Väike moeajakiri

Saage tuttavaks: MÄRSS! (7)

Piia Õunpuu, 2. september 2014, 17:14
Universaalne must lakk- ja kunstnahast MÄRSS. Foto: Piia Õunpuu
Viimasel ajal räägitakse käekottide asemel aina rohkem hoopis seljakottidest ning moemaailmas on nad tugevat comeback'i tegemas. Mina olin kogu aeg arvanud, et ma pole päris seljakotikandja tüüpi, pigem olen ikka käekottide juurde jäänud. 

Mõni aeg tagasi tutvusin aga ühe kodumaise seljakotibrändiga ja olin sekundipealt justkui usku vahetanud. MÄRSS on bränd, mis tegeleb just selliste moekate ja ilusate, aga praktiliste ja mugavate seljakottide tootmisega. Selle kuu aja jooksul, mil olen oma MÄRSSi kandnud, on see jõudnud minuga mööda Eestit ringi reisida ja on kogunud hulgaliselt kiidusõnu nii disaini kui praktilisuse kohta. 

Samal teemal

Neid järjekordseid Eesti disaini vaimusünnitisi teeb Liisi, kes andis ka väikese intervjuu selle kohta, mis on MÄRSS, kuidas see sündis ja mis on siiani kõige ägedama disainiga seljakott.  

Räägi pisut endast? Kes oled, millega tegeled?
Olen 23-aastane ja akadeemilises mõttes ei ole õmblemist ega disaini õppinud, küll aga on need saanud aja jooksul minu igapäevaelu loomulikuks osaks. Olen tegelenud õmblemise ning re-disainiga vähem ja rohkem teadlikult umbes 12 aastat ning õmblusmasin on asi, milleta hakkama ei saaks.

Kuidas MÄRSS alguse sai?
MÄRSS sai alguse täpselt nii, et otsides eelmise aasta suvel endale parajalt suurt ja ilusat seljakotti, millesarnast ehk igal teisel ei oleks, hakkasin katsetama erinevate lõigete ja materjalidega, kuni jõudsin siis selleni, milline üks klassikaline MÄRSS välja näeb - mugav, mahukas, lõikelt lihtne, kuid samas pilkupüüdev ja kantav paljudes erinevates olustikes. Algselt ei olnudki plaanis rohkem kui üks seljakott valmis saada, kuid mingil hetkel oli mul parajalt materjali ja aega, ning järsku oli neid juba kollektsiooni jagu. Siis sai sõprade toetusel korraldada novembris pildistamine ja kontseptsioon läbi mõeldud ning nüüdseks on MÄRSS'e valmistatud juba paarisaja ringis ja need on lisaks minu enda käest otse tellimisele saadaval ka disainipoodides Les Petites, pop.up ja Siison'i online poes.

Räägi, kuidas sünnib üks MÄRSS.
Tegelikult hästi lihtsalt – kuna lõige on kindel, siis on võimalik mängida lõputult erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonidega ning tulemuseks on alati ainulaadne MÄRSS. Üheks põhimõtteks on ka, et ma ei valmista kotti, mida ma ise nõus kandma ei oleks ja selles suhtes on klientidega väga vedanud – tihti öeldakse, et usaldatakse mu maitset ja seepärast on väga palju võimalik olnud teostada just neid ideid, mis parasjagu meelel on, või samas pöördutakse vahel ka ise väga ägedate ja inspireerivate ideedega.

Millisele inimesele on MÄRSS suunatud, kes on üks õige märsikandja?
Ma arvan, et me ei diskrimineeri ühtegi kandjat – selles suhtes on MÄRSS universaalne ja sobib kandmiseks igas vanuses.

Mitut märssi sa ise kannad?
Kuigi suur kiusatus on olnud endale igaks puhuks terve hunnik erinevaid seljakotte valmistada, siis tegelikkus on, et minu täiesti lihtne üleni mustast kunstnahast ja teine cargo pükstest valmistatud oliiviroheline MÄRSS teenivad mind enam kui hästi igas olukorras.

Kas on plaanis lisaks seljakottidele ja käekottidele veel mingeid teistsuguseid disaine tegema hakata?
Mõtteid ja klientidepoolseid soove on olnud igasuguseid, ja kindlasti laieneb tulevikus mingil määral meie toodete valik, kuid hetkel ei saa öelda täpsemaid detaile.

Kas sul on peas mõni eriti pöörane disain või mingi unistuste-MÄRSS, mille tahaksid teha? 
Otseselt ei olegi vist sellist unistuste seljakotti, millega juba hakkama ei ole saanud. Kõige rohkem väljakutset esitavateks aga samas lõppkokkuvõttes kõige rahuldustpakkuvamateks on saanud need seljakotid, mis on valmistatud mõnest vanast äravisatud riideesemest. Päris hea on tunne, kui olen suutnud leida esemele kasutuse täiesti uues võtmes, mis loodetavasti teenib veel kedagi pikemat aega.

Märsid on vist käsitöö, eks? Kas on selliseid hetki ka olnud, kus viskad kangad ja nõela nurka ja mõtled, et enam ei tee ühtegi pistet?
Selliseid hetki, et enam ei taha mõnda aega midagi õmmelda, on olnud küll. Aga pigem tulevad need pärast seda, kui on just lõpetatud mingi suurem kogus tellimusi ning on vaja veidi hinge tõmmata ja lasta ideedel koguneda, et motivatsioon uuesti tööle tagasi asudes oleks sellevõrra kõrgem. Õnneks on mul praegu olnud ka võimalik vajadusel täpselt nii korraldada, et masin seisab mingi aja nurgas ja tegelen hoopis mootorratta juhilubade tegemisega, koogiküpsetamisega või reisin hoopis mõnele hardcore kontserdile – mis parasjagu pähe tuleb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee