupa.

Pärast paari suuremat hävingut 2001. aasta suvel (Viioli enese sõnul paari tunniga 80 000 krooni) solvub ta Olympic Casino peale ja keskendub Vabaduse väljaku ääres Monte Carlo mängukohtadele.

Murdumine ja põrgulikud mänguööd

Tasapisi kerkivad panused öö lõpetuseks 30 000–40 000ni. Murdepunkt saabub 2001. aasta novembris.

4. november (õhtul kella poole üheteistkümnest järgmise hommiku kella kaheksani) 74 000 krooni. 6. november 175 000. 10. november 73 000. 14. november 274 400. 17. november 166 400. 23. november 268 000. 30. november 187 000 krooni. Ühe kuuga kaotab ta 1,2 miljonit.

2002. aasta, vangilangemise aasta, võtab Viiol vastu kasiinos, mängides hommikuks maha 317 300 krooni.

Nüüd hakkavad järgnema ka tõelised mängumaratonid, kus mees mõni kord kolm ööpäeva järjest kasiinost peaaegu ei lahku või käib sealt väljas väga lühikeseks ajaks.

Kolleegid muretsesid Viioli tervise pärast

Kolleegid kultuurkapitalist muretsesid Viioli tervise pärast. Raamatupidaja nõudis talt tulutult vajalikke pangadokumente.

Kultuurkapitali nõukogu liikmete seas hakkas maad võtma arvamus, et ehkki Avo Viiol oli olnud algul hea investeerija ja kultuurkapitali varanduse kasvataja, ei toiminud kultuurkapital enam tänu temale, vaid temast hoolimata.

Nõukogu soovis vahetada audiitorfirmat ja Viiol valmistus enese sõnul ülestunnistuseks ja katkestas mängimise. Tema dokumenteeritud mängudesse tuleb tõesti 2002. aasta aprillis-mais paus, ehkki raha võtab ta selle kahe kuu jooksul välja endise aktiivsusega (kokku 761 500 krooni).

Juunis-juulis mäng jätkub, kuni ta 13. augustil vahi alla võetakse.

«Mina jõudsin arvamusele, et tema mängurlus oli haiguslik,» kinnitab uurija, kes on Viioliga tunde vestelnud ja mitu kuud dokumente uurinud.

«Kui selle taga oleks olnud rahapaigutus, siis ei oleks see niimoodi välja tulnud.»

Vabanedes peab Avo Viiol minema ravile

Tartu vangla ja Ida-Viru kriminaalhooldajad on põhimõtteliselt nõus supermänguri tema palve kohaselt enne tähtaega trellide tagant välja laskma.

Lõpliku otsuse langetab Tartu maakohus.

Tartu vangla on seadnud tema vabanemiseks kolm tingimust. Viiol peab kuu jooksul asuma tööle, jätkama kahju hüvitamist ja läbima sõltuvusteraapia.

Oht käitumiskontrolli tingimuste rikkumise korral vanglasse tagasi sattuda kestab Viiolil 14. aprillini 2005, mil saab täis kogu karistusaeg.

Seni on Viiol hüvitanud 5419 krooni, mis on katnud kohtukulud.

Kultuurkapitalile peab ta tagastama 8 539 778 krooni, kuid eelisõigus oma teenistusele on kohtutäituril, kel on õigus nii suure summa pealt võtta lisaks 62 000 krooni. Oma vangistuseelse palgatasemega kuluks Viiolil võlgnevuse kustutamiseks 75 aastat.

Kasiinod karmistavad registreerimist

Avo Viiolil vedas, et kaitsepolitseil õnnestus saada mingidki dokumendid, mis tuvastavad läbimängitud summa suurust. Kriminaalasja uurija ütleb, et veelgi parem oleks, kui kõik andmed olnuks kättesaadavad arusaadavalt ja selgelt krooni täpsusega.

Ehkki 1995. aastal vastu võetud hasartmänguseadus kohustab mängulaudadega kasiinodes kõiki viibijaid ja nende üle 5000 krooni suuruseid võite valitsuse kehtestatud korras registreerima, ei ole valitsus vastavat korda seni kehtestanud.

Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna õigusaktide talituse juhataja Aet Sallaste selgitab põhjusena, et õiguskantsleri seisukoha järgi ei ole säärane isikuvabaduste piiramine vabariigi valitsuse määruse tasandil kooskõlas põhiseadusega. Asja peaks reguleerima seaduse tasandil.

«Edaspidi on kavas mängukohas viibivate isikute registreerimise kord sätestada seaduses,» selgitab ta. Uue hasartmänguseaduse eelnõu on rahandusministeeriumis ette valmistatud ja saadetakse kooskõlastusringile selle aasta esimesel poolel. Eelnõus on kavandatud kehtestada nii kasiinosse sisenemise kui ka hasartmängus osalemise registreerimise kohustus. Panuste, võitude ja väljamaksete registreerimise kohustus algab 15 000 kroonist, mis on juba kirjas ka selle aasta esimesel jaanuaril jõustunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses.

Hasartmängude Korraldajate Liidu direktor Tõnis Rüütel tunnistab, et ühtseid reegleid, kuidas ja mis andmeid mängupõrgud registreerima peavad, ei ole olnud ja iga kasiinokett on seda seni teinud oma äranägemise järgi.

«Alles eile oli meil koosolek rahapesu andmebüroo juhi Arnold Tenusaarega ja lähiajal on veel paar töönõupidamist,» räägib Rüütel kasiinode koostööst keskkriminaalpolitseiga, mille tulemusel peaks rahapesu tõkestamise seaduse rakenduse kord kasiinodes paika loksuma hiljemalt märtsiks. «Vagunid ei saa vedurist ees olla,» kommenteerib Rüütel.

Kasiinode eestkõneleja hinnangul on 15 000kroonise alampiiri puhul oht, et tohutus andmemahus kaovad suured kalad pahna sisse.

Mängupõrgud peavad andmeid viis aastat säilitama, kuid miski ei pane neile praegu otsest kohustust Viioli sarnasest mängurist ametivõime teavitada.

Rahandusministeerium ei pea vajalikuks ega otstarbekaks sellise nõude kehtestamist ka edaspidi. Piisab, kui rahapesu tõkestamise seaduse alusel on hasartmängu korraldajatel kohustus teatada rahapesu andmebüroole kõigist rahapesu kahtlusega tehinguist. Mis on kahtlane ja mis mitte, jääb sõltuma hasartmängu korraldaja suvast.

Kultuurkapitali juhtum

Avo Viiol sai Eesti Kultuurkapitali tegevdirektoriks 14. veebruaril 1995. Varem Tartus elanud ja majandusloenguid pidanud Viiol kolis Tallinna 1993. aastal, naine ja kolm last jäid Tartusse.

1997. aastal tutvus Viiol EBSis töötava neiuga, kellest sai tema armuke. Koos käidi reisimas Aafrikas ja Skandinaavias. Maksis Viiol, kuid luksust ei olnud.

Viiol tasus oma ligi 20 000 krooni suurusest kuuteenistusest iga kuu ka 5000 krooni abikaasale ostetud korteri laenuks. 1999. aastal pakkus ta armukesele autoliisingut (samuti 5000 krooni kuus, millest armuke maksis umbes 3000).

1999. aastal hakkas Viiol kasiinodes mängima. 1999. aasta lõpuks oli ta kultuurkapitali rahast võtnud umbes 250 000 krooni. Puudujäägi katmiseks müüs ta teiste teadmata maha kultuurkapitali omandis olnud korteri ja avas ainuisikuliste volitustega salakonto, kuhu lasi kanda korterimüügist saadud 550 000 krooni. Jäägi – 300 000 krooni – mängis maha.

Dokumente võltsides teeskles Viiol kultuurkapitali raha investeerimist mitme miljoni eest Sangari ja Kesko võlakirjadesse. Tegelikult mängis ta selle raha maha, lootes alguses oma kaotatut tagasi võita, hiljem lihtsalt kontrolli kaotanud mängukirest.

2001. aasta lõpul tunnistas Viiol oma abikaasale, et on hasartmängur, kuid ei rääkinud summadest. Naine ja lähedased arutasid võimalust, kuidas raha tagasi maksta. Naise soovitatud psühholoogide poole Viiol ei pöördunud.

Armuke ei teadnud enese sõnul mehe mängukirest midagi. Nende suhe oli jahenenud, sest peret luua soovinud neiu polnud rahul varjueluga, kui isale külla sõitnud laste korral pidi tema põgenema. Viiol elas oma üürikorteris üksi.

2002. aasta suvel lõppes armukese autoliising. Et Ford Focust armukese nimele vormistada, pidi Viiol saama oma seaduslikult abikaasalt loa ühisomandi müügiks. Asi lõppes lahutusega.

Viiol vältis töökaaslasi. Suhtles nendega lauale jäetud kirjakeste ja e-posti vahendusel. Arvati, et tal on terviseprobleeme. Lõpuks loobus Viiol dokumentide võltsimisest ja jättis need lihtsalt esitamata.

13. augustil 2002 esitas kultuurkapitali raamatupidaja kultuuriminister Signe Kivile avalduse. Samal päeval andis Avo Viiol kultuurkapitali nõukogu liikmetele oma ülestunnistuse ja ta võeti vahi alla. Minister Kivi astus tagasi. Kapo uurimine jõudis järeldusele: Viiol toimetas selliselt, et raamatupidaja ja kultuurkapitali nõukogu liikmed ei saanud toimunu eest kriminaalkorras vastutada.

6. jaanuaril 2003 mõistis Tallinna linnakohus vastavalt prokuröri ja Viioli lihtmenetluse kokkuleppele karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud reaalset vangistust ning kohustuse 8,5 miljonit kultuurkapitalile tagasi maksta.

Jaga artiklit

2 kommentaari

H
huvitav  /   19:09, 13. sept 2014
Tea kes see neiuke EBSist oli?

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis