Õhtulehe pulmablogi

Pulmablogi: pulmapäev, 1.osa (1)

Meelike Eenpuu-Villup, 11. september 2014, 17:35
 Meelike Eenpuu-Villup
Ja oligi siis lõpuks käes esmaspäev, 25. august. Ütlen ausalt, et ootasin seda päeva, sest siis saab lõpuks asjaga pihta hakata ja on asi tehtud. Mingit erilist pulmaelevust mul küll ei olnud, vaid stress, stress ja rohkem stressi.

Seega tahtsin asjaga lihtsalt ühele poole saada. Seda võivad mitmed mu tuttavad tunnistadagi, sest nende pidevad ja ühesugused küsimused "kuidas tunne on ka?", said peamiselt vastuseks "selline tunne on, et oleks see juba kõik möödas".

Natuke veel eelmisest päevast. Nagu ma juba kirjutasin, sain kleidi kenasti kätte, sobis ka, seega kleidisaaga sai ilusa uhke lõpu. Tort tehti ka päev varem meil valmis, üllatuslikult oldi nüüd lausa shokolaaditordi kasuks otsustatud.

Samal teemal

Pulmablogi: pulmareis, 3.osa
22. oktoober 2014, 11:43
Pulmablogi: pulmareis, 2. osa
17. oktoober 2014, 10:22
Pulmablogi: pulmapäev, 4.osa
29. september 2014, 16:20

Õnneks olid ka õunakoogid olemas, sest Hollandlane ju ei söö shokolaaditorti. Ja päev varem sai samuti parim sõbranna karmi olukorda seatud - tema vastutada jäi soeng ja meik.

Algselt nii plaanis ei olnud. Soengu osas oli mul mitu mõtet, ühed lilledega juukseklambridki tellitud kuid tagasi ja viimasel nädalal otsustasin üldse, et tahaks võimalusel hoopiski päris roose juustesse.

Kaheksa kuud kannatamist ja juuste kasvatamist oli end ära tasunud ning üllatuslikult olid mu juuksed täitsa nii pikad, et sai isegi pisut punupatse teha. Meigi pidi algul tegema üks teine sõbranna, aga kuna ta lõpuks ikkagi pulma ei tulnud, siis ei jäänud muud üle, kui kasutada võimalust, et keegi oskajam selleks ülesandeks võtta on.

Olin eelnevalt uurinud, mis kohalikud meikarid selle töö eest küsivad. 60 eurot, seda ei tahtnud kuidagi välja käia. Proovisime paar soengu varianti ja meigi ideed ja järgmiseks päevaks oli juba kindlam ja muretum tunne.

Nii ärkasingi siis kell 8 üles, tegelikult isegi tiba varem, sest noh, ikka need stressiga kaasnevad unehäired. Natuke veel voodis vedelemist ja sõnumite saatmist - oma tulevase tunnistajaga, kes kangesti elevil oli.

Siis rahulik hommikusöök, siis kiirelt duši all ja hakkasimegi soenguga pihta. Olime igaks juhuks arvestanud, et nii soengu kui meigi peale võib tund aega kulutada, aga tegelikult niikaua aega ei läinud.

Eelmisest päevast olid kõik ideed ja nipid veel selged, seega märgadesses juustesse punutud patsid valmisid kiirelt ja meik samamoodi. Lisaks olin saanud paar päeva varem siinselt uuelt sõbrannalt kingiks ripsmepikendused, see tegi meigi tegemise palju lihtsamaks. Ohtralt juukselakki ja soeng oligi valmis!

Midagi uut, midagi vana, midagi laenatud ja midagi sinist sai ka kenasti tehtud. Sõbrannalt sain laenuks käeketi ja kaelaehte. Algselt mõtlesin küll ämmalt üht lahedat kaelaketti laenata, mis üsna vana on, lisaks on seal ka pisut sinist. Aga kuna ta mulle viimaste nädalate jooksul kangesti närvidele käis, siis loobusin sellest ideest. Otsustasin hoopis oma vanaema sõrmust kanda - seal on natuke sinist ja sõrmus on ise väga vana. Ja noh, uus oli loomulikult mu kleit.

Ilm nii ilus ei olnud, kui tähtsad ilmaennustuse veebilehed lubasid. Kell 11 sadas isegi natuke ja see ehmatas mind päris korralikult. Jah, ma tean, et vihm pulmapäeval on hea enne, aga ma parem loobun sellest heast märgist, kui et päev otsa vihmavarjudega ringi sebima peab. Kleit ju mul ka maani.

Õnneks vihmasabin kaua ei kestnud ja kuigi pilves oli ikka, siis vähemalt soe.

Väikeseid muutuseid tuli ka hommikul, õnneks sellised, mis mulle sobisid. Nimelt olid Hollandlase vend ja kolleeg siiski meile auto rentinud, nüüd siis nii, et enam ebameeldivaid üllatusi ja reaktsioone tulemas ei olnud.

Ühtasi tähendas uhke auto rentimine Hollandlase vennale suht kainet õhtut, sest ta tahtis sellega veel ise pärast paarutada. Ja kuna nüüd oli üks autojuht lisaks, siis sai taaskord autodes rahva paigutus ümber korraldatud.

Minu jaoks tähendas see seda, et ämm ei pidanudki enam meile hommikul tulema, et oma vanim poeg autosse korjata. Seega sai ämmale edasi antud teade, et tema mingu kohe juba kesklinna, oma tasuta parkimisloa saab ta siis seal.

Miks mulle see idee rohkem sobis? Sest minul oli tekkinud uus kinnisidee - ma ei taha, et ämm mind enne pulma näeb. Tema ajas ikka seda "peigmees ei tohi pruuti enne näha", mina tegin sellest oma versiooni.

Aga kell 12 on ta üleval, sest siis on lõunasöögi aeg. Nii ajastasimegi enda valmisseadmise selle järgi. Sest ega rohkem aega sisuliselt üle polnudki. Kell 12.30 pidi fotograaf saabuma (talle olin korduvalt sõnumeid saatnud ja lubas tulla, seega lootsin parimat).

Kell 13 avatakse esmaspäeviti lillepood, seega pulmaauto pidi olema meil ukse ees samamoodi kell 13. Siis tuli mu pruudikimp, peigmehe kuue- ja autopeeglite kaunistused saada ning plaan A kohaselt enne ilupilte teha.

Vanaema juurde jõudsime täpselt kell 12, tekitasime omamoodi elevust hooldekodus. On ju nemad harjunud pigem nägema, kuidas ükshaaval rahvas igaveseks lahkub. Nüüd aga oli pulmariietes paarike neile piisav üllatus, et näpuga näidata ning "Vaata, pulmalised!", "Oi, näe, pruut!", "Vau, noorpaar, palju õnne!" hüüda.

Kaua me vanaema juures olla ei saanud, aga vähemalt nägi ta meid siis ära. Samuti kiitis mu kleiti.

Kell 12.30 saabus fotograaf, nagu oli lubanud. Jutustasime natuke, mahutasime tema ka ühte autosse, mis siis tasuta parkimisloa saab. Mina sõin veel ühe lõigu eilset pizzat (jutt või asi, et söömise võib pulmapäeval ära unustada), värskendasime meiki ja samuti sain roosid juustesse. Kell 13 olime kõik valmis.

Aga mida ei olnud, oli meie pulmaauto. Ei olnud ka 13.10... Ega 13.15... Ega kell 13.20...

1 KOMMENTAAR

m
mann 11. september 2014, 19:00
Lauseehituse ja sõnakasutuse poolest võiks järeldada, et autor alles 3. klassis.....

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee