KAKS LAST KANTSELDADA: Reinu tähelepanu nõuavad nii ameerika staffordshire´i terjer Sophie kui ka väike õde Laura. Tõsi küll, viimane on juba 17aastane. (Aldo Luud)

Õhtuleht avaldab 70. sünnipäeva puhul artikleid arhiivist. Lugu ilmus ajalehes SL Õhtuleht 7. augustil 2008.

Ansamblis Noorkuu tuntust võitnud Rein Kahro (27) on avalikkuse ees heatujuline, positiivne ja avatud suhtleja, kes fännitaridest kunagi puudust pole tundnud. Pisut üllatav on Reinult kuulda, et ka temal tuleb ette aegu, kui ta ei taha mitte kellegagi suhelda, ning et ööklubides käimisele eelistab ta üha rohkem rahulikku eluviisi ja mõlgutab isaks saamise mõtteid.

Kohtume Reinuga ühel ilusal suvisel päeval Tallinna vanalinna õdusas kohvikus. Rein on heas tujus ja tellib endale suure tassitäie kuuma kakaod. Peab tunnistama, et ta ei ole mitte ainus ilus mees, keda silm märkab, vaid kõige rohkem elevust tekitab ettekandjaneiudes just tema kohalolek. Kui tähtsaks noormees oma välimust peab, sellest meie jutt algaski.

Ilu on ainult boonus

«Minu jaoks ei ole esmatähtis see, kuidas inimene välja näeb, vaid see, kuidas ta enda eest hoolitseb. Inimene ei pea kandma kalleid firmariideid, aga need riided, mida kantakse, peaksid puhtad olema. Puhtad küünealused ja pestud pea – sellega võiks küll igaüks toime tulla ning need on märgid, mille põhjal saab aimu sellest, kas inimene hoolitseb enda eest või mitte. Ilu on sellisel juhul lihtsalt boonuseks,» räägib Rein ning lisab, et ilunippe tal teistele jagada pole.

«Piimavanne ma ei võta. Hindan tervislikke eluviise. Pean selle all silmas sportimist. Suvel on selleks ju väga palju võimalusi ja ka talvel leiab tahtmise korral nii aja kui ka koha. Kaks viimast aastat olen talvel lumelauaga sõitnud, kuid see on kahjuks andnud esimesed tagasilöögid ning pean sügisel õlaga operatsioonile minema. Suvel sõidan iga päev rattaga, jooksmas käin harvem, aga käin,» pajatab Rein.

Jutuajamisel selgub, et tegelikult on Reinul juba mõnda aega tulnud rohkem jooksmas käia, kui ta seda muidu enda pärast teeks. Nimelt on ta noore ameerika staffordshire`i terjeri peremees. «Oleme Sophiega koos elanud nüüd juba neli kuud ja eks see ole minule ikka nagu lapsevanema kohustuse täitmine. Sophie vajab palju tähelepanu ja hoolt. Ei saa enam nii, et lähen, millal tahan, ja tulen, millal tahan. Päris mitmed peod on jäänud käimata tema tõttu. Koer on täieõiguslik pereliige, ta vajab hoolt ja tähelepanu.»

Kokkuvõttes on Rein väga rahul, et on koera näol endale sõbra saanud, ja hea on teada, et keegi teda alati kodus ootab.

Kooselu alaealisega

Koeraga kahekesi Rein siiski ei ela. Juba kolm aastat on ta jaganud eluaset noorukese neiuga, kellele on olnud lapsevanema eest. «Väike õde Laura elab ka minuga. Eh-hee, ega ta enam nii väike olegi, juba 17aastane, aga minu juures on ta elanud kolm aastat. Tal on praegu selline maailmaavastamise periood,» muheleb Rein. «Olen õega olnud tema sünnist saati väga lähedane. Paljud mu tembud jäid tegemata, kuna pidin tema vankrit kiigutama sel ajal, kui teised poisiklutid kuskil pätti tegid. Ja igaõhtune unelaulu laulmine andis äkki tõuke ka minu tulevasele lauljakarjäärile.»

Koer ja õde on küll Reinu kaks pereliiget, kellega ta arvestama peab, kuid kes siiski ei täida seda ühte ja erilist kohta tema südames. Kas see koht aga üldse vaba on või kas keegi seda täita püüab? Rein tunnistab, et tal on olnud paar tõsisemat suhet ja et ta on isegi kooselu ilu ja valu tundnud, kuid seni kellegagi täit klappi pole tekkinud. Ent praegu on tema süda igasugustele pakkumistele suletud, sest see pidavat kuuluma neiule, kelle isikut ta siiski veel avalikustada ei taha. Nii palju on ta nõus saladusloori kergitama, et neiu tegeleb ka muusikaga, kuid ta põhitegevus see pole.

Blond või brünett?

Üldiselt hindab Rein naise juures oskust ennast kodu ja töö vahel võrdselt jagada. Kui naine on kodustes asjades liiga kinni või pühendab ennast ülearu karjäärile, kaob tasakaal ja asjad kisuvad kahtlaselt ühele poole viltu. «Ideaalnaist, nagu ka ideaalmeest, vaevalt et olemas on. Naine võiks olla rõõmsameelne, hea suhtleja ning ta peaks oskama ka andestada. Mehed on ju pahatihti sead. Ma ei pea siin silmas abielurikkumist. Paljudel paaridel tekivad probleemid tühjast-tähjast, seepärast tuleks analüüsivõime kasuks – et kas ikka tasub alati tüli üles kiskuda või oleks targem mõnikord mõni seatemp lihtsalt andeks anda ja unustada,» arvab Rein.

Ideaalnaise väliste kriteeriumide seadmisel jääb ta aga ettevaatlikuks. «Eks see ole teada, et blondid tõmbavad rohkem tähelepanu. Mulle on seni sümpatiseerinud rohkem brünetid, kuid minu südamedaam on hoopiski blondi ja brüneti vahepealne,» naerab Rein. «Ega juuksevärvi ja muude väliste näitajate põhjal saa otsustada naise sisu üle. Ja ega inimene ole ju pelgalt asi, ilus nipsasjake. Loeb lõppkokkuvõttes ikkagi see, kes sa oled, millised eesmärgid sul elus on ja millised väärtused.»

Uus kodu ja unistus pisipõnnist

Tähelepanu, mis tuntusega tahes-tahtmata kaasneb, talub Rein teatud piirini. «Kui on näiteks suurem kontsert, mille käigus ma annan endast maksimumi ning pärast mida on suur pingelangus, siis ma tõesti ei jaksa enam mitte kellegagi suhelda. Olen lõpuni väsinud. Siis on küll igasugune tähelepanu koormav ja üleliigne.»

Laulmise ja ansambli Noorkuu tegemiste kõrval õpib Rein Mainori Kõrgkoolis viimasel kursusel turundust. Noorkuu poistega koos puhutakse elu sisse päris oma firmale, kus Reinul oleks hea võimalus koolis õpitut praktikas proovida. Üldiselt ootab ta elult senisest tsipake rohkem stabiilsust.

«Muusiku elu on kord juba üks ratastel elu, aga mis seal salata, hakkan vist vanaks jääma ja mõtlen tõsiselt pere loomisele,» möönab Rein. Käsil on kodu rajamine Tartus. See on ja ilmselt ka jääb, vähemalt lähitulevikus, tema kodulinnaks.

«Laste peale mõtlesin ma tegelikult juba siis, kui olin 21, võib-olla isegi varem. Aga ega ei lähe ju lapsi laste pärast kuhugi tegema. Kuna mul endal on olnud tugev pere seljataga alati toeks, siis ma tahan olla kindel, et see inimene, kellega ma lapse saan, on inimene, kellega koos me lapse ka üles kasvatame. Ma ei taha, et mu laps peaks kahe lahus elava vanema vahet käima.»

Reinul on ka üks unistus, mis tuleks enne isaks saamist teoks teha: nimelt ihkab ta proovida langevarjuga hüpata. «Jah, seda ma tahaks teha küll. Ja annan endale aru, et see trikk tuleb ära teha enne, kui laps majas – mine tea, äkki langevari ei avanegi, mis siis saab,» rüüpab Rein musta huumori saateks viimase lonksu juba jahtunud kakaod.

Rein: «Kas tõesti pakub selline trall rahvale naudingut?»

Kuigi ise muusikas tegev, saab Rein Eestis tehtavast muusikast emotsioone haruharva. Ka eeskujude leidmisega on raskusi. Kvaliteeti justkui pakutakse, aga sisust jääb tihtipeale puudu.

«Ausalt öeldes ei paku mulle näiteks Eestis tehtavad muusikalid mitte midagi. Ma lähen muusikali vaatama, aga tean juba ette, et ma ei saa sealt midagi, võib-olla paar eredamat hetke heal juhul kogu muusikali jooksul ja ongi kõik. Kõikvõimalike suvetuuride puhul tekib ka küsimus, kas tõesti pakub selline trall rahvale naudingut. Mulle tundub, et rahvas on ka küpsemaks saanud ja selline hale nali, mida müüakse, enam eriti peale ei lähe. Ma saan aru, et rahval on leiba ja tsirkust vaja, aga mingi suunamuutus peaks nagu selles vallas toimuma,» arutleb Rein innukalt.

Jaga artiklit

4 kommentaari

  /   19:58, 10. sept 2014
selle õe nimi pole mitte Laura,vaid tema nimi peaks olema Ann,kui ma ei eksi. jälle üks ajakirjaniku möödapanek,sest Laura peaks tunduvalt vanem olema.
M
muki  /   18:28, 10. sept 2014
kes nendest kolmest sellel pildil on teismeline tüdruk!!??

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis