Maailm

Hauad, millest kirjutamine toob kaasa pahandusi (15)

Sander Silm, 14. september 2014, 13:00
VÄRSKED HAUAD: Võbutõ surnuaiale maetud Pihkva dessantväelaste Leonid Kitšatkini ja Aleksandr Ossipovi haud.Foto: Pskovskaja Gubernja
Pihkva kuum teema: hukkunud dessantväelased

"Maladoi tšelovek, kuhu te enda arust lähete!" hüüab Pihkva oblastihaigla neuroloogiaosakonna sissepääsu juures istuv arst. "Lev Šlosberg, esimene palat. Vabandust, ma ei teadnud, et pean teie käest luba küsima," vastan pugejaliku ilmega. Ilmselgelt meeldib vastus meedikule ning ta saadab mind teele pobinaga, millest võis aru saada vaid sõnadest kiiresti ja läbisõiduhoov.

Pihkva oblasti regionaalse assamblee liige ning kohaliku nädalalehe Pskovskaja Gubernja väljaandja Šlosberg on oblastihaigla neuroloogiaosakonna vaieldamatult kõige prominentsem patsient.

Talle on eraldatud privaatpalat koos kirjutuslaua, televiisori ja uriseva külmikuga ning tema ukse taga loeb ajalehte relvastatud erariides politseinik.

Lev Šlosberg selgitab eelnevalt telefonis, kuidas politseivalvest mööda saada.

"Öelge lihtsalt, et olete Sander ja Eestist, nad teavad," selgitas ta telefonis.

Nii ka sünnib. Kiire pilk passile ning mul lubatakse astuda palatisse number üks, mis on alates 29. augustist Pihkva oblasti ühe opositsioonilisema poliitiku ja ettevõtja kodu.

Salapärased matused

Tegelikult algas sündmuste ahel juba 25. augustil, kui kohaliku nädalalehe Pskovskaja Gubernja väljaandja Lev Šlosberg läks koos oma kolleegi Aleksei Semjonoviga Pihkva külje all Võbutõ surnuaiale, kuhu pidi maetama Ukrainas hukkunud Pihkva 76. dessantdiviisi võitleja Leonid Kitšatkin.

Väljaande toimetus selgitas hiljem oma veergudel, et kui nad tollel esmaspäeval surnuaiale läksid, olid nad kindlad, et mingeid matuseid pole. Et tegemist on infosõjaga, et Venemaa kaitseministeerium ei valeta ja et 76. dessantdiviisist pole keegi hukkunud.

Kuid matused olid. Olukord pingestus juba surnuaial, kui mõlemat ajakirjanikku ründasid noored erariides mehed.

Samal päeval kerkis surnuaialegi teine värske hauakääbas, mille ristile oli kirjutatud Aleksandr Ossipovi nimi. Mis juhtus Aleksendriga, on seni teadmata. Pihkva ajakirjanikud said teada vaid, et tegemist oli samuti dessantväelasega.

Meediapomm plahvatab

Pskovskaja Gubernja ilmub kolmapäeviti, kuid kuna materjal oli sedavõrd kuum, siis riputas väljaanne juba esmaspäeval oma veebiküljele Lev Šlosbergi kolumni "Elavad ja surnud" ning Aleksei Semjonovi artikli "Sõda kirjutab kõik maha".

Tegu oli tõelise meediapommi plahvatusega. Linnas, kus dessantdiviisiga on seotud tuhanded inimesed, sosistati ammu, et dessantväelastega on toimumas mingi jama. Kuid nüüd oli kuulujuttudele saadud mingigi kinnitus.

Huvi artikli vastu oli sedavõrd suur, et õhtuks jooksis veebileht kokku. Vandenõuteoreetikud nägid selle taga kohe kellegi karvast kätt, kuid nädalalehe peatoimetaja Svetlana Prokopjeva sõnul oli põhjus lihtsamast lihtsam: leht kukkus suure loetavuse tõttu kokku.

Nii luges Aleksei Semjonovi artiklit veebis 150 000 inimest, kümneid kordi rohkem väljaande artiklite tavapärasest loetavusest.

Muide ka Aleksei Semjonov pole Pihkva sõjaväelaste hulgas just tundmatu kuju. Tema vanaisa, polkovnik Semjonov, kuulus II maailmasõja päevil dessantdiviisi juhtkonda.

Kogu rood tõmmati maha

Kuigi Venemaa kaitseministeerium nimetas jutte Ukrainas hukkunud Venemaa sõjaväelastest jamaks, tõi iga järgmine päev järjest uusi teateid seal surma saanud sõjaväelastest. Ajalehe toimetuse poole pöördus inimesi, kes olid mures kas oma lähedaste pärast või ütlesid lihtsalt, mida asjast arvavad.

Avalikustatud kõnedest selgus, et Pihkva 76. diviisi võitlejate baasil formeeritud üksuses hukkus Ukrainas peaaegu terve rood. Kuna dessantvägedes kuulub roodu koosseisu 80 võitlejat, siis esimesel pilgul näis tegu olevat uskumatu looga.

Muide Pihkva dessantdiviisis on roodu hukkumisel justkui märgiline tähendus. 2000. aasta märtsis hukkus Tšetšeenia teise sõja ajal diviisi 6. rood ehk 84 võitlejat.

Toda sündmust meenutab praegu diviisi peasissekäigu juures langevarjukuplit meenutav mälestusmärk.

Löök pähe kaotab mälu

Pihkvas olid aga augusti viimasel nädalal ärevad ajad. Loode-Venemaa unisesse provintsilinna sõitsid hukkunud dessantväelaste matuseid kajastama kümned ajakirjanikud.

Kuid seal võeti neid vastu mitte just väga sõbralikult. 25. ja 26. augustil sattusid sõna otseses mõttes löögi alla Novaja Gazeta, fontanka.ru, Russkaja Planeta ja telekanali Dožd ajakirjanikud.

Seetõttu oleks pidanud ehk ka tavaliselt jalgsi liikunud Šlosberg olema ettevaatlikum. Sellegipoolest helistas ta 29. augusti hilisõhtul oma kolleegile Aleksei Semjonovile, et saada korraks kokku, kuna oli üks mittetelefoni jutt. Šlosberg kahtlustas, et tema telefoni kuulatakse pealt ja tõenäoliselt ta ei eksinud.

Šlosberg väljus Jan Fabritsiuse tänaval toimetuse ruumidest ja kõndis Oktjaberskaja prospekti poole, kus teda pidi ootama Semjonov. Šlosberg jõudiski sinna, kuid Semjonovi sõnul oli teda raske ära tunda: mees oli verine, porine ja taarus.

Pähe löögi saanud Šlosberg tundis Semjonovi ära, kuid ei mäletanud juhtunust midagi.

Pealtnägijad rääkisid hiljem, et sündmuskohalt jooksid minema kaks meest. Kohale kutsutud kiirabi toimetas Šlosbergi haiglasse, kuhu politsei paigutas ka valve. Käesoleval nädalal peaks Šlosberg haiglast välja saama. Kuidas ja kes tema julgeoleku eest nüüd vastutab, seda ei osanud ta esmaspäeval öelda.

Pskovskaja Gubernja peatoimetaja: tahame teha vaid head ajakirjandust

Pskovskaja Gubernja (Pihkva Kubermang) peatoimetaja Svetlana Prokopjeva sõnul pole nende väljaanne opositsiooniline trükis, nende ambitsioon on teha vaid head ajakirjandust.

Kui veel mõni nädal tagasi teadsid väljaandest Pskovskaja Gubernja vaid kohalikud, siis pärast 25. augustit on Prokopjeval tulnud võõrustada nii kodu- kui ka välismaa ajakirjanikke.

Väga rõõmus peatoimetaja taolise tähelepanu üle just polnud, kuna ta rõhutas, et nende eesmärk pole olla mingi rõhutatult opositsiooniline ajaleht.

"Minu ambitsioon on teha head ajakirjandust ja kõik," ütles ta.

See on ka väljaandel õnnestunud, sest väljaandja Lev Šlosbergi sõnul on ajaleht oma väiksusest hoolimata saanud kõikvõimalikke Venemaa pressipreemiaid.

"Sellegipoolest teadsid varem meid peale lugejate inimesed ka Piiteris ja Moskvas, kuid nüüd teavad meid kõik. Aga meil pole plaaniski hüpata ambrasuurile või kõigutada Putinit. Me teeme lihtsalt oma tööd," toonitas ta.

Erilise jõukusega väljaanne ei hiilga ning toimetuse palgal on vaid kaks inimest. Oma osa lehe ilmumisse annavad ka vabatahtlikud autorid, kes kaastööde eest honorare ei küsi.

Väljaande suhteid kohalike võimudega pidas Prokopjeva töisteks.

Pihkvas läbi pekstud ajakirjanik: Putini tegevus käivitas nõukogude inimesed

Olete tõenäoliselt haigla kõige prominentsem patsient, kuna käsu teid valvata andis isiklikult Pihkva oblasti kuberner?

Kuberner tõesti ütles seda, kuid mingit käsku ta politseile anda ei saanud, kuna politsei on meie riigis föderaalalluvuses.Kui aus olla, siis ma pigem eelistaks mitte omada sellist kuulsust. Mul läks veel suhteliselt hästi, kuna jäin rünnaku järel ellu, kuid sellist au pole mulle tõesti tarvis.

Millest taolised rünnakud tulevad? Kas Ukraina sündmused on polariseerunud Pihkva inimesi?

Polariseerumine pole mitte ainult Pihkvas, vaid kogu Venemaal. Riik on sattunud omalaadsesse mentaalsesse lõhesse, kus ühel pool on nõukogude inimesed.

Need on inimesed, kes olid vaimustuses Krimmi annekteerimisest, kes on valmis õpetama Ukrainat ja mitte ainult Ukrainat, vaid kogu maailma õieti elama.

Putin toetubki nendele. Taolisi inimesi on viimasel ajal tekkinud väga palju ja kui aus olla, siis mul on tunne, et Nõukogude Liit ei lagunenudki 1991. aastal. See laguneb alles praegu.

Kuid kus need inimesed varem olid?
Nad olid kogu aeg olemas. Nad olid nähtamatud, nende esilekerkimiseks oli vaja tingimusi. Kuid sedavõrd palju nõukogulikke signaale pole Venemaal õhus olnud alates 1991. aastat. Kui võtta kõik viimase paarikümne aasta kriisid Venemaal, siis mitte ükski neist ei kandnud endas katset taastada Nõukogude Liit.

1993. aastal oli konflikt seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel ehk eliidikriis, 1996. aastal olid Venemaa esimesed ebaausad valimised, kuid ka see oli sisemine kriis. 1998. aastal oli puhtalt majanduskriis.

Putini võimuletulekuga muutusid kriisid sõjalisteks: teine Tšetšeenia sõda, plahvatused, Kurski allveelaev, Beslan. Kuid ka nende puhul ei rääkinud keegi Nõukogude Liidu taastamisest ega näiteks Eesti okupeerimisest dessantvägede kolme rünnakupolguga.

Nüüd aktiveeris Putin Krimmi hõivamisega kümnetest miljonitest inimestest koosneva nõukoguliku massi, kes tundsid ennast impeeriumi lagunemise järel solvatuna, kellele meeldis impeeriumis, kus nad tundsid ennast hästi.

Kuidas teie väljaanne sai teada hukkunud dessantväelastest?

See on ju Pihkva! 76. diviis on ju Pihkva jaoks kõik, tuhanded inimesed on sellega seotud. Kogu linn teadis, et midagi on teoksil. Kui augusti algul viidi Pihkvast lennukitega minema ühtekokku 1000 meest, siis kõigile öeldi, et Rostovi oblastisse õppustele.

Alles Rostovi oblastis said nad teada, mis neid ootab. Kuid nad polnud selleks absoluutselt valmis. Venemaa relvajõududel puudus adekvaatne ülevaade Ukraina üksusest. Vastas oli ikkagi Ukraina armee, mitte 15 bandeeralast Mossini vintpüssidega.

Alles siis, kui nende pihta hakati tulistama, selgus, et tegemist on sõjaga! Sõjaväelaste lähedased olid täielikus teadmatuses, kuna dessantväelastelt võeti mobiiltelefonid ära ja jäeti Rostovisse. Vastasel juhul oleks võinud ju kergesti positsioneerida, et Luganski oblastis on väga palju Venemaa mobiiltelefone.

Kui aga Ukrainast hakkas tulema hukkunute ja haavatute laine, siis selgus, et riik pole valmis muuks kui valeks ja eitamiseks. Riik eitab osalemist sealsetes lahingutes, riik eitab haavatuid ja hukkunuid. Riik eitab kõike.

Samal ajal on Venemaa haiglad täis haavatud võitelejaid, nad on Peterburi, Rostovi ja tõenäoliselt ka Pihkva haiglates, kuid neilt võetakse sõna, et nad midagi ei räägiks.

Kuidas sõjaväelased ise sellesse suhtuvad?

Kuna riik pole ametlikult astunud Ukrainaga sõtta, siis on sõdurid seal järelikult ebaseaduslikult. Venemaa seaduste kohaselt võib teises riigis sõdimine kaasa tuua kuni seitsmeaastase vanglakaristuse.

Loomulikult ei taha sõjaväelased Ukrainasse minna. Kuid mis neil üle jääb? Kui sul on leping, siis paned keeldumisega löögi alla kõik: oma sõjaväelise karjääri, elamispinna, soodustused.

Kui juhtuks kõige jubedam ja Venemaa kuulutaks näiteks Ukrainale sõja, siis oleks see hullumeelne. Kuid ka praegune sõda on hullumeelne, peale selle veel ka seadusevastane.
Kui 1994. aastal algas esimene Tšetšeenia sõda, siis otsiti sinna üle Venemaa vabatahtlikke ja teiste hulgas käisid emissarid ka kuulsas Kantimirovi tankidiviisis, kogumaks Kaukaasiasse saatmiseks tankimeeskondi.

Kui diviisi komandör sellest kuulis, kihutas ta Moskva lähedal asuvale sõjaväelennuväljale ja andis oma diviisi võitlejatele käsu lennukist lahkuda. Kindral pidas survele vastu nädala ja siis soostus oma diviisi mehi Tšetšeeniasse lubama.

Kõik adekvaatsed sõjaväelased said tookord aru, millega see avantüür lõpeb. Ainus, kes aru ei saanud, oli kaitseminister. Siiski leidus üks kindral, kes sõitis lennuväljale. Praegusel Venemaal taolisi kindraleid enam pole.

Praegu räägib Pihkva diviisi ülem, et diviis pole kandnud mingeid kaotusi ning taoline vale ajab inimesi lihtsalt endast välja. Sõjaväelased läksid sõtta, milleks nad polnud valmis ja nüüd keeb neis kolossaalne pettumus.
Pihkva võitlejad on siis rahulolematud?

Illegaalselt jah. Kui diviisikomandör keeldub kohtumast hukkunute ja haavatute omastega, mis see siis on?

Tema ju kirjutas sõjaväelastega alla lepingud ja vastavalt sõjaväemäärustikule vastutab nende eest. Igaüks, kes jäi ellu, seab ennast hukkunute asemele. Üldse, kelle sõda see on? Mis riigi eest? Kas Venemaa eest või nende kahe bandiitliku nn vabariigi eest?

Ukrainas toimuv on ilmselge riiklik terrorism ja selles sõjas osalemine sõjaväelastele ei meeldi. Tšetšeenias oli asi lihtne ja seaduslik: nad kaitsesid Venemaa riiklikku terviklikkust.

Kuid mis on Ukraina sõja eesmärk? Seda teab ainult Putin. Inimene, kes ei tohiks ühegi parameetri kohaselt riiki juhtida ja kes teeb vea vea järel. Kuid nõukogude inimeste peal tema trikid töötavad.

Samal teemal

17. september 2014, 09:54
Lev Šlosberg esitas Venemaa sõjaväeprokurörile hukkunud Pihkva dessantväelaste nimed
14. september 2014, 17:44
Õhtulehe ajakirjanik Sander Silm: kuidas mind Pihkvas vägagi viisakalt kinni võeti

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee